Venemaa presidendil Vladimir Putinil on Ukrainas olnud kolm head nädalat. Palju on toimunud kohapeal, samal ajal kui maailma pilgud on suunatud mujale. Need on Kiievi jaoks rasked nädalad. Nagu ütles Ukraina eest võitlev endine Briti sõdur Macer Gifford reedel sotsiaalmeedias, on „tumedad ja keerulised ajad”.
Vastuseks Kiievi suvisele pealetungile andis Putin rohkem kui kuu aega tagasi Vene vägedele käsu alustada kohalikke vasturünnakuid mitmes punktis 1000 km pikkusel rindel. Kreml loodab initsiatiivi tagasi saada enne talve saabumist, vahendab Times.
Kuna Ameerika relvad ja Lääne tähelepanu on äkitselt Lähis-Ida poole pöördunud, on Venemaa paisanud rohkem mehi ja varustust meeletutele rünnakutele Donbassi kirdeosas Kupjanski suunas; Donbassi kaguosas Avdijivkas; ja Zaporižja oblastis Tokmakist põhja pool, et peatada Ukraina edasiminek lõuna suunas.
Veelgi enam, eelmisel nädalal näis Moskva kasutavat rakettide varusid, mida ta on säilitanud. Näib, nagu oleks käimas Venemaa talvine õhurünnak, mille sihtmärgiks on tsiviilinfrastruktuur teist aastat järjest.
Eriti märkimisväärne on Venemaa rünnak Avdijivkale, mis algas nädalavahetusel, 7. oktoobril. Venelased on suunanud ressursse, et linn ümber piirata, tuues sisse umbes kuus brigaadi ning suure hulga õhujõude ja suurtükiväge mujalt, pommitades kahte linna kaitsvat Ukraina brigaadi. Seni on Ukraina väed linna tuliselt kaitsnud ja venelased ei ole sissepiiramist lõpetanud – kuigi nad jätkavad pressingut.
Avdijivkast on saamas uus Bahmut. Välja arvatud see, et Bahmutil polnud tegelikku strateegilist tähtsust. See oli sümbol, mida Wagneri palgasõdurid tahtsid välja võidelda. Kuid Avdijivkal on suur strateegiline väärtus: see asub tee peal Donetski linnani ja on nii lennujaama kui ka põhjapoolsete eeslinnade lähedal.
Teedesüsteem teeb Avdijivkast värava Donbassi lõunaossa. Ukrainlased on seda Venemaa surve vastu kaitsnud alates eelmisest aastast. See on Kiievi tee selles sektoris võidule. Kui nad kaotavad praegu Avdijivka, surutakse nad lõunast välja ja enamik sellest, mida nad on saavutanud põhjapoolsemas Donbassis ei loe enam midagi. Ukraina 1. tankibrigaad on toodud Avdiivkat kaitsma, samal ajal kui osa raskerelvastusega 47. mehhaniseeritud brigaadist on Zaporižja oblasti lõunasuunalisest grupist välja tõmmatud ja saadetud itta linna kaitsma. Ägedad lahingud on käinud Avdijivka põhjatiival asuva koksi- ja kemikaalitehase ning lõunatiival Opõtne küla liivakarjääri üle. Need kaks tööstuskohta on tõesti olulised.
Pole ime, et Kiiev näib olevat sügavalt mures. Ukraina julgeolekuallikate seas levivate kuulujuttude kohaselt väidab sõjaväeülem Valeri Zalužnõi, et Ukraina pealetung on peaaegu lõppenud, et nad peavad hoidma seda, mis neil on, ja valmistuma järgmise aasta operatsioonideks. Kuid president Zelenski ei nõustu või ei tunnista seda, sest Läänes valitseb arusaam, et tema sõda Ukraina ellujäämise nimel näib olevat jõudnud ummikseisu. Ta teab, et Lääne kannatlikkus on piiratud tema maksimalistlike nõudmistega, et Ukraina peab tagasi saama kogu Venemaa poolt 2014. aastast okupeeritud territooriumi, ning Kiiev on sügavalt pettunud, et ei saavutanud oma paljukiidetud suvepealetungis suuremaid edusamme. Kiiev mõistab hästi ummikseisu ilmnemise poliitilist mõju Läänes. Tõepoolest, suvised sündmused on nii paremad kui ka hullemad, kuid Ukraina juhid pole kaugeltki kindlad, et Lääne poliitikud või nende avalikkus sellest aru saavad.
Ukraina olukord on parem kui ummikseisus, sest nad on tekitanud oma hiljutistes rünnakutes Venemaa vägedele suuri kaotusi. Kümne päevaga alates 10. oktoobrist oli Venemaa visuaalselt kontrollitud sõidukite kaotus Avdijivkas 109, mis koosneb tankidest, lahingumasinatest ja toetusüksustest, mis on rohkem kui brigaadi koosseis. Viimase nädala jooksul pole kaotused vähenenud ja Venemaa personalikaotused ulatuvad päevas mitmesajani. Venelased korraldavad endiselt inimlainete rünnakuid oma süüdimõistetute või kogenematute sõjaväelastega.
Ukraina kannab suuri kaotusi ka Zaporižja oblastis Orihivist lõuna pool, kus Ukraina on üritanud läbi murda Tokmakini ja avada teed rannikule, jagades Vene väed kaheks. See tundub praegu ebatõenäoline, kuid venelased on Tokmaki põhjaosas oma reservid ära kasutanud. Need on kindlasti venitatud ja Kiiev võib endiselt loota, et Venemaa kaitse osutub tagumises osas rabedaks, kui vaid suudab läbi murda rohkematest eesmistest kaitseliinidest. Samuti on Ukraina olnud väga edukas Vene vägede ründamisel tagalas oma Lääne poolt tarnitud „kaugmaa” täppisrakettide ja suurtükimoonaga. Nad on loonud tingimused, mis raskendavad Vene vägede turvalist talvekorteritesse sisseelamist.
Ukrainlased jätkavad igal juhul võitlust, eriti kui märjad ilmad asenduvad külmaga ja raskeveokid võivad taas väljaspool suuremaid teid liikuda. Kui Kiiev suudab toime tulla Venemaa praeguse survega Donbassis, siis on vahetu strateegiline auhind – mitte kaugel – pääseda Krimmi raketi- ja suurtükiulatusse. See muudaks venelaste jaoks liiga ohtlikuks Krimmi kasutamise sõjalise sõlmpunktina, mis toidab vägesid ja õhujõude Ukraina lahinguväljadel. See muudaks selle kadestamisväärseks koduks 800 000 venelasele, kes on alates 2014. aastast sisse kolinud, ja Putini jaoks oleks suur tagasilöök, kui ta näeks oma „Novorossija” uhkust ja rõõmu sellise ohu all. Kuna Krimmi ühendab ülejäänud Ukrainaga vaid kaks kitsast maismaateed ja üks haavatav sild üle Kertši väina, mis ühendab seda Venemaaga, on Krimm oma olemuselt haavatav, kui ukrainlased sellele palju lähemale jõuavad.
Vene väed on omalt poolt pärast 20 kuud kestnud sõda kindlasti taktikalisel tasandil õppinud. Nad ühendavad oma jõud paremini kui nad seda varem tegid; nad kasutavad õhujõudu palju tõhusamalt ja kaitsevad oma logistikat hoolikamalt. Aga operatiivtasandil paiskab Vene kõrgem juhtkond ikka ühe üksuse teise järel rindejoonele. Sellel puudub operatiivreserv ja see kuhjab vaevu väljaõppinud halvasti varustatud sõjaväelasi hukkunute saabastesse, uskudes, et piisavalt ellujäänuid murrab lõpuks läbi.
Vastuseks oma kaotustele teeb Kreml suuri jõupingutusi Venemaa etniliste vähemuste mundrisse panekuks ja on valmistunud täielikuks sõjamajanduseks. Aga see majandus seiskub. Pärast tootmismahtu 2023. aasta teise kvartalini on selle relvatööstus jõudnud tasemele, kus napib komponente, töötajaid ja oskusi. Isegi suurimad tootjad nagu UralVagonZavodi tankitehas, Ühendatud lennukiettevõte ja Ühendatud mootoriettevõte töötavad kuulduste kohaselt umbes 70 protsendiga oma 2023. aasta märtsi võimsusest. Nad näevad vaeva, et säilitada kolme vahetusega tootmistsükkel. Tõsiasi on see, et Venemaa ei suuda tõenäoliselt korraldada uut täielikku strateegilist pealetungi Ukrainas enne 2025. aasta kevadet – välja arvatud juhul, kui Kiiev enne seda alistub või kui Ukraina lääneliitlased oma materiaalset toetust ei saata.
See muudab praeguse olukorra kokkuvõttes ukrainlaste jaoks hullemaks kui ummikseisu: see on praegu kurnamissõda, mida lääneriigid pole näinud pärast eelmise sajandi maailmasõdasid. Kurnamissõjad võidab lõpuks see pool, kes suudab oma tööstusi kõige paremini üles ehitada ja oma tootmisvõimsust otse lahinguväljale rakendada – alates kõrgtehnoloogilistest kübersüsteemidest kuni kuulide, saabaste ja valmistoitudeni.
Venelased saavad lõpuks seda ise teha. Ukrainlased saavad sellest osa ise ära teha ja valmistuvad tulevikus suure toodanguga relvatööstuse loomiseks. Kuid nad suudavad Venemaaga võistelda mis tahes tõelises kurnamissõjas ainult Lääne toetusel, eriti järgmisel aastal, kui Venemaa sõltub suuresti sellest, mida ta suudab Põhja-Korealt, Iraanilt ja Hiinalt välja pigistada.
Lääne liidrid pole loomulikult nõus ideega, et sõda toore Vene imperialismi ja liberaalse demokraatia vahel saab võita ainult kurnaval viisil. Nad tahavad näha Ukraina vägesid saavutamas lahinguväljal selliseid võite, mida Lääne väed on viimase 70 aasta jooksul kohati nautinud, näiteks Falklandi saartel või esimeses Lahesõjas 1991. aastal. Kuid see suvi näitab, et tõenäoliselt see nii ei lähe. Kiiev kardab, et Avdijivka lähedal asuvas koksi- ja keemiatehases või liivakarjääris toimuv võib Lähis-Idast tagasi vaadates Lääne vaatlejaid veenda, et alanud on kurnamissõda. Nad kardavad, et Lääne närv ütleb üles ja 2024. aastast saab Ukraina seni kõige karmim proovikivi.
