Ukraina vastupealetungi ägedaimad lahingud on nüüd koondunud lõunarindele Zaporižja oblastis. Ukraina teatas teisipäeval, 22. augustil, et tema väed on jõudnud Robotõne külla.

Külast möödub oluline tee Tokmaki kaudu Melitopolisse, mis asub Robotõnest enam kui 80 kilomeetrit edelas. Melitopolis oleks Ukrainal võimalus ohustada Venemaa maismaaühendust Krimmiga, vahendab Helsingin Sanomat.

Robotõne tähtsusega ei tasu aga liialdada, ütleb väljaande Helsingin Sanomat faktikontrollija John Helin.

„See on üks küladest, mille Ukraina ilmselt kavatses vasturünnaku esimestel päevadel vallutada.”

Juunis tehtud kiire vasturünnaku katse rasketehnikaga ebaõnnestus ning Ukraina on asunud väikeste jalaväerühmade abil Vene vägesid ja varustust kulutama. Seetõttu on Ukraina edasiliikumine viimase 11 nädala jooksul olnud väga aeglane.

Helini sõnul on Ukraina Robotõnest idas teinud mõningaid edusamme ja mõningate kuulujuttude järgi võtnud enda alla kogu küla.

„Sellele pole veel kinnitust. Kindel on see, et Vene vägesid on Robotõnes viimase paari nädala jooksul aeglaselt tagasi surutud.

Robotõne pealetung on Ukrainale nii oluline, et ta on piirkonda koondanud oma parimad reservväed, näiteks 46. ja 82. dessantbrigaadi. Tõenäoliselt lootis Ukraina neid kiiresti liikuvaid vägesid säästa, et läbimurret toetada, kuid läbimurret pole saavutatud.

„Dessantbrigaadi vägede kasutamine praeguses etapis viitab võib-olla sellele, et teistel brigaadidel pole oma ülesanne nii hästi õnnestunud kui nad oleks soovinud,” lisab Helin.

USA mõttekoda ISW (Institute for the Study of War) on hinnanud, et Ukraina rünnakud Robotõnele on taktikaliselt olulised. Piirkonna edusammud võimaldavad Ukraina vägedel pääseda mööda Venemaa tihedamatest miiniväljadest.

Vasturünnaku aeglane edenemine jätab aga Venemaale aega ka uute alade mineerimiseks.

„Venemaa saab mineerida üsna kiiresti ja kaugelt,” ütleb sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö.

Taktikaliselt olulistest võitudest rääkides tuleb Käihkö sõnul meeles pidada ka seda, et tegemist on sõjaliste saavutuste madalaima tasemega.

„Üldpildi mõttes räägime siin ilmselt üsna väikestest asjadest,” sõnab ta. „Loomulikult koosneb kõrgema taseme edu lõppkokkuvõttes madalama taseme edust. Kuid madalamal tasemel võite pole veel palju. Ukraina pole vastanud vasturünnakul ootustele.

Eelmise, 2022. aasta sügisel suutis Ukraina oma vasturünnakuga suuri alasid tagasi vallutada. Pärast mullust novembrit on olukord aga ummikusse jooksnud.

Lahingud on toimunud enamasti üksikutes väikestes külades. Bahmut on ainus linn, kuhu rindejoon on liikunud.

„Ja seda kõike röögatu hinnaga. Kahjud on olnud tohutud,” ütleb Käihkö. „Võib arvata, et halvim on alles ees. Ukraina pole veel jõudnud Venemaa peamiste kaitseliinideni.”

Kui Ukraina väed saaksid Robotõnest oma teekonda jätkata, oleks teekonnal Melitopoli esimene suurem sihtmärk Tokmak. Linn on oluline maanteede ja raudteede ristumiskoht.

„Tokmaki tagasivõitmine sõda ei võida, kuid see oleks Ukrainale lohutusauhind,” ütleb John Helin. „Mõnes ringkonnas on seda peetud omamoodi miinimumnõudeks, millele vasturünnak peab vastama.”

Aeg saab aga otsa. Sügis jõuab Ukrainasse ilmselt juba oktoobris, aga hiljemalt novembris.

Vasturünnak lõunarindel seob Helini hinnangul umbes pooled Ukraina väed. Lisaks käivad lahingud Luhanski ja Donetski oblastis, näiteks Bahmutis.

Samuti on Venemaal õnnestunud Ukraina väed siduda Ukraina kirdeosas, kus ta üritab rünnata Kupjanski linna.

„Donetski rindel on lahingute intensiivsus palju madalam kui lõuna pool. Üksikud kohad vahetavad mõnikord omanikku oma positsioonisõjas,” räägib Helin.

Läänes on Ukraina sõjaväe juhtkonda kritiseeritud ootustele allajäänud vasturünnaku eest. Osa brigaade on selgelt kehvalt esinenud, nendib Helin.

„Osalt on see väljaõppe probleem, osalt siseprobleemid. Ukraina relvajõud pole suutnud end reformida. Probleeme näib tekitavat pataljonitaseme rünnakute koordineerimine, mitme brigaadi koostööst rääkimata,” sõnab ta.

„Lisaks on kritiseeritud, et Ukraina ei keskendunud oma vasturünnakul ühele piirkonnale,” märgib Helin.

Ajaleht Washington Post teatas eelmisel nädalal, et USA luureallikad ei usu, et Ukraina jõuab oma vasturünnakuga Melitopolini.

Ilmari Käihkö sõnul on siin lääneriikidel peeglisse vaatamise koht.

„Pessimismi on õhus olnud pikka aega. Kuid Ukraina kasutab võitluseks seda, mis talle on antud. See ei ole võimeline imedeks,” märgib Käihkö.

Järgmise, 2024. aasta suvel avanevad uued võimalused nii Ukrainale kui Venemaale. Ukraina muretseb, et USA presidendivalimised mõjutavad tema suurima toetaja valmisolekut sõjalist abi jätkata.

„Kõik Ukrainas toimuv rõhutab Euroopa sõjalist nõrkust,” ütleb Käihkö.

Lahingu venimisel on tema sõnul suurim küsimus, kumb kurnamissõjale paremini vastu peab: Ukraina või Venemaa. Ukraina jätkusuutlikkus sõltub suuresti ka rahvusvahelisest toetusest.

„Kui USA peaks oma toetuse katkestama, peaks Euroopa küsima: kas meil on julgust, soovi või isegi võimet Ukrainat toetada?” märgib Käihkö.