Ukraina vastupealetungi pettumust valmistav aeglane tempo on olnud rahvusvaheliste väljaannete pealkirjades juba nädalaid.
Ukrainlanna Anastasia Zamula jaoks on tagajärjed olnud käegakatsutavamad. Zamula on naistest koosneva vabatahtlike organisatsiooni Cvit (Õis) kaasasutaja, mis toetab Ukraina üksusi rindel. Tema ühisrahastamise üleskutsed on jäänud kuivale, kuna lootused kiireks läbimurdeks on kustumas. Nüüd ütleb ta, et tema tähelepanu on pühendatud kurnatud vägede nõustamisele, kui ta neid näeb. „Mõte vasturünnakust on õndsus, kui räägite sellest tugitoolist,” ütleb ta. „See on palju raskem, kui mõistate, et see tähendab pimedust, surma ja meeleheidet.”
Ukraina avalik meeleolu on nukker. Kriitika president Volodõmõr Zelenski suhtes on suurenenud ja rahulolematuse põhjused on selged. Kui varem lubasid Ukraina juhid marssi 2014. aastast Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud Krimmi, pakub riigi poliitiline juhtkond nüüd realistlikumaid ootusi. „Meil pole õigust kritiseerida siin Kiievis olevaid sõjaväelasi,” ütles presidendi kantselei pressiesindaja Serhi Leštšenko. Ta võrdles pettumust vasturünnaku kiirusega kannatamatute klientidega, kes ootavad oma jäälattet pealinna paljudes hipsterkohvikutes. „See ei ole hobune, keda saate piitsutada, et kiiremini sõita. Igal edasi liigutud meetril on oma vere hind.”
Ukraina juhtkond on eriti pettunud, et Lääne varustus pole veel lubatud arvul kohale jõudnud. See on „ärritav… ja demotiveeriv,” ütleb Leštšenko. Ukraina ängi on lisanud liitlaste kahtlus uuemate relvade tarnimise üle ja väljavaade, et Ameerika valib järgmisel aastal tagasi Donald Trumpi. Kindralstaabi allikas ütleb, et Ukraina on saanud vaid 60 Leopardi tanki, hoolimata lubadustest saata sadu tanke. Demineerimistanke on eriti vähe. „Meil lihtsalt ei ole ressursse, et sooritada frontaalrünnakuid, mida Lääs meilt palub,” ütleb allikas väljaandele Economist.
Teine häda on õhukaitse puudumine. Allikas lisab, et Ukraina armee polnud kunagi teadmatuses Venemaa miiniväljade ja kaitseliinide murdmise väljakutsete osas ilma õhuüleolekuta. Sel põhjusel lükkas sõjaväe juhtkond vastupealetungi edasi nii kaua, kui suutis. Pärast katastroofilist algust juuni alguses, kui kaks lääneriikides väljaõppe saanud brigaadi kaotasid miiniväljadel ebamugavalt palju mehi ja tehnikat, korrigeeriti esialgseid plaane. Ukraina on sellest ajast peale seadnud prioriteediks oma armee säilitamise. „Me ei planeeri enam operatsioone, mis eeldavad suuri kaotusi,” ütleb allikas. „Rõhk on nüüd vaenlase kurnamisel: suurtükivägi, droonid, elektrooniline sõda ja nii edasi.”
Viimastel päevadel on Ukraina relvajõud teinud olulisi edusamme üliolulisel lõunapoolsel lahingutandril ja võib-olla murdnud piisavalt miinivälju, et jõuda mitmes kohas läbi esimese kolmest Venemaa kindlustusliinist. Samuti on nad halvendanud Venemaa operatiivreservi ja logistikat. Sellegipoolest on Ukraina kaks ja pool kuud pärast vastupealetungi algust veel kaugel oma strateegilisest eesmärgist läheneda Aasovi merele – ja seega lõigata Venemaa vallutatud maismaakoridor Krimmi – enne oktoobri lõpu vihmasid, mil muda kõik palju raskemaks muudab.
Sünge meeleolu kandub üle Ukraina poliitikasse, mis on olnud suure osa sõjast ootel. Terve suve on liikunud kuulujutud, et Zelenski büroo võib välja kuulutada ennetähtaegsed parlamendi- ja presidendivalimised. Loogika on see, et tal on parem taotleda tagasivalimist veel rahvuskangelasena, mitte pärast seda, kui ta on sunnitud pidama rahukõnelusi, mis võivad nõuda ebapopulaarset relvarahu või suuri territoriaalseid järeleandmisi. „Igad valimised, kui need juhtuvad, oleks Zelenski referendum,” ütleb poliitikaanalüütik Volodõmõr Fesenko. „Peale [ülemjuhataja Valeri] Zalužnõi, kes on hõivatud sõja juhtimisega, pole tal praegu ühtegi ilmset konkurenti. Zelenski meeskond mõistab, et see kõik võib muutuda.”
Valimiste korraldamine sõja ajal, kus kuni 6 miljonit Ukraina kodanikku elab väljaspool riiki ja sajad tuhanded võitlevad kodust eemal, oleks keeruline. Ja sõjaseisukord välistab valimised, mis tähendab, et parlament peaks valimisreeglite muutmise heaks kiitma. Algselt räägiti valimiste korraldamisest käesoleva, 2023. aasta sügisel, kuid nüüd on selleks peaaegu kindlasti liiga hilja – presidendi kantseleile lähedal seisvad allikad väidavad tõepoolest, et idee on välistatud. Igal juhul viitab küsitlus, et Zelenski meeskonnal oleks raskusi kodanike veenmisega varajase hääletamise vajalikkuses. „Selle järele pole lihtsalt nõudlust,” ütleb Lubomõr Mõsiv Kiievis asuvast sotsioloogilisest grupist Rating. „Elanikkond on selle idee osas segaduses.”
Sõjalise läbimurde puudumisel oleks rahuläbirääkimisi Venemaaga veelgi raskem müüa. Tõsi, mõningaid märke meeleolu muutusest on olnud ootamatutes kohtades. Augusti alguses lõi laineid Bahmutist loodes võidelnud Ukraina snaiper, kui tõrjus väljavaadet, et Ukraina võiks kunagi oma territooriumi täielikult tagasi saada. Ta arvas, et paljud sõdurid tervitaksid nüüd relvarahu – see mõte oleks varem olnud mõeldamatu. Kuid praegu oleksid liiga vähesed sellega nõus. Liiga palju on juba verd valatud. „Igasugune rahu oleks praegu sõja pikendamine,” ütleb kindralstaabi allikas. „Miks anda probleem edasi järgmisele põlvkonnale?”
Paljud Ukraina noored kannavad muidugi juba sõjakoormat, millel pole lõppu näha. Noormeeste jaoks, kes on pidevas ohus saada kätte ajateenistuspaberid ja kutse rindele, on surve eriti tugev. Need, kes tahavad võidelda, läksid juba ammu vabatahtlikuna rindele; Ukraina värbab praegu peamiselt nende hulgast, kes sõdida ei soovi. „See muudab õhu nii paksuks, et seda on juba tegelikult tunda,” ütleb Zamula. Kõik teavad, et tagasivõidetud territooriumi hind on surnud sõdurid. „Isegi edu lootmine vasturünnakus on muutunud enesehävitamiseks.”
