Maailmas läheb relvastuskontrollil väga halvasti. Massihävitusrelvade kontroll on jõudnud kriisi ajal, mil kõik tuumariigid uuendavad oma tuumarelvi.

Nii saab kokku võtta Soome riigikaitse kõrgkooli dotsendi Katariina Simoneni värske uurimistöö sisu, vahendab Helsingin Sanomat.

„Relvastuskontroll on praktiliselt kokku kukkunud. Kõik, mida on ehitatud viimased 50 aastat, on kadunud. Kui me praegu midagi allesjäänu päästmiseks ette ei võta, kukub ka see,” märgib Simonen.

Kuu aega tagasi ilmus riigikaitse kõrgkooli sõjateaduste osakonnas Simoneni raamat Weapons of Mass Destruction and Arms Control: The Development and Crisis of the Arms Control Architecture.

Uuring annab sünge pildi olevikust: rahvusvaheline relvastuskontrolli lepingu süsteem on kriisis. Lisaks on hakanud halvenema ka valdkonna oskusteave.

Simonen märgib, et relvastuskontroll on võimusuhete baromeeter.

Külma sõja ajal ehitasid suurriigid piiravaid kokkuleppeid ja leppisid pooleks sajandiks kokku koostöös. 21. sajandi alguses oli aga märke, et süsteem hakkab üha kiirenevas tempos lagunema.

„See oli kriisis juba enne Ukraina sõda, kuid Ukraina sõda tähendab, et süsteemi päästmine ja muutmine on kahekordselt, kui mitte kolmekordselt raskem.”

Simonen viitab kuulsale viimsepäeva kellale (doomsday clock), mida organisatgsiooni Bulletin of the Atomic Scientist juhatus on pidanud alates 1947. aastast. Sümboolne kell näitab, kui lähedal on inimkond inimese põhjustatud globaalsele katastroofile ja sellest tulenevale hävingule, südaööle.

Kolmkümmend aastat tagasi näitas kell 17 minutit südaööni. Siis oli see südaööst kaugemal kui kunagi varem.

Tänavuse, 2023. aasta jaanuaris käisid läbi uudised selle kohta, kuidas osutid nihutati ajalooliselt keskööle kõige lähemale.

Viimsepäeva kell näitab nüüd 90 sekundit südaööni. Kell on keskööle lähemal kui kunagi varem külma sõja kõige külmematel aastatel. Peamine põhjus kella liigutamiseks oli Ukraina sõda.

Simoneni sõnul sai relvastuskontrolli lepingusüsteemi lagunemine alguse 2002. aastal, kui USA loobus ballistiliste rakettide vastase võitluse lepingust. Selle tulemusena kaotati strateegilise raketitõrje geograafilised ja kvantitatiivsed piirangud. See väljendus tuumaheidutuses ehk suurriikide vahelises strateegilises tasakaalus.

USA-s oli 21. sajandi esimene kümnend president George W. Bushi valitsuse ajastu, mil välispoliitiline tähelepanu nihkus relvastuskontrollilt terrorismivastasele sõjale.

„USA alustas raketitõrje ehitamist üle maailma. Nii see algas. Seejärel hakkas Venemaa 2007. aastal aktiivselt kurtma NATO laienemise üle. Kokkulepe kokkuleppe järel varises kokku või läks kriisi.”

Miks see juhtus?

„Ei hoolitud, ei mõistetud, ei antud piisavalt ressursse. Kui külm sõda lõppes, arvati, et neid pole enam vaja, tuumarelvadest enam ohtu pole,” räägib Simonen.

Simoneni sõnul muutusid riigi prioriteedid. Uuritud infol põhinev arutelu tuumarelvade ning bioloogiliste ja keemiarelvade üle jäi ebahuvitavana tagaplaanile.

„Panused tehti terrorismivastasele sõjale, kriisireguleerimisele ja kasvavatele rändevoogudele. Kompetentsil lasti laguneda. Kui ekspertiisidel lastakse laguneda, ei ole riigi tasandil olukorrast enam õiget pilti.”

Simoneni hinnangul teab Venemaa küll, et ameeriklaste disainitud raketitõrjekilp talle reaalset ohtu ei kujuta, sest see ei saa kunagi olla täiesti kindel. Kuid see kilp häirib Venemaad, nagu ka NATO laienemine.

Simonen on seotud rahvusvahelise organisatsiooniga Pugwash, mis on spetsialiseerunud relvastuskontrolli ja desarmeerimise küsimustele. Tema sõnul on seal mõeldud, kuidas NATO end positsioneerib, kui tal on nüüd pikk piir Põhja-Jäämerest Musta mereni.

„Kui Venemaa tunneb, et tema teisene ​​löögivõime on ohus, siis tekib risk,” ütleb Simonen.

„Kas tulevik toob kaasa vastasseisu või mõtlemise selle üle, milline on Euroopa julgeolekuarhitektuur, milles Venemaa on või ei ole osa? See on meie kontinendi jaoks otsustav.”

Mis on järele jäänud tuumarelvastuse piirangutest?

Simoneni sõnul on mõned vanad lepingud muidugi alles, kuid ta toob esile veel kaks olulisemat lepingut.

Kõige olulisem on USA ja Venemaa strateegilist tuumarelvastust piirav New Start leping. Venemaa teatas, et peatab kokkulepitud seirekontrollid, kuid mõlemad riigid täidavad oma strateegilisi tuumarelvastuse piiranguid.

Simoneni sõnul vajab Uusi Start aga „päästmist”, sest see kehtib vaid 2026. aastani. „See vajaks hädasti jätkamist ja seda tuleks laiendada, et hõlmata näiteks Hiinat.”

Teine oluline leping on tuumarelva leviku tõkestamise leping, mis piirab tuumarelvade levikut teistesse riikidesse.

„See on alles, kuid see on kriisis. Iga viie aasta tagant peetav ülevaatekonverents toimus mullu, kuid see oli Ukraina sõja tõttu täielikult politiseeritud. Midagi seal kokku ei lepitud,” räägib Simonen.

„USA ja Venemaa on nüüd võtmepositsioonil. Kui nad annavad signaali, et enam milleski ei saa kokku leppida, siis tekib ka teistel huvi tuumarelva soetamise vastu.”

ÜRO raames läbi räägitud tuumarelvade täieliku keelustamise leping jõustus enam kui kaks aastat tagasi. Sellesse ei puutu aga ükski tuumarelvariik ega nende liitlane, isegi mitte Soome.

Simonen juhib tähelepanu, et tuumarelvadega riike ei saa sundida lepinguga ühinema. „Sellises õhkkonnas ei vii see kuhugi. Väikeriigid võivad sellele alla kirjutada, kuid sellel pole tähtsust enne, kui kesksed tuumariigid hakkavad mõtlema, kas nad võiksid kuidagi sellega ühineda.”

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli Ukraina maailma suuruselt kolmas tuumariik, kuid ta loobus vabatahtlikult tuumarelvadest, kui sai julgeolekugarantiid muu hulgas Venemaalt.

Kas Ukraina tegi oma tuumarelvadest loobumisel vea?

„Kui Ukrainal oleks toimivad tuumarelvad, oleks lävi seal rünnata hoopis teine. See on lihtsalt kahetsusväärne reaalsus,” tunnistab Simonen.

„Ukraina sõjast võib relvastuskontrolli osas teha palju ebameeldivaid järeldusi, üks neist on see.”

Teine järeldus on Simoneni sõnul see, et Venemaa antud julgeolekugarantiid ei oma tähtsust. Venemaa on oma julgeolekugarantii reetmist põhjendanud sellega, et andis garantiid vaid Ukraina toonasele valitsusele.

„Rahvusvahelised kokkulepped ei tööta nii, et neid tõlgendatakse vastavalt olukorrale ja täiesti enda lähtekohtadest lähtuvalt. Jah, seda teatakse ka Venemaal. Seal pole lolle.”

Simonen tunnistab, et tänapäeval räägitakse tuumarelva kasutamisest lõdvamalt kui varem. „Muidugi, tuumarelv hirmutab ja see peakski hirmutama.”

Ta peab jaotamist taktikalisteks ja strateegilisteks tuumarelvadeks mõttetuks, sest ka taktikaline tuumarelv on tuumarelv ja selle kasutuspiirkonnas on mõjud strateegilised.

Simonen ei usu, et tuumarelvade kasutamise künnis on muutunud, kuigi Venemaal „karjutakse kõige peale”. Meile teadaolevalt ei ole doktriini muudatusi tehtud.

Simonen on eriti mures selle pärast, et 2019. aastal lõpetati USA ja Venemaa vaheline keskmise ulatusega (500–5500 km) rakette puudutav keskmaa tuumajõudude leping (Intermediate-Range Nuclear Forces Agreement – ​​INF).

Keskmaa raketid on ohtlikud, kuna neid on lühikese lennuaja tõttu raske õigeaegselt tuvastada. Seetõttu võimaldavad need üllatusrünnakut.

Simonen tuletab aga meelde, et ka ebaõnnestunud leping annab hea aluse läbirääkimiste uuesti alustamiseks, sest sellel oli hea järelevalvemehhanism.

„USA soovib hoida edasisi läbirääkimisi relvastuskontrolli lepingute üle Ukrainast lahus. Venemaa aga tahab neid kokku viia ehk ei taha läbirääkimisi pidada enne, kui USA muudab oma poliitikat Ukraina suhtes,” ütleb Simonen. „Kumbki riik ootab teiselt signaali.”