Kiievis Dnepri vasakul kaldal, kümnekonna kilomeetri kaugusel kesklinnast asub metsa kõrval rahulik surnuaed, kus kolla-sinised Ukraina lipud lehvivad krõbeda külma tuulega värskelt kaevatud haudade kohal langenud sõduritele.

Iga lumist maad ümbritsev mullaküngas on kaetud kaunistuseks lilledega, mis annavad värvi muidu kalmusid palistavatele mustadele lintidele, kus on perede ja seltsimeeste kuldkirjas kirjutatud kurvad mälestussõnumid, vahendab Daily Mail.

Ja igaühel neist on pilt Ukraina kangelasest sildi kohal, millel on kirjas nende nimi ja kuupäev: mõned noore näoga ja vaevu kooli lõpetanud poseerimas relvaga, teised halli habemega naeratavad 40-50-aastased mehed.

Metsakalmistu on üks paljudest sellistest paikadest, mis on laiali üle selle räsitud riigi – see annab tunnistust sõja halastamatust hävitustööst.

Nendel süngetel aladel kõndides võis kokku lugeda pea 50 uut hauda sõduritele, kes olid surnud ainuüksi käesoleva aasta esimesel kuul – see on sünge meeldetuletus selle riigi tohututest kannatustest alates Venemaa sissetungi algusest.

Leinav naine seisis ja vaatas vaikselt oma kihlatu hauale päeval, mil ta oleks saanud 27-aastaseks. „Kui me ta matsime, oli ta selles reas viimane, kuid nüüd näete, et seal on palju uusi,” ütles ta.

Ira ütles, et tema kihlatut, sõjaväemeedikut austas nende president elude päästmise eest. „Loodame nii väga, et sõda saab varsti läbi, kuna see on väga valus. Ukrainlastel ei jää muud üle, kui jätkata. Kui palju inimesi veel peame kaotama?”

See on võtmeküsimus, kui konflikt läheneb oma esimesele aastapäevale 24. veebruaril – sel ajaloolisel kurikuulsal päeval, mil Vladimir Putin vallandas Ukrainas põrgu, püüdes purustada selle iseseisvuse ja sandistada selle vabadused.

Oleme olnud tunnistajaks Dante mastaabis agooniale, jõhkrusele ja tapatalgutele Euroopa südames – ometi on Ukraina püsinud tugevana, ilmutades julgust ja vastupanu, et inspireerida demokraate kogu maailmas selles võitluses diktatuuri vastu.

Me ei tea täielikku õudust – kuigi allikad näitavad, et Ukraina võis kaotada vähemalt 60 000 sõjaväelast ja Venemaa üle kahe korra rohkem sõdureid, lisaks Lvivist Mariupolini mõrvatud Ukraina tsiviilisikute suur arv. Nüüd, mil Kreml valmistub eeldatavaks uueks sõjaliseks pealetungiks, viitavad lääne sireenihääled, et Ukraina peaks vastutasuks „rahu” eest leppima mõningase alade kaotusega.

Need inimesed väidavad end olevat realistid, kuid neil puudub arusaamine Putini Ukraina-vastase agressiooni lakkamatust olemusest, rääkimata valmisolekust anda hoop teistele, keda ta peab nõrkadeks. Eelkõige ei suuda nad näha rünnaku all oleva riigi olukorda ja selle kodanike raevukat meeleolu pärast Venemaa julmuste tulva. Enamik ukrainlasi ei püüa lihtsalt tagasi saada oma okupeeritud maid Donbassi idaosas, vallutada tagasi Aasovi mere lõunariba ja 2014. aastal vallutatud Krimmi poolsaart.

Nad tahavad välja ajada igasugused jäljed vene pärandist, mis on nende kultuuri külge haakunud, lammutada kõik mälestused nende ajaloolistest sidemetest ja teha kõik endast oleneva, et tagada nende tulevane julgeolek, hävitades verega määritud diktatuuri nende piiri taga.

„Me vihkame venelasi kogu südamest,” ütles Ira oma kihlatu haua kõrval seistes, öeldes sõnu, mida on rohkem kui kuue kuu jooksul korduvalt kuuldud, mis hõlmavad seda tumedat peatükki meie kontinendi ajaloos – ja mitte ainult leina käest piinlevate inimeste suust.

Siin peitub suur iroonia. Putin, kuulutades end Ukraina rahva päästjaks, purustas kõik vennasrahvaste vahelised sidemed, mis suutsid üle elada nii holodomori – Stalini näljahäda, mis tappis 1930ndate aastate alguses neli miljonit inimest – kui ka kommunismi pika ajastu.

Vaatamata selle kohutava sõja geograafilisele lõpptulemusele on Vene despoot juba kaotanud – sest ta on katkestanud sidemed kahe slaavi naabri vahel, kes traditsiooniliselt on põimunud sama palju kui Inglismaa ja Šotimaa oma mineviku ja rahva kaudu.

Võtkem Oleksandr ja Olena, kolmekümnendates eluaastates kunstnikupaar Kiievis. „Ma vihkan kõiki venelasi,” ütles kultuurijuht Olena. „Minu vihkamine ulatub nende lastelt nende vanaemadele.” Karmid sõnad. Kuid siis rääkis ta, et nägi hiljuti fotot eelmisel aastal sõpradele korraldatud uusaastapeost – pärast seda tapsid venelased rindel ühe, kellest jäid maha naine ja laps, teist hoiti sõjavangis ja veel kolm on relvajõududes, lisaks üks naine, kes põgenes koos emaga pagulastena välismaale. See oli jäädvustus tema rahva traumast.

Järgmisena näitas ta videot majast Kiievi lähedal Hostomelis, kus nad pidasid pidu. See purunes pärast raketi tabamust, hävitades suurema osa nende varadest.

Nende armastatud 2000 raamatust koosnev raamatukogu oli hämmastavalt säilinud, kuid prügikasti lendasid kõik venekeelsed või vene autorite köited, isegi kogu kalleid kunstiraamatuid. „Ei Dostojevskit, ei Nabokovit ega Tolstoid,” ütles Oleksandr, kes on ise kirjanik. „Nii on meie ühiskond läinud. Me ei taha lugeda venekeelseid raamatuid, kuulata vene muusikat, juua vene õlut ega rääkida vene keelt.”

Üks väike näide Ukraina raevukast vastureaktsioonist Venemaa vastu – mis sai alguse Putini väitest, et nende riigil pole õigust eksisteerida, ning seejärel voolas veri, hävisid hooned ja lagunesid perekonnad.

Kremli täiemahulise sissetungi eelõhtul suhtus üle kolmandiku ukrainlastest oma naabritesse soosivalt. Kolm kuud hiljem langes see arv vaid kahe protsendini, kui Vene väed hakkasid tapma, vägistama ja rüüstama.

Ukrainas võib kuulda loendamatuid lugusid piiri ääres elanud perekondadest, kes lagunesid pärast seda, kui need liikmed Venemaal – keda toitis Putini propaganda alates selle sajandi algusest – keeldusid leppimast tegelikkusega, mis tabab nende endi sugulasi.

Ukraina demoniseerimine oli Vene meedias põimitud narratiiviga Teise maailmasõja võidu hiilgusest fašistide üle ja sellest, kuidas Venemaa seisab täna silmitsi sarnaste läänepoolsete ohtudega.

Möödunud nädalal supermarketi ees seistes rääkis üks Bahmuti eest peetud ägedas võitluses vigastatud sõdur oma nõbu liitumisest Putini sissetungiga, et võita arvatavaid fašiste, ja sellest, kuidas tema ema keeldub oma õega pikemalt rääkimast. Endine armee polkovnik Oleg Ždanov, kellest sai kaitseanalüütik, ei räägi enam oma Moskvas elava vennaga, kes teenis Venemaa sõjaväes. „Ta ütleb mulle, et olen ameeriklaste ajupestud, kuid raske on armastada riiki, mis teid pommitab,” rääkis ta.

Ukraina okupeeritud osades taastab Putin vene kultuuri, hariduse, keele ja passi, taastades samal ajal Nõukogude tegelaste kujusid, mis võeti maha pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal.

Ja olles sellele sõjale nii palju panustanud, on raske näha ka Kremli taganemist. Selge kompromiss puudub, kui Ukraina tahab kogu oma röövitud alasid tagasi ja Putin kavatseb haarata suuremaid tükke, et oma alandatud režiimi toetada.

Nüüd räägitakse järjekordsest suuremast Venemaa rünnakust. Tundub jube nagu eelmisel aastal murettekitavate hoiatustega võimalike rünnakute kohta Kiievis ja Harkivis.

Luureallikad väidavad, et Valgevenes, mis oli eelmise aasta Kiievi rünnaku baasiks, viibib kuni 40 000 Vene sõdurit, kuid ukrainlased arvavad, et see on pettus vägede idast eemale tõmbamiseks ja ei usu, et väed ületavad Valgevene piiri.

Ukraina analüütikud kahtlustavad, et Venemaa kavatseb Donbassis edasi liikuda – ja kuigi kõik sõjad on oma olemuselt ettearvamatud, on nende arvates ebatõenäoline, et Putini väed suudavad nende ridadest läbi murda, et saavutada märkimisväärset edu. Mõlemad pooled, kes heidavad üksteise pihta kuni 30 000 mürsku päevas, vaevlevad peamise relvastuse nappuse käes – kuigi ainuke sõjaline ressurss, mida Moskval on külluses, on inimesed, keda eesliinile paisata.

Kuna Kiiev moderniseerib NATO liitlaste abiga pidevalt taktikat ja relvi, on sõja üks kummaline aspekt olnud see, kuidas Venemaa sõjaväejuhid näivad olevat veidralt minevikku kinni jäänud.

Seda pole näha ainult nende vanadest nõukogude relvadest, mis on laost välja võetud, vaid nende taktikas, mis on ukrainlastele nii tuttav vanadest Nõukogude sõjaväe käsiraamatutest ja põhineb II maailmasõjal, frontaalrünnakute, staatiliste positsioonide ja inimlainetega.

See tugevdab Ukraina usku, et nad võidavad, kui Lääs neid toetab – võib-olla isegi kuue kuu pärast, kui neile antakse piisavalt suurema laskekaugusega moona, et lüüa tagasi Venemaa varustusliine, aidates kaasa läbimurretele Krimmi suunas, koos õhuväega, mis toetab edusamme.

Kuid nad peavad seda praegu ootamise mänguks – nad peavad vastu pidama Venemaa rünnakutele, kuni nad paigaldavad uut NATO varustust.

Kiievi surnuaeda külastades võis kohata perekonda, kes pakkus brändit ja küpsiseid, kui nad mäletasid Antonit, 20ndates eluaastates langenud kangelast. Tema ema nuttis leinast värisedes, silitades samal ajal õrnalt oma poja portreed.

Hukkunud sõduri õde Anastasia selgitas, et tema väikesel tütrel, kes sõi kõrval küpsist, on Venemaa pass, kuna esimene abikaasa elab Moskvas, teine ​​abikaasa aga võitleb Bahmutis.

„Ma ütlesin oma endisele abikaasale: sa tapsid mu venna,” ütles ta.

Sellised on selle sõja kohutavad tagajärjed, mis näivad peaaegu maailmasõjana, peaaegu kodusõjana, kuid alati tragöödiana julgele rahvale, kes otsib vabadust, astudes vastu diktatuuri kurjusele.

Nagu enamik ukrainlasi, ei kahtle ka Anastasia, kuidas see sõda lõpeb. „Vaadake meie ajalugu – Venemaa surus meid alati alla,” ütles ta. „Nüüd oleme peatamatud.”

Loodame, et tal on õigus.