Äsja käsitlesin geopoliitilise maastiku tänase päeva suurimat ja keerukaimat teemat – Hiinat. Kuid täna arutlen selle üle, mis on tänasel geopoliitilisel maastikul kõige murettekitavam teema. See on sõda Ukrainas ja selle laienemise oht, kirjutab väljaandes Daily Reckoning endine USA luureasutuste nõunik ja analüütik James Rickards.
Olen kirjutanud põhjalikult Ukraina sõja kahest tahust, mida te ei kuule Ameerika Ühendriikide ega Ühendkuningriigi peavoolumeediast. Esimene on see, et Venemaa on tegelikult sõda võitmas.
USA väljaanded, nagu The New York Times (välisministeeriumi kanal) ja The Washington Post (CIA kanal) raporteerivad lõputult sellest, kuidas Venemaa plaanid on ebaõnnestunud ja kui ebakompetentsed nad on, kuidas Ukraina relvajõud (AFU) on tõrjunud venelasi Donbassis ja kuidas NATO relvad nagu USA tankid Abrams, Ühendkuningriigi tankid Challenger ja Saksa tankid Leopard pööravad peagi sõja käigu Venemaa vastu.
See kõik on jama. Ükski neist pole tõsi.
Esiteks olid hilissuvel toimunud Ukraina edusammud nõrgalt kaitstud positsioonide vastu, mille venelased kiiresti vägede säilitamiseks loovutasid. Venelased olid valmis maast loobuma, et mitte kaotada väärtuslikke mehi ja varustust.
Venelased tõmbusid tagasi paremini kaitstud positsioonidele ja on sellest ajast peale Ukraina parimaid jõude rängalt riisunud. Ukraina on nende mõttetute ja läbimõtlematute rünnakutega raisanud uskumatult palju mehi ja varustust.
Kokkuvõttes näitavad usaldusväärsed aruanded, et AFU ohvrite arv läheneb 500 000-le ja kasvab jätkusuutmatu kiirusega. Teisest küljest on teated 100 000 venelasest hukkunu kohta peaaegu kindlasti Ukraina metsikud liialdused. BBC üritas neid numbreid kontrollida ning matuseteatiste, avalike dokumentide jms põhjalike otsingute põhjal leidis ainult umbes 20 000 kinnitatud vene surnut.
Kuidas on lood tankidega, mida NATO väidetavalt saadab? Noh, tanke pole veel saadetud ja enamikku ei saadeta veel mitmeid kuid või kauemgi. Meie enda M1 Abrams tankid ei pruugi isegi aastaga kohale jõuda.
Tegelikult peame need tankid eritellimusel valmistama, et neil poleks spetsiaalset soomust ja muid täiustatud süsteeme, mis meie endi M1-del on. Pentagon ei taha, et nad satuksid venelaste kätte, kui nad hävitatakse või kätte saadakse. Pealegi saadame niikuinii ainult 31 tanki.
Kui NATO tankid kohale jõuavad, hävitatakse need tõenäoliselt kiiresti Venemaa suurtükiväe, tankitõrjerelvade ja täppisrakettidega. Need on head tankid, kuid kaugeltki mitte võitmatud. Aastakümneid on venelased välja töötanud võimsaid relvi, mis on spetsiaalselt loodud nende NATO tankimudelite hävitamiseks. Venelased nende pärast eriti ei muretse.
Peale selle tuginevad tankid tõhusale õhutoetusele, mis Ukrainal puudub. Nad istuvad lahinguväljal nagu pardid. Tanke pole tegelikult mõtet Ukrainasse saata, välja arvatud juhul, kui saadate neile katmiseks sõjalennukeid (sellest lähemalt allpool).
Samal ajal on Vene väed peaaegu ümber piiranud Bahmuti linna, mis on suur transpordi- ja logistikasõlm, mida läbivad mitmed olulised maanteed ja raudteeliinid. Tõenäoliselt langeb see mõne nädala jooksul venelaste kätte.
Bahmuti kaotamine on Ukrainale suur löök, hoolimata lääne meedia väidetest, et see pole tegelikult väga oluline. Kogu Ukraina 1300-kilomeetrine kaitseliin hakkaks tõenäoliselt murenema ja neil pole tugevalt kindlustatud positsioone, kuhu taanduda. Kuigi Ukrainas on vaprad ja pädevad sõdurid, on nad kurnatud ja varud saavad otsa.
Lisaks näib tõenäoline, et Venemaa valmistab ette laastavat pealetungi suure hulga meeste, tankide, soomustransportööride, suurtükiväe, helikopterite, droonide ja lennukitega.
See Vene armee ei ole sama sõjavägi, mis aasta tagasi Ukrainasse tungis. See on palju paremini välja õpetatud, juhitud ja varustatud. See on õppinud vigadest, mida ta tegi oma esialgse sissetungi ajal eelmise aasta veebruaris. Ukraina ei tohiks eeldada, et nad kordavad samu vigu.
Kas see kõik tähendab, et ma rõõmustan Venemaa võidu üle Ukrainas? Ei, ma lihtsalt jälgin kohapeal fakte ja koondan neid objektiivse analüüsi tegemiseks.
See analüüs paneb mind uskuma, et Venemaa võidab sõjaliselt. Lääne sõjaline abi võib lahinguid pikendada, kuid ei mõjuta lõpptulemust. See lihtsalt lükkab edasi vältimatut ja palju rohkem inimesi saab asjatult surma.
Selle sõja teine tahk, mida meedias ei kajastata või vähemalt alahinnatakse, on kasvav tuumasõja oht.
See risk suureneb mõlema poole iga eskalatsiooni sammuga. USA on hoolimatu eskalatsiooni liider, tarnides pikamaa suurtükimürske, Patrioti raketitõrjepatareisid, luureinfot, jälgimist ja nüüd ka tanke. Venemaa vastab igal sammul.
Enne kui mõlemad pooled jõuavad tuumatasandini, on veel mitu sammu, kuid kumbki ei näita valmisolekut tagasi astuda.
Muide, Venemaal on täielik seaduslik õigus rünnata neid NATO riike, kes tarnivad Ukrainale relvi. Konflikti osalisele relvi tarnides on nad loobunud oma neutraalsusest ja muutunud tegelikult sõja osapooleks. Venemaa ei ole seda teinud, sest ta ei taha NATO-t otse sõtta kaasata. Aga juriidiliselt on see lubatud.
Ukraina nõudmised USA-le, Ühendkuningriigile ja ülejäänud NATO-le täiustatud relvade järele venelaste vastu võitlemiseks ei tunne piire. Lääs alustas Ukraina varustamisest sularaha, luureandmete ja tankitõrjerelvadega nagu raketid Javelin. Varsti andsime pikamaa suurtükimürsud, droonid ja veel rohkem raha.
Venemaa edusammude jätkudes nõudis ja sai Zelenski Patrioti raketitõrjepatareid, mis suudavad hävitada saabuvad Venemaa raketid. USA suurtükid oli suunatud Venemaa valduses oleva Krimmi pihta. Mitmed Ukraina droonid tabasid Venemaa õhuväebaase, kus on tuumarelvad.
Järgmine nõudmine rohkemate relvade järele hõlmas täiustatud tanke, mida USA, Ühendkuningriik, Saksamaa ja Poola tarnivad. Viimase sammuna, mis pole üllatav, nõuab Ukraina nüüd USA-lt hävitajaid F-16, mis on üks maailma kõige parematest lennukitest.
Kuid Venemaal on maailma kõige keerukam õhutõrjesüsteem ja see on väga võimeline suurel hulgal F-16 alla tulistama.
Biden on Zelenski palved seni tagasi lükanud, kuid varem välistas ta tankide saatmise, enne kui lõpuks alla andis. Tõenäoliselt juhtub sama ka lennukitega. Kuid nad ei pööra sõja käiku Venemaa vastu.
Kui need täiustatud süsteemid näitavad, et neist pole abi, siis milline on ukrainlaste järgmine nõudmine? Venemaa võib eskaleerida sama kiiresti ja surmavalt kui USA.
Kogu see stsenaarium on pikk aeglane marss tuumasõja või Ukraina täieliku hävingu suunas.
USA ei lõpeta relvatarneid, sest Joe Biden kardab oma nägu kaotada ja tema lähimad nõunikud nagu Victoria Nuland vihkavad Venemaad ja on täielikud sõjaõhutajad.
Nüüd saame lisada uue ohu, mis tuleneb meeleheitest. See on tõsiasi, et USA ise võib olla sõja suurim kaotaja.
Kuna Ukraina hävib Venemaa massilise rünnaku all, muutub USA üha meeleheitlikumaks. USA usaldusväärsus on kaalul pärast seda, kui Ukraina kaitsele on panustatud nii palju raha, vahendeid ja moraalset kapitali.
Bideni valitsus on sisuliselt muutnud Ukraina sõja USA ja NATO jaoks ellujäämise küsimuseks, kuigi see poleks kunagi pidanud nii minema. Ukraina pole kunagi olnud USA jaoks elutähtis huviobjekt. Kuid sõda on Venemaa jaoks ellujäämise küsimus ja ta ei anna alla.
Kas USA lööb lihtsalt käega ja tunnistab Venemaa võitu? NATO võib sellise suurejoonelise läbikukkumise tõttu tegelikult laguneda. Niisiis, see oleks mitmekordne kaotus.
Võib-olla viib meeleheitel Biden väed Ukraina lääneossa puhvriks riigi täieliku Venemaa ülevõtmise vastu. Võite ette kujutada, mis võib valesti minna. See olukord võib kiiresti areneda otseseks sõjaks USA ja Venemaa vahel, mitte praeguseks proxy– ehk vahendussõjaks.
Ameerika inimesed ja eriti investorid ei ole selleks valmis. Nad peaksid olema. See variant muutub üha tõenäolisemaks.
