Ukrainal tuleb aidata Krimm tagasi võtta, ütles intervjuus Saksa telekanalile Deutsche Welle Müncheni julgeolekukonverentsi esimees Christoph Heusgen.

Järgneb intervjuu Christoph Heusgen’iga.

DW: Oma avakõnes Müncheni juhtide kohtumisel Bukarestis juhtis Rumeenia president Klaus Iohannis tähelepanu sellele, et Musta mere piirkond on pikka aega olnud Venemaa agressiivse käitumise peamine sihtmärk. Mida peaks NATO sõjalisest vaatenurgast piirkonnas tegema, et Venemaad heidutada?

Christoph Heusgen: Rumeenia presidendil on õigus. NATO ei ole viimastel aastatel piisavalt keskendunud Mustale merele. Meie pilgud olid suunatud Läänemerele, kus näeme ka Venemaa agressiooni, kuid Venemaa sõda Ukraina vastu on nüüd seadnud meie tähelepanu keskmesse Musta mere. Jah, me peame olema piirkonnas palju aktiivsemad, aga ma arvan, et see on signaal, et meil on NATO välisministrite kohtumine Bukarestis, ka Müncheni julgeolekukonverents võõrustab siin esimest korda Müncheni juhtide kohtumist. Arvan, et presidendi soovi piirkonnale rohkem tähelepanu tõmmata on nüüd tegelikult partnerite poolt kuulda võetud.

Kas Ukraina peaks püüdma Krimmi [selle annekteeris Venemaa 2014. aastal – toimetaja märkus] tagasi saada?

Krimm on selgelt Ukraina osa ja Ukrainal on täielik õigus oma territooriumi tagasi võita ja tagasi vallutada, nii et see on Ukraina enda otsustada. Saksamaa on väga tugevalt püüdnud diplomaatiliste vahenditega lahendada väljakutseid, mis meil tekkisid Venemaaga tema esimese invasiooni ajal 2014. ja 2015. aastal. Püüdsime Minski kokkuleppega jõuda diplomaatilise lahenduseni. Nüüd on Venemaa kõik need jõupingutused kõrvale lükanud – Venemaa on olnud väga agressiivne, Venemaa on vastutav kümnete tuhandete inimeste surma eest.

Kui vaadata Mariupolit, kuidas nad selle hävitasid, siis nad on selle hävitanud nagu Groznõi [Tšetšeenia pealinn, mis 1999. aasta lõpus/ 2000. aasta alguses president Vladimir Putini käsul peaaegu hävitati – toimetaja märkus]. Sellest vaatenurgast peame ukrainlasi täielikult toetama ja kui ukrainlased suudavad Krimmi tagasi vallutada, peaksime neid toetama.

Mida on NATO-l pakkuda Ukraina edelanaabrile Moldovale?

Praegusel etapil peame toetama Moldovat. Moldovaga toimuv on väga kahetsusväärne. Nad on samuti Venemaa agressiooni ohvrid. Nad on ohvrid, sest nii paljud Ukraina inimesed lahkusid riigist ja otsisid varjupaika Moldovas, kes on olnud väga abivalmis. [See on] üks vaesemaid riike Euroopas. Kõige tähtsam on see, et Venemaa mängib kõikjal, kuid nad tõstavad gaasi hindu, muutes moldovlaste elu keeruliseks. Nad üritavad šantažeerida, püüavad Moldovat oma mõjusfääri tagasi saada ja seetõttu peame Moldovat igati toetama, kuid eriti praegu majanduslike vahenditega. Nad vajavad eelarvetoetust ja meie peame seda pakkuma.

Kas hübriidsõda – näiteks Venemaa propagandat ja gaasi abil väljapressimist – saab Euroopas deeskaleerida või üldse peatada?

Viimase paari aasta jooksul oleme näinud, et Venemaa kasutab hübriidsõda oma huvide edendamiseks. Oleme seda näinud ja ameeriklastega rääkinud. Nad ütlevad, et ka Donald Trumpi valimine [USA presidendiks 2016. aastal — toimetaja märkus] oli samuti vähemalt osaliselt Venemaa sekkumise tagajärg. Me näeme seda kõikjal ja peame olema valvsamad. Mõnikord olime liiga naiivsed. Mis puudutab meediavabadust, siis me kõik pooldame seda, aga kui propagandat kasutatakse määral, kus puudub objektiivsus, vaid ainult diktaatori huvide, sõjakuritegude toimepanija, inimsuse vastaste huvide edendamine, siis peame selle peatama.

Ja kas see on võimalik?

Ma arvan, et on võimalik palju ära teh. Esiteks, ei tohiks lubada propagandat, sellega peab võitlema. Ja siis peab tugevdama vastupanu ja see algab haridusest. Tänapäeva maailmas peame õpetama lastele koolis, kuidas sotsiaalmeediaga ümber käia, kuidas eristada võltsuudiseid hästi tasakaalustatud ja põhjalikult uuritud uudistest, seega on meil vaja palju harida.

Mida tuleks ette võtta Venemaa vastu Balkanil, kus Serbia on tema ajalooline liitlane? Aga ka teistes Ida-Euroopa riikides, kus Venemaa on propaganda ja õigeusu kiriku kaudu kohal ja mõjukas.

Me näeme seda ja peame olema palju aktiivsemad, palju rohkem kohal. Vahel on tõesti valus näha, et inimesed kiidavad Venemaad ja isegi esitlevad Venemaad riikides, kus kõige olulisem investor, kõige olulisem kaubanduspartner on EL. Ma arvan, et me peame saama palju paremini avalikult näidata, mida Euroopa teeb. Riikides, kus Venemaa on populaarne ja kus teda ei mõisteta hukka selle eest, mida ta Ukrainas teeb, peame olema aktiivsemad, mida peame tegema ka väljaspool Euroopat. Üks meie ees seisvaid suuri väljakutseid on see, et paljud nn globaalse lõuna riigid on Ukraina ja Venemaa konflikti osas võrdsel kaugusel.

Ja ma arvan, et me peame väga selgelt ütlema, et see, mida Venemaa Ukrainas teeb, ei ole ida-lääne konflikti jätk, vaid see, mis meil on, on rahvusvahelise õiguse räige rikkumine. ÜRO põhikirja kohaselt paneb Venemaa toime kuritegusid tsivilisatsiooni vastu ja me peame seda väga selgelt välja ütlema. Kuid me saame seda teha ainult siis, kui oleme Euroopa Liiduna ja üksikute riikidena palju aktiivsemad riikides Lääne-Balkanist kuni Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerikani.

Mida te suure kogemusega diplomaadina arvate, millal on teie arvates parim aeg läbirääkimiste alustamiseks ja sõja peatamiseks?

Nagu ma varem ütlesin, oleme Venemaaga proovinud kõike, et lahendada Ukraina kriis diplomaatiliste vahenditega. Putin otsustas astuda sõjalisi samme. Ja ma mõistan ukrainlasi, kes ütlevad: „Me ei saa Venemaaga lepingut allkirjastada, sest Venemaa ei pea kinni ühestki varem sõlmitud kokkuleppest.” Just Venemaa kirjutas alla Budapesti memorandumile 1994. aastal, kui ütles: „Noh, kui Ukraina loobub oma territooriumil paiknevatest tuumarelvadest, siis meie, Venemaa, tagame Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse.”

Sel ajal oli ÜRO suursaadik Venemaa praegune välisminister Sergei Lavrov, kes nõudis, et sellest Budapesti memorandumist saaks Julgeolekunõukogu dokument. Peate mõistma, et me ei saa paluda ukrainlastel Sergei Lavroviga lepingut allkirjastada, sest me teame, et ta on valetaja. Ja seetõttu vajame eelkõige seda, et ukrainlased võtaksid juhtrolli, et nemad otsustaksid, millal on aeg kokkulepe sõlmida. Ja kui nad küsivad julgeolekugarantiid, siis ma arvan, et me peame need julgeolekugarantiid Ukrainale andma.