Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et energiasõltuvust Venemaast oleks pidanud vähendama. Ent Euroopa on veel rohkem sõltuv Hiinast ja sellest eriti ei räägita.

Venemaa rünnak Ukraina vastu näitas, kui sõltuv on Euroopa Venemaast. Euroopa oli Saksamaa juhtimisel loonud majanduslikku sõltuvust Venemaast. Arvati, et Venemaa majanduslikult sidumine Euroopaga aitab vältida sõda. Läks aga teisiti, vahendab Helsingin Sanomat.

Nüüd maksab Euroopa oma sinisilmsuse eest suhetes Venemaaga kõrget hinda energiakriisi ja kõrge inflatsiooni näol.

Venemaa pole aga ainus maa, millega on Euroopal tekkinud sõltuvussuhe. Kaugemal ida pool Hiinas kummitab veel suurem oht.

Sõltuvus Venemaast pole võrreldav sellega, kui sõltuv on Euroopa maailma suurimast eksportivast riigist Hiinast.

Kui Venemaalt on toodud Euroopasse põhiliselt fossiilseid kütuseid, siis Hiinast tuleb Euroopa majandusele oluline toodang. Hiina on paljudes valdkondades väga oluline impordipartner.

Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati andmetel moodustas Hiina 2021. aastal enam kui 22 protsenti kogu impordist ELi. Veel 2011. aastal oli vastav näitaja veidi üle 15 protsendi. Võrdluseks, Venemaa osatähtsus EL-i impordis oli 2021. aastal vaid veidi üle 7 protsendi.

Näiteks peaaegu 40 protsenti kõigist EL-i imporditavatest masinatest, seadmetest ja transpordivahenditest toodetakse Hiinas. Sellesse kaubakategooriasse kuuluvad muu hulgas sõiduautod.

Kuni viimaste aastateni on kaubandussuhted Hiinaga hästi toiminud ja Euroopa on saanud Hiinat usaldada, et majanduslikes küsimustes tegutsetakse pragmaatiliselt.

Nüüd on Hiina aga hakanud sellest joonest varasemast sagedamini kõrvale kalduma. See on seotud ekspordipiirangutega sellistele riikidele nagu Austraalia, Lõuna-Korea ja Jaapan, et mõjutada nende riikide poliitikat.

„Hiina majanduspoliitika on näidanud senisest enam poliitilisi rõhuasetusi, mis on meie vaatenurgast muidugi murettekitav,” kommenteeris nähtust Soome Panga ökonomist Riikka Nuutilainen.

Euroopas saadi Hiina majandussurvet viimati tunda pärast seda, kui Leedu andis Taiwanile loa rajada riigi pealinnas Vilniuses oma esindus ning teatas kavatsusest avada Taiwani pealinnas Taipeis oma esindus.

Hiina peab Taiwani üheks oma mässuliseks maakonnaks ja Leedu otsused olid punane rätik. Leedu eksport Hiinasse blokeeriti ja suleti Leedu ettevõtete pangakontod Hiinas. Praktikas alustas Hiina kaubandussõda Leedu vastu.

Juba enne seda oli Hiina püüdnud EL-i regulatsioone muuta, ähvardades muu hulgas Prantsuse veinide ja Saksa autode ostukeeludega.

Kuigi Hiina tegevus põhjustas Leedu majandusele märkimisväärset kahju, olid EL-i võimalused sekkuda vähesed ilma ohustamata kaubandussuhteid Hiinaga. Praktikas olid liidu ainsad konkreetsed meetmed Hiinale etteheited ja küsimuse tõstatamine Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO).

Välispoliitika instituudi teadusdirektori Mikael Wigelli sõnul oleks Leedu lootnud EL-ilt tugevamat toetust, kui lõpuks pakuti.

Wigelli sõnul on üks Hiina tegevust selgitav asjaolu see, et riigist on saanud niivõrd keskne tegija maailmakaubanduses. Selline positsioon võimaldab Hiinal kasutada majandust hoovana poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Teine põhjus on Wigelli sõnul see, et ka Hiina president, kommunistliku partei esimees ja riigi juht Xi Jinping ei kõhkle oma huvides vahendeid kasutamast.

„Ta on kogu oma ametiaja jooksul olnud selgelt autoritaarsem ja poliitilisem liider kui tema eelkäija. Ta peab sageli poliitikat ja ideoloogiat olulisemaks olukordades, kus majandus võib kannatada. Ammu on räägitud, et Hiina on strateegiline hasartmängija, kes mängib pikaajaliste eesmärkidega, kuid Xi Jinping on kannatamatum, kui selle joone järgimiseks vaja oleks,” räägib Wigell.

EL-i seisukohast on eriti problemaatiline, et Hiina käes on mitu tootmisahelat, mis on eesmärkide saavutamiseks kriitilised.

Võtame näiteks EL-i rohelise ülemineku kava Fit for 55, mis kirjeldab liidu hetkel olulisimaid poliitilisi eesmärke. Nende hulka kuulub muu hulgas sisepõlemismootoriga autodest loobumine. Sel aastal avaldatud Repower EL-i kava seevastu seab eesmärgiks asendada fossiilkütused näiteks tuule- ja päikeseenergiaga.

Eesmärkide saavutamiseks on vaja importida Hiina tehnoloogiat. Isegi kui lõpptooted valmistatakse Euroopas, domineerib Hiina tugevalt ka tooraineturgu.

Näiteks Euroopa Komisjoni andmetel imporditakse praegu Euroopasse Hiinast mitte vähem kui 98 protsenti haruldastest muldmetallidest. Neid läheb vaja näiteks akude ja päikesepaneelide valmistamiseks.

Kokkuvõttes on Hiinal praegu praktiliselt impordimonopol kolmekümne tooraine osas, mille EL on määratlenud kui majanduse jaoks kriitilise tähtsusega.

Piirates nende toorainete importi Euroopasse, võib Hiina soovi korral praktiliselt peatada enamiku ELi peamistest poliitilistest programmidest.

Välispoliitika instituudi Wigelli hinnangul muudab Venemaa loobumine fossiilkütustest mõneti iroonilisel kombel Euroopa veelgi enam sõltuvaks Hiinast.

„Kui võrrelda olukorda energiasõltuvusega Venemaa suunal, on seda palju keerulisem lahendada. Tänasel päeval Euroopas sellist isemajandamist üldse ei ole, sest Hiina on väga strateegiliselt enda jaoks üle võtnud näiteks kõik erimetallide tootmisahelad.“

Praegu tundub ebatõenäoline, et Hiina tahaks täielikult riskida kaubandussuhete katkestamisega Läänega.

Kui Euroopa sõltub Hiina impordist, siis Hiina majandus sõltub suuresti Euroopa ostjatest. Osalt seetõttu on Hiina suhtumine väliskaubandusse muutunud viimastel aastatel varasemast kriitilisemaks ning Hiina on püüdnud sõltuvusest vabaneda.

Siiski on Hiinal olnud vähe võimalusi oma ekspordipoliitika ajamiseks. Lisaks väliskaubandusele toetavad riigi majandust praegu peamiselt kinnisvarasektor ja taristuinvesteeringud. Taristut on aga juba liiga palju ja see on liiga kallis: ebaproduktiivsete investeeringute rahastamine suurendab Hiina võlga.

Hiina on püüdnud suurendada riigi kodumajapidamiste tarbimise osakaalu oma sisemajanduse kogutoodangus, kuid seni vähese eduga.

Eri hinnangutel on Hiina paljudes valdkondades endiselt tehnoloogiliselt lääneriikidest maas, mida mõjutab asjaolu, et mitmed Hiina tehnoloogiaettevõtted on Lääne omanduses.

Hiinal on ka Euroopas ja USA-s 3,2 triljoni ehk 3200 miljardi dollari suurused valuutareservid.

Lapi ülikooli professori Matti Nojoneni sõnul oleks kaubandussuhete kokkuvarisemine Hiinaga Euroopale „majanduslik katastroof”.

„Sellise stsenaariumi korral, kus kaubandussuhe lõppeb ootamatult, läheksime tehnoloogia mõttes kohe tagasi kiviaega,” ütleb Nojonen.

„Hiina jaoks oleks olukord aga veelgi hullem. Meie sotsiaalne kord ju säiliks ja riigid jätkaksid ilmselt uute poliitikute valimisega kriisiga toimetulemiseks. Kuid ma ei usu, et Hiina ühiskond sellisele majanduslangusele vastu peab. Inimesed tuleksid tänavatele ja Hiina-suuruses riigis oleks võimatu seda rahvamassi kontrollida.”

Hiina ja Lääneriikide vahelist kaubandust hoiab üleval teatav hirmu tasakaal.

Hiina usub, et Lääneriigid on sellest juba nii sõltuvad, et ei julge talle ulatuslikke sanktsioone kehtestada ega poliitiliselt survestada. Vastavalt sellele usuvad Lääneriigid, et Hiina ei kehtesta majandussanktsioone ega riski kaubandussuhete katkestamisega Lääneriikidega, sest tema majandus sõltub nii tugevalt ekspordist.

„Nii arvati ka Venemaad, enne kui ta tegi Euroopa seisukohalt absurdse otsuse Ukrainat rünnata,” nendib Nojonen Lapi ülikoolist.

Küsimusele, kas Hiina võiks ühel hetkel inimõiguste või välispoliitikaga seotud küsimustes ületada piiri, misjärel talle mingisugused laiemad vastusanktsioonid rakenduksid, teatakse vastust vaid Hiina juhtkonnas, kui isegi seal.

Hiina teemat uurinud Sari Arho Havréni sõnul on see konkreetne oht viimastel aastatel suurenenud.

„Kuni novembris toimuva parteikongressini on Xi Jinpingi jaoks oluline kindlustada tema jätkuv ametiaeg Hiina juhina. Kuid pärast seda hakkab ta kõigest jõust edendama oma poliitilist eesmärki muuta Hiina maailma juhtivaks riigiks,“ ütleb Arho Havrén.

„Maailmapoliitika muutub praegu väga kiiresti. Võib arvata, et raske maailmapoliitiline olukord viib selleni, et suuri liigutusi ei julgeta teha. Teisest küljest võib Venemaa rünnakust vallandatud kriis samamoodi praeguse olukorra tasakaalu oluliselt kõigutada.

Iseküsimus on, kuidas mõjutab Venemaa sõda Ukrainas seda, kuidas Euroopa ja USA suhted Hiinaga tulevikus arenevad. Wigell Välispoliitika instituudist peab võimalikuks, et lääneriigid peavad tulevikus Ukraina sõja tõttu Hiinale sanktsioone kehtestama.

„Olukord tundub selline, et Hiina jääb neutraalseks või on veelgi enam Venemaaga mingisuguse partnerluse loomise teel. Kui Hiina liigub selgelt sellise tugevama koostöö suunas, siis loomulikult kehtestab USA Hiina vastu veelgi sanktsioone. See on üsna selge,” ütleb Wigell.

Muud Hiina-vastaste sanktsioonide põhjused võivad olla riigis toimuvad inimõiguste rikkumised, näiteks uiguuri vähemuste vastu. Tagajärjed võivad olla majandussanktsioonide näol, kui Hiina peaks muutuma Taiwani suhtes agressiivsemaks.

„Peale Taiwani on Hiina lähedal mitu õrna piirkonda, millest võivad alguse saada uued kriisid,” lisab Arho Havrén.

Mida saab teha majandusliku sõltuvuse vastu Hiinast? Väga vähe, vähemalt lühiajaliselt, ütlevad HS-i küsitletud eksperdid.

Peamine põhjus seisneb selles, et Hiina tootmismahud on nii suured, et nende kiire väljavahetamine pole lihtsalt võimalik isegi vajaduse korral.

„Hiinas on mahud nii uskumatult suured, et tõesti suur osa mitme erineva kaubagrupi impordist tuleb peamiselt Hiinast. Paljudele neist on ka alternatiivsed tootjad, kuid isegi kui tootmine viidaks Hiinast mujale, pole kusagil võimalik selliseid koguseid toota. Sellise tootmisvõimsuse loomine kusagil mujal nõuaks väga suuri investeeringuid ja aastakümnete pikkust tööd,“ kirjeldab Nuutilainen Soome Pangast.

Mõned sammud on astutud ka Euroopas, et võidelda Hiina majandusliku mõjuga.

Eelmise aasta lõpus alustas Euroopa Komisjon projekti Anti-Coersion ettevalmistamist. Sellega saab Euroopa Komisjon iseseisvalt kehtestada majandussanktsioonid oma konkurentidele, nagu Hiina või Venemaa. Praegu on sanktsioonide kehtestamiseks vaja kõigi liikmesriikide üksmeelt.

Projekt on aga alles ettevalmistamisel. Euroopa Parlament peaks seda arutama eeloleval sügisel.

Euroopas on hakatud ka kriitilist tootmist mingil määral tagasi Euroopasse kolima. Kuid suures plaanis on ettevalmistused Hiina majanduslikuks mõjuvõimuks EL-is olnud suhteliselt vähesed, võrreldes näiteks USA-ga, mis on aastaid püüdnud oma sõltuvust Hiinast vähendada.

Üks suund, kust võiks Hiina sõltuvusele lahendust otsida, on Aafrika.

Aafrikal on aga Hiinaga võrreldes kaks suurt probleemi, kuigi tegemist on terve mandriga. Esiteks, puudub vajalik tootmisvõimsus ja infrastruktuur nagu Hiinas. Teine probleem on see, et Hiina jõudis seal ette.

„Aafrikas on märkimisväärses koguses toorainet, mida Euroopa hädasti vajab ja mida saab praegu vaid Hiinast. Aga praegu on natuke hilja ärgata. Hiinal on Aafrikas juba hea positsioon,“ ütleb Wigell Välispoliitika instituudist.

Alates 2010ndate aastate algusest on Hiina vedanud projekti Uus Siiditee, mida tuntakse Belt and road nime all. Tegemist on kuni triljoni dollari väärtuses sadama- ja raudteeprojektide võrgustikuga, millega Hiina soovib tugevdada oma mõjuvõimu Aasias, Euroopas ja Aafrikas.

Projekti keskne idee seisneb selles, et Hiina rahastab erinevaid ehitusprojekte riikides, mis ei jaksa neid ise ellu viia ja millel võib muidu olla raskusi rahastamise leidmisega. Sellega saab Hiina kontrolli kriitilise infrastruktuuri üle, mille haldamist on tal võimalik finantseerimise kaudu mõjutada.

„Kui mõned riigid muutuvad Hiinast majanduslikult väga sõltuvaks, saab Hiina mõjutada nende riikide siseasju. Lisaks saab Hiina rohkem tuge rahvusvahelistel foorumitel,“ räägib Wigell. Tema sõnul peaks Euroopa nüüd mõtlema, kuidas selles mängus kaasa lüüa.

„Aafrika riikidel on olnud omad raskused koostöös Hiinaga, nii et paljud riigid oleksid kindlasti rohkem huvitatud ka Euroopast.” Sellised raskused on muu hulgas tekkinud Hiina administratsiooni läbipaistmatusest ja hoolimatusest korruptsiooni ja keskkonnakahjude osas.

Hiinaga sõlmitud lepingute tingimused on sageli nii ebaselged, et sihtriikide valitsused ise ei pruugi teada, kui palju nad Hiinale võlgu on. Mõnede uuringute kohaselt on Hiina projektide sihtriikidel sedalaadi varjatud võlg Hiina ees kuni 385 miljardit dollarit.

„Euroopa näol võiks Aafrika riikidel olla teist tüüpi partner, kellega neil ei oleks samu probleeme,” sõnab Wigell.