Koroonaväsimus painab rahvast ja otsustajaid – kuidas leida lootust ja jõudu 2022 aastal? Loe Soome presidendi uusaasta kõnet!

Järgneb Soome presidendi Sauli Niinistö uusaastakõne 01.01.2022.

Rahvas,

„Minu võib-olla aegunud arusaam meie inimsuhetest on see, et vajame rohkem head tahet, rohkem soovi teineteist mõista ja rohkem alandlikkust kõrgemate väärtuste ees.” Nii ütles toona Frans Emil Sillanpää ja tema sõnum pole siiani aegunud.

Soomes on viimase aasta jooksul olnud tuline arutelu pandeemia üle. Ja nüüd tõuseb mõjuval põhjusel esiplaanile julgeolekupoliitika.

Eriarvamusi ei tohiks vältida. Väljakutsuvatele olukordadele reageerimiseks on palju viise. Arvamuste avaldamine peegeldab toimivat demokraatiat. Kuid ei tohiks lakata tahtmast mõista, et keegi teine ​​võib seda teisiti mõista. Vastasel juhul võib tekkida sügav lõhe. Rahva jaoks võib lõhe olla ohtlikum kui see väljakutse ise.

Uue aasta tulek on lubaduste ja lootuste aeg. Eriti oluline on lubadus selle aasta alguses ühist hüve otsida.


Algamas on koroonaviiruse pandeemia kolmas aasta. Haigus on osutunud sitkeks ja kavalaks vastaseks. Kiiresti areneva pandeemiaga on olnud raske sammu pidada. Seda on olnud võimatu ennetada.

Vabamalt olemise aeg ei läinudki soovitult. Kaks vaktsineerimist ja koroonapass maalisid ohutuse pildi, mis aga jäi ajale jalgu. Kui viirus veel oma kuju muutis, tuli haigus veel suurema hooga peale.

Pettumus pidevate tagasilöökide pärast on mõistetav. Me kõik teame seda. Hirm enda või lähedaste tervise pärast paneb tarduma. Paljud on mures oma rahalise olukorra ja toimetuleku pärast. Viirus ei hooli aga meie väsimusest ega tunnetest. Nüüd on vaja visadust visaduse järel.

Kevadel 2020. aastal oli viirus ühine vaenlane, mille vastu üheskoos võidelda. Soomes nägime palju abistamist ja teineteisest hoolimist. Ilmnes hea tahe ja see levis laialt.

Nüüd on õhkkond teine. On muidugi arusaadav, et enneolematu olukord tekitab erinevaid arvamusi nii pandeemia ohtude kui ka selle eest kaitsmise kohta. Erimeelsused on aga hakanud avalduma ebakõla ja kurja tahte levimisena. Ühendav tegur, meie tervise kaitse, ei saa muutuda vaidluste allikaks.


Ühes asjas aga ollakse siiski ühel meelel: see haigus on nakkav. Nakkab kergesti ja levib laialt. Ja põhjustab haigusi, alates kergetest sümptomitest kuni surmavate tagajärgedeni. Ei usu, et keegi tahab teadlikult omale mingit haigust, et seda põdeda või levitada.

Mõni võib ikkagi arvata, et oht pole tema jaoks suur. Ja olla ükskõikne. Ehk siis on ettevaatamatu, ei võta vaktsiini ega kasuta maski. Kuid keegi ei võta seda riski ainult enda pärast. Ja keegi ei tea ette, kuhu tema enda nakkusahel välja viib.

Ükski kannatus ei kesta lõputult. Parem tulevik tuleneb ka teaduse ja tervishoiu jõust. Palju-palju elusid on juba päästetud.

Teadus- ja tervishoiutöötajad on jaganud oma teadmisi rahvusvaheliselt. Ka valitsused peaksid oma koostööd parandama. Üheskoos saadakse sellest nuhtlusest üle.


Suurriiklik poliitika kogub praegu kiiresti jõudu. Külma sõja järgne aeg on kindlasti möödas. Uue ajastu märgid alles hakkavad ilmnema. Kuid alati, kui geopoliitika kuju muudab, on mõju tunda isegi suurriikidest väiksemates riikides. Mõnikord nendes üle kõige.

Konflikt Ukraina piiridel on süvenemas. Euroopa julgeoleku osas on olukord teravnenud. Muutus on olnud kiire. Kuni eelmise suveni tundusid president Bideni Euroopa-reisi tulemusena mured olevat seotud eelkõige Hiinaga. Pärast presidentide Bideni ja Putini Genfi kohtumist eeldati, et USA ja Venemaa alustavad dialoogi. Viisakas võõrustaja Euroopa oli püüdlik kuulaja.

Nüüd on õhkkond teine. Venemaa detsembrikuised ukaasid USA ja NATO suhtes puudutavad Euroopat. Need on vastuolus Euroopa julgeolekukorraga. Huvid ei kuulu 2020ndatesse aastatesse. Kõigi riikide täielik võrdsus on aluspõhimõte, mida kõik peavad austama.

Lõppkokkuvõttes on vaoshoitus, vastutus ja dialoog ainsad teed edasi. Relvajõu või muu vägivalla ohuga ei ole võimalik ehitada jätkusuutlikku tulevikku. Venemaa nõudmistele ongi vastatud dialoogi pakkumisega. Soome on samuti püüdnud dialoogi edendada ja sellele kaasa aidata.

Siiski peab olema ettevaatlik, mida ja kellega rääkida. Paljud eurooplased on küsinud ja mitte esimest korda: kas meist räägitakse üle meie peade? Kuigi väljakutse on esitatud USA-le ja NATO-le, ei saa Euroopa olla praegu ainult kuulaja rollis. Mitme liikmesriigi, sealhulgas Rootsi ja Soome suveräänsus on seatud väljaspool liitu kahtluse alla. See teeb EList seotud osapoole. EL ei tohi piirduda ainult sanktsioonide koordinaatori tehnilise rolliga.


Rahvusvahelised pinged valmistavad muret ka paljudele soomlastele. Euroopa julgeolek puudutab ka Soome julgeolekut. Avatud ühiskonnas on alati ruumi aruteluks ja erinevateks arvamusteks nii olukorra ohtude kui ka sellest, kuidas end nende eest kaitsta.

Võib nõustuda, et olukord on tõsine. Ühendav tegur, Soome julgeolek, ei saa olla lõhestava vaidluse allikas. Ikka püütakse mõista, et keegi teine ​​võib sellest teisiti aru saada.

Minu meelest on Soome koha pealt olukord selge. Soome välis- ja julgeolekupoliitika on stabiilne. See on ehitatud vastu pidama isegi rasketele aegadele. Kiires maailmas on veelgi väärtuslikum teada, millal kiirustada, millal oodata.

Riiklik julgeolek, suveräänsus ja valikuvabadus on väikestele sama väärtuslikud kui suurtele. Samas kaitstakse nende eest hoolitsemisega Soome rahvusvahelist positsiooni.

Ja tuleb veel kord öelda: Soome valikuvabaduse juurde kuulub ka võimalus sõjaliselt liituda ja NATO liikmestaatust taotleda, kui me nii otsustame. NATO teema on nn avatud uste poliitika, mille jätkumist on Soomele korduvalt kinnitatud.

President Biden ja Putin rääkisid eile uuesti. Jaanuari keskel oleme ehk targemad, mis järgneb Venemaa, USA ja NATO läbirääkimistele. Soome jaoks on oluline, et kohtumiste sarja kaasataks ka OSCE.

Lootust tuleks säilitada, kuid ainuüksi soovmõtlemisele ei tohiks alluda. Nendel aegadel tulevad meelde ka Henry Kissingeri õpetlikud sõnad. Ta ütles küüniliselt, et kui mõne riigi kõrgeim eesmärk on olnud sõja vältimine, on rahvusvaheline süsteem olnud kõige halastamatuma liikme meelevallas. Sedagi saab mõõta jaanuari teisel nädalal algava dialoogiga.


Kuulun sõjajärgsetesse põlvkonda. Nende hulka, kelle elu on alati ainult paremaks läinud. Seda teades peaks vaatama iseendasse: kui olete palju saanud, ei saa vähe järgi jätta.

Kliimamuutus, loodusliku mitmekesisuse vähenemine või materiaalse ja rahalise võlgnevuse suurenemine räägivad meile elust tuleviku arvelt. Selline ei saa olla meie põlvkonna testament. Muudame seda.

Tänapäeva noored on pandud raskesse olukorda. Pandeemia on võtnud ebaproportsionaalselt suure osa elust. Murettekitavad märgid on kasvav depressioon, halvenev kehaline seisund ja hariduse kvaliteedi kasvu seiskumine. Lapsevanemad, me kõik peaksime neid kuulma. Vahel aitab juba sellest. Täiskasvanute mõistmine ja toetus on noorele suurepärased kingitused.

Ka noortel on midagi öelda. Aktiivne tegevus on alati märk sädemest. Noorte inimeste ükskõiksus on tõsine hoiatus hääbumise eest. Maailma õnnelikum riik saab rahul olla vaid siis, kui ta pakub oma noortele lootust.


Palju on ka head. Tahan juba ette tänada selle eest, et meil on sel aastal „rohkem head tahet, rohkem tahtmist teineteist mõista ja alandlikkust kõrgeimate väärtuste ees”, nagu Taata Sillanpää lootis. Siis on veel parem. Soovin teile kõigile õnnelikku alanud aastat ja Jumala õnnistust.

Kommentaarid
(Külastatud 599 korda, 1 külastust täna)