Eestinen tegi seoses Eesti-Soome suhete pingestumisega avameelse intervjuu soomlasega, kelle nimi on toimetusele teada, aga seda isiku soovil ei avalikustata. Soomlase nimi pole ka antud teemat arvestades oluline.
Järgneb intervjuu soomlasega.
EESTINEN: Eesti välisministeeriumi asekantsler Euroopa küsimuste alal Märt Volmer ütles, et soomlastega ei saa leebelt asju ajada. Kas see vastab tõele?
SOOMLANE: Oi, jah. Märt Volmer on öelnud, et pea iga nädal on Eesti poolelt Soome helistanud kas president, peaminister, välisminister või terviseminister. Surve ja pommitamine on olnud igapäevane. Seda lugedes jääb mulje, et Eesti valitsusel pole olnud kokkupuuteid ühegi soomlasega. Soomlase puhul on pealekäimisest kõige vähem kasu. Kui sa tahad saavutada, et soomlane midagi teeks, ei tohi talle mingil juhul peale käia.
Soomlane on selline inimene, et kui sa tahad, et ta midagi teeks, siis esimene vastus on „ei” või siis „palataan asiaan”, mis sisuliselt tähendab samuti „ei”. Soomlasel on esimene vastus alati „ei”, ja kui sa jääd kordama, siis seda raevukamalt „ei” öeldakse, või siis jälle „palataan asiaan”. Kui soomlane ütleb sulle, et „palataan asiaan”, kuna tahab igas olukorras viisakaks jääda, siis sisuliselt tähendab see, et ta ütleb „ei”.
Iga pealekäimine kinnitab soomlase veendumust ja tema tahet jätkuvalt öelda ei. Soomlane tajub käsku või pressimist isikliku rünnakuna. Taaselustub Talvesõja vaim, mille mõte oli, ja mis on iga soomlase kreedo, et „periksi ei anneta” (tõlkes: järele ei anta). Kui sa peale pressid, saab soomlane aru, või tal süttib punane lamp peas, tema reageering rünnakule on „periksi ei anneta”. Täpselt nagu Talvesõjas, kus venelane pressis. Soomalsel tekib tunne sellise pressimise peale, et enne suren, kui järgi annan.
Eestlastel on vanasõna „targem annab järele” – sellist vanasõna soomlastel pole. Soomlaste põhimõte on, et järgi ei anta, raiuge see omale pähe, kallid eestlased.
EESTINEN: Aitäh. Kuidas siis käituda soomlasega, kui sa midagi tahad, et soomlane teeks?
SOOMLANE: Kõigepealt tuleb unustada ära igasugune pressimine. Soomlasele tuleb läheneda leebelt, piltlikult öeldes võtta tal käest kinni, rääkida muudest asjadest. Sa ei saa talle suruda peale. Kõigepealt tuleb kiita. Kallas peaks kõigepealt kirjutama, kui tublid on olnud soomlased koroonaga võideldes, ja siis vargsi, mitte otse – soomlased ei armasta otsest juttu – presenteerida viisakalt oma soov. Ja küsida, kas kuidagi poleks võimalik, nii ja naa. Kui sa suhtud soomlasesse lugupidavalt, leiab soomlane kindlasti võimaluse tulla vastu.
Oma praeguse retoorikaga on Eesti saatnud Soome sõnumi, et ei austata Soomet ega soomlasi. Kallas solvas oma kirjaga soomlasi, see on kordades hullem solvang kui Helme müüjatüdruku-ütlused. Soomlase jaoks on kõige hullem võimalik solvang selline maitsemine, käsutamine ja õpetamine, mida Kallas tegi.
Ainus võimalus suhteid klattida on soomlast kiita. Ohtralt puistata soomlased üle kiiduavaldustega, kuidas soomlased on koroonaga hästi hakkama saanud, võibolla soomlased siis leebuvad. Muidu näevad eestlased vaba rändamist nagu oma kõrvu.
