Soomes on teada mitu juhtumit, kus eestlastest töötajatele on määratud koroonaga nakatumise tõttu karantiin ja nad on sõitnud sellele vaatamata laevaga tagasi Eestisse.
Nüüd on tõstatatud küsimus, kas sellistest juhtumitest tuleks teada anda ametivõimudele. Kriminaalõiguse professor Kimmo Nuotio ütles selle peale, et üldiselt ei. Karantiini nõuete järgmine peaks olema igaühe enda vastutus, vahendab MTV.
Karantiine on kahte tüüpi: omaalgatuslik ehk vabatahtlik ja ametlik karantiin. Vabatahtlikus karantiinis on näiteks need, kes ootavad oma koroonatesti tulemust.
Ametlik karantiin on nakkushaiguste arsti poolt määratud karantiin ehk ametivõimude otsus, mille eest saab ka arstitõendi alusel haigushüvitist.
Kui tegemist on soovitusega, ehk kui öeldakse, et olge kodus ja ettevaatlikud, siis selle rikkumisele ei järgne karistusi, selgitab professor Nuotio. Ametlik karantiin algab ametivõimude otsusega pärast seda, kui see on isikule teatavaks tehtud.
Soome terviseameti andmetel võidakse ametlik karantiin määrata ka haigusnähtudeta inimesele, kui isik on puutunud kokku ohtliku haigusega ehk antud juhul koroonaga. Ametliku karantiini pikkus on 14 päeva ja seda ei saa lühendada negatiivse koroonatestiga.
Karantiini määrust rikkuv isik paneb toime tervishoiukuriteo, mille eest võidakse määrata rahatrahv või vanglakaristus. Vastav pügal on karitsusseadustikus. Kuigi karantiini rikkumise eest võidakse määrata pigem rahatrahv kui vanglakaristus, hoiatab professor Nuotio, et karistusseadustikus on ka muid sätteid näiteks juhul, kui karantiini rikkuja nakkust edasi levitab. Ohtliku nakkushaiguse tahtliku levitamise eest võidakse määrata karistuseks reaalne vanglakaristus.
Nakkushaiguse levitamine võidakse võrdsustada lausa isikuvastase kuriteoga, märgib professor Nuotio. See tähendab vanglakaristust 4 kuust kuni 4 aastani. Kui aga ohtu satub suurem hulk inimesi, siis võidakse määrata karistuseks 10 aastat vangistust.
Professor Nuotio peab vähetõenäoliseks, et keegi soovib tahtlikult nakkust levitada suures rahvamassis. Soome seadusandlus on üles ehitatud nii, et usaldatakse inimeste seadusekuulelikkust. Samas on võimalus ohtliku nakkuse tahtlikuks levitamiseks olemas.
Kui üks isik teist tahtlikult nakatab ja see teine isik sureb, siis saab rääkida kehavigastuse tekitamisest, surma põhjustamisest või lausa tapmisest. Tapmise puhul on minimaalne karistus 8 aastat.
Veel kord: ametliku karantiini puhul on otsuse tegija nakkushaiguste arst ja sellega on seotud ametlik otsus ning isiku vastutus. Karantiini rikkujast tuleks teatada terviseametivõimudele, mitte politseile.
Karantiini kehtestamiseks võib aga arst vajadusel paluda ametialast abi politseilt. Tingimus on siis, et nakkushaiguse levikut pole võimalik muul moel ära hoida.
Politseil on laiad õigused piirata koroona-ajal inimeste liikumist. Ametivõimud kontrollivad, et ametlikke karantiine järgitakse. Lisaks võib politsei toimetada isiku karantiini kasvõi vägisi, ja vajadusel võtta karantiini rikkuja kinni.
Karantiini rikkujat ei viida arestimajja, vaid tervishoiuasutusse.
