Ta lihtsalt läks. Täiesti ootamatult. Kas midagi jäi tähelepanuta?
Soome rahvastikuliidu ekspert, psühhoterapeut Heli Vaaranen on mõelnud selle peale, miks inimesed niimoodi ette teatamata suhtest lahkuvad. Ta on jõudnud järeldusele, et häbelik ja tundlik inimene võib suhtest kergemini kiiresti lahkuda. Vaaranen kirjutab asjast rahvastikuliidu blogis.
Vaaranen on seda ilmingut märganud oma vastuvõttudel: eriti vaiksed ja suhtes tagasihoidlikud inimesed lihtsalt võtavad kätte ja lähevad minema. Selle põhjuseks pole mõni üksik juhtum, mis sunnib inimest nii reageerima, räägib Vaaranen väljaandele Helsingin Sanomat.
Need, kes lähevad ei sea end tavaliselt suhtes esikohale ega nõua endale suhtes ruumi. Selline inimene ei nõua omale puhkehetke ega seda, et „sööme nüüd minu lemmiktoitu”, vaid irdub, kuigi on füüsiliselt kohal.
Kui inimene ei esita ise oma vajadusi või soove, siis täidavad selle ruumi teised. Ja elatakse nende teiste tahtmise järgi. Lõpuks aga teiste tahtmise järgi käiva tundliku pereliikme jõud raugeb. See juhtub vaikselt. Oma vajaduste varjamisel võib olla mitmeid põhjuseid. Üks neist on soov vältida iga hinna eest konflikti. Lihtsam on ennast maha suruda kui konflikti taluda.
Mõjutab ka varasem taust. Kui lapsepõlves peres palju tülitseti, siis soovib inimene hilisemas elus iga hinna eest konflikte vältida, räägib Vaaranen. Sama võib põhjustada koolikiusamine, kus inimene tahab teistele meele järgi olla ja teda hirmutavad järsud ütlemised.
Üks oma vajadustest loobumise põhjus on ka see, et inimene on nö hea, aga see headus muutub väärastunuks, liigseks headuseks. Ühel inimesel pole sellisel juhul mingit võimalust oma õnne saavutada, kuna ta ei esita nõudmisi ega soovi midagi. Liigne headus on termin, mille Vaaranen on välja arendanud aastate jooksul klientidega töötades. Selle termini järele oli vajadus, kuna seda esines väga palju.
Liigselt hea inimese ideaalid on kohusetunne, alandlikkus ja kuulekus. Liigselt hea inimene ei talu konflikte, vaid püüab teistele meeldida – isegi sellises olukorras, mis läheb vastuollu tema väärtushinnangutega. Liigselt hea inimene teeb alati seda, mis on teistele hea, aga mitte talle endale.
Liiga hea inimene saab hästi hakkama üksi olles. Tal on kindlad põhimõtted ja väärtused ning ta võib elada nagu pühak. Paarisuhtes, peres ja töö juures aga kasutatakse selliseid inimesi ära. See tekitab stressi. Liiga hea inimese reaktsioon raskustele on enda unustamine.
Sellise inimese lähedased tunnevad tavaliselt süütunnet, kuna kasutavad teist inimest ära. Liiga hea inimene võtab omale märtri rolli, aga kui on probleemid, siis ei aita ta otsuste tegemisel oma tahtmist maksma pannes. Tegemist ei pruugi olla tingimata püsiva omadusega. Liigne headus on teatud mõttes ebaküpsus, räägib Vaaranen: kui inimene küpseb, siis õpib ta end hindama ja tekib selgus oma piiride osas.
Kuidas aga saab selline tundlik inimene arendada enda kaitsmist? Vaaraneni väitel on vaja teadvustada, et inimene on valel kombel hea, kuigi selle tunnistamine võib olla raske. Kõigepealt tuleb probleemi olemasolu tunnistada ja siis võtta midagi ette olukorra muutmiseks. Väikeste enese mina harjutustega hakkab tasapisi oma tahe välja tulema. Häbelik inimene võib näiteks oma tahtmist peres selgemalt väljendada. Näiteks, et „ma ei lähe teiega koos ujuma, vaid jään koju raamatut lugema”. Samasugust konkreetsust võib harjutada töö juures, nagu „ei, ma ei jõua sinu tööd ära teha” või „mitte nüüd, vaid siis, kui olen lõpetanud”.
Vaaranen märgib, et „ei” ütlemine on raske. Keeldumine nõuab harjutamist ja „ei” ei tule kergelt. Seda võib harjutada kasvõi tualetis peegli ees. Enne oma tahte selget väljendamist, tuleb oma seisukoht välja kujundada. Liigselt headel inimestel võib olla raske oma tahtmises selgusele jõuda. Liiga hea inimene vastab tavaliselt küsimusele „ei tea”, kuna see on tema jaoks lihtsam. Nõnda ei satu ta kellegagi konflikti. See tühjus aga täidetakse kohe, sest teised teavad, mida peab tegema.
Liiga head inimesed valivad tavaliselt kaasaks eriti sihikindla inimese, räägib Vaaranen. Hea inimene peab end nõrgaks ja vajab kõrvale tugevat natuuri. Aga see nii ei tööta. Keegi ei saa elada teise inimese kaudu. Enda kaitsmise ja eluga peab igaüks tegelema ise. On oht, et sihikindel inimene pigistab tundlikust viimase välja ja järele jäävad riismed. Kergesti tekib mõtlemine, et kui teine ei suuda midagi otsustada, siis pean seda tegema mina.
Seetõttu nõuab tundliku kaasa toetamine kaaslaselt omakasupüüdmatust. Kaasale tuleks anda aega ja kuulata, mis tal öelda on. Vaaranen näiteks ei lepi paariteraapia seanssidel vastusega „ma ei tea”, vaid laseb oodata, kuni vastus tuleb. Samamoodi tuleb paarisuhtes teist kuulama õppida, mitte leppida kogu aeg vastusega „ma ei tea”. Et austataks ka häbeliku ja tundliku inimese arvamust. Kui tema end hästi ei tunne, siis on oht, et suhtes ei tööta enam miski.
Lõpuks võib juhtuda, et üks kaasa otsustab teise eest kõik ära. Suhte dünaamikat aitab muuta see, kui aktiivsem pool annab teisele rohkem sõna ja kuulab ta ära. Näiteks võib lasta otsustada, kas teine tahab juua teed või kohvi. Muidu vastab liiga hea inimene, et vahet pole, ta joob seda, millega on vähem vaeva. Sellise tundliku inimese kaasa peab märkama suhte väärtust. Paljud inimesed ei oska suhet hinnata, kuigi see on elus kõige tähtsam investeering nii ajaliselt, majanduslikult kui inimsuhete osas. Ei tohi leppida sellega, et teine pool suhtes kuidagimoodi hakkama saab – ta ei saa hakkama.
Võib juhtuda ka nii, et kui tundlik kaasa järsku pead tõstab ja oma tahet väljendab, siis hakatakse teda pilkama ja alandama. Võib tekkida selline näägutav stiil, kus sihikindlam pool hakkab teist maha tegema. Seetõttu peaks alla surutud pool abi taotlema. Soomes pakuvad näiteks Vaimse tervise maja (Mielenterveystalo) ja Rahvastikuliit (Väestöliitto) veebis tasuta prühholoogilist konsultatsiooni.
Kõige tähtsam on leida oma mina. Seda oma mina tuleb õppida hindama, muidu see kaob. Paarisuhe ei püsi kaua koos, kui üks pool kaob isiksuse ja oma minaga kaduvikku. Kui õppida hindama oma mina, on lihtsam ka alandustele vastu seista.
Praegu on koroonaviiruse tõrjumine viinud paljud inimesed kodutööle ning partneriga tuleb veeta tavapärasest kauem aega. Selleks, et tundlik või liiga hea inimene ennast ära ei kurnaks, soovitab Vaaranen paaridel kordamööda teineteise soovide täitmist: tegema kordamööda näiteks ühe inimese lemmiktoitu ja siis teise oma. Kaasa peab häbelikku poolt julgustama, et too saaks oma arvamust avaldada. Tuleb meelde jätta, et ülbuse ja alandamisega ei saavuta midagi head, vaid head inimest tuleb soojalt julgustada oma soove väljendama.
https://www.hs.fi/hyvinvointi/art-2000006455214.html
