VIDEO: Noor Hiina naine räägib avameelselt elust viirusekoldes: algul oli väga hull, aga nüüd läheb paremaks

eestinen

Hiinas koroonaviiruse epitsentris Wuhanis elav kosmeetik Li Xiaoxiong räägib elust viirusekoldes, sellest, kuidas tema ja ta vanemad nakatusid, kuidas võimud edastasid valeinfot ja mis neist praeguseks on saanud.

29-aastane preili Li annetas enam kui 1800 euro eest näomaske kohalikule haiglale vahetult pärast seda, kui Wuhan pandi karantiini 23. jaanuaril. Pärast seda pöördusid tema poole abipalvega mitmed teised haiglad.

Pärast seda, kui Li sõidutas oma autoga üht arsti töö juurde, jäi ta haigeks ning ta on praegu ühes Wuhani ajutises haiglas. Naine on teinud oma elust videoklippe (vaata allpool) ja oli nõus Sky Newsile rääkima avameelselt sellest, mis toimus ja toimub.

Naine räägib: „Wuhan pandi lukku 23. jaanuaril kell 10 hommikul. See oli väga karm samm, kui arvestada, et 2003. aastal SARS-i ajal ei pandud ühtegi linna lukku. 23. jaanuari keskpäeval levis suhtlusvõrgustikus WeChat sõnum Wuhani ülikooli Zhongnani haiglalt, milles anti teada, et on suur puudus näomaskidest ja kaitserõivastest ja abipalvega pöörduti terve linna poole.

Kuivõrd haigla polnud kodust kaugel, mõtlesin, et ostan midagi ja saadan haiglale. Jätsin oma kontakti internetti. Ostsin 14 000 jüääni (1826 euro) eest näomaske ja viisin need haiglasse. Minu kontaktid levisid internetis ja minuga võtsid ühendust paljud haiglad, kes andsid teada, et neil on puudus vahenditest ja nad palusid endale näomaske.

Ma sain tol päeval tuhandeid kõnesid ja tunni aja jooksul viisin eri haiglatesse laiali kümneid tuhandeid maske. Aga mul on ainult üks auto, nii ma palusin teisi autojuhte, et kas nad oleksid nõus maske laiali vedama. Päeva lõpuks oli tiimis enam kui 80 liiget.

Ma ei olnud millegi sellise peale mõelnud. Aga inimesed said mu kontakti ja võtsid ise ühendust ning palusid abi. Ma ei suutnud ära öelda. Praeguseks on meil kokku 60 vabatahtlike gruppi, kes sõidavad, mõned ööbivad autos, et mitte lähedasi nakatada ja mõned ärkavad väga vara, et vedada haiglatesse toitu laiali.

See pole kerge töö, aga nad on otsustanud teisi aidata. Me oleme saanud palju abi, näiteks kohalikult Punaselt Ristilt, haiglad on meile muretsenud autode liikumislube, et keelule vaatamata sõita saaks. Ma saan iga päev kõnesid üle terve Hiina inimestelt, kes soovivad aidata raha ja vahenditega. Inimesed pole meid hüljanud, nad tahavad Wuhani aidata. Me võlgneme neile palju tänu.

Kui me algul sõitma hakkasime, siis päris ausalt, inimesed olid lootusetus seisus. Kõik olid lootusetud. Kui me võtsime peale arste, siis nad nutsid ja ütlesid, et neil pole N95 maske ja kaitserõivaid, nad pidi oma tavaliste kitlitega käima patsiente kontrollimas. Nad rääkisid, et ei suuda enam, ja mitte seetõttu, et nad kartsid oma tööd, vaid seetõttu, et nad tundsid end hüljatuna. Umbes samal ajal intervjueeriti Wuhani linnapead, kes ütles, et kõik vajalikud vahendid on olemas.

Meie aga sõidutasime sel ajal arste ja nad rääkisid, kuidas terve haigla peale olid ainult mõned kaitseriided.  Kõik haiglad olid nii kehvas seisus, et arstid nutsid. Nad olid väga, väga lootusetus seisus. Riik ütles, et Wuhanile oli antud palju raha, aga haiglad ei saanud midagi osta, sest logistika ei toiminud. Oli tunne, et Wuhan on maha jäetud. Tekkis küsimus, kas riik on meid maha jätnud? Kas meid on jäetud siia surema?

Mitte keegi ei tea, millal see epideemia lõppeb. Kõik olid hirmul. Kõik olid lootusetus olukorras ja arvasid, et inimesed on jäetud Wuhani surema ning riik on nad hüljanud. Mind intervjueeris üks Hiina väljaanne ja ma rääkisin, et kirjutage sellest, et teistes piirkondades saadaks teada, mismoodi Wuhanis elatakse. Aga nad rääkisid, et nad ei saa seda teha. Nad said edastada ainult positiivseid sõnumeid. Vastasel korral oleks tulnud välja, et Wuhani võimud olid täiesti kasutud.

Olin täiesti lootusetus olukorras. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina nutsin iga päev kodus. Ma palusin neid ajakirjanikke, et nad kirjutaks, kuidas asjad tegelikult on Wuhanis. Nad ütlesid ei. Nad ütlesid, et ei saa midagi negatiivset kirjutada, kuna nad kaotavad siis oma töö. Ainus, mida nad said kirjutada, oli see, mida linnapea ütles, et vahendeid on piisavalt, et epideemia pole tõsine, et see lõppeb varsti, ja kõik on kõige paremas korras, ja et karantiin lõppeb varsti ning kõik on ilus ja tore.

Aga tegelikkuses oli olukord juba siis väga tõsine, kui linn lukku pandi. Eri haiglate arstid rääkisid, et nad võtsid sisse 100 patsienti päevas. Samal ajal kirjutati uudistes, et Wuhanis on kokku ainult 400 haiget. Sellist asjade ilustamist oli väga palju, aga inimesed nägid kõrvalt tegelikku olukorda. Mida rohkem selliseid uudiseid tuli, seda lootusetumalt inimesed end tundsid.

Ma nakatusin nii, et võtsin peale ühe arsti ja sõidutasin ta 24. jaanuaril koju. Järgmisel päeval tundsin end kehvasti, mistõttu läksin haiglasse ja kopsupilt näitas, et olin haigestunud. See tähendas, et olin saanud COVID-19 nakkuse. Läksin koju ja alustasin ise karantiini. Olin neli päeva kõrge palavikuga kodus.

Ma polnud oma vanematega ühes toas, aga nad nakatusid ikkagi. Nüüd oli mu terve perekond haige. Mu isa seisund oli kriitiline. Ta sai esmaabi ja viidi mõned päevad tagasi Wuhani Tongji haiglasse. Mu ema kopsud on haiged. Kopsud on pildi peal täiesti valged. Aga kuna tema proov nakkust ei näidanud, siis haiglasse teda ei võetud. Ta on ühes hotellis asuvas isolatsioonipunktis ja võtab rohtusid.

Mind võeti ühte ajutisse haiglasse sisse ja anti Hiina rahvameditsiini ravimit, mis on välja töötatud Hunani provintsis. Arstid ravivad selle rohuga kopsupõletikku. Mingeid Lääne ravimeid ei ole. Kui aus olla, siis on olukord päris hea. Toit on mitmekesine, isegi parem kui kodus. Pärast seda, kui riik abi andis, tunnen, et Hiinas polegi asi nii hull. Ravi ja toit on tasuta. Igal hommikul võimeldakse, näiteks tehakse tai chi-d. Samuti pole me suletud terveks päevaks siseruumidesse, saame hingata värsket õhku. On ajutised käimlad, isegi dušid ja kraanikausid.

Valitsus ehitas suurel hulgal ajutisi haiglaid lühikese aja jooksul. Tingimused pole sugugi halvad. Inimesed tunnevad end vabalt. Pole sugugi kehvem kui kodus – eriti praegu, kus elamukvartalid on suletud ning väljas saab ühest leibkonnast käia ainult üks inimene iga kolme päeva tagant, ja osta saab ainult toitu.

Mu isal on juba parem. Inimesed on aru saanud, et haigus on tõsine, aga kui saad varakult ravi ja teed koostööd arstidega, siis paraned. Paljud on haiglast välja saanud. See pole nii, nagu paljud mõtlevad, et haigestud ja sured. Mu isa on küllalt vana, tal oli kuus päeva kõrge palavik ja ta vajus lausa koomasse, aga ta jäi ellu ja paraneb. Eile isa proov enam viirust ei näidanud. Kuigi tema kopsud on veel haiged, saab ta varsti välja. Sama lugu on mu naabritega. Mõned neist said lisaks hapnikku, aga nad on paranemas ja saavad välja.

Mina ise olen olnud haige pikka aega ja haigus tuleb tagasi. Polümeraas ahelreaktsiooni test (PCR – mida kasutatakse Aidsi HI-viiruse tuvastamiseks, aga millega tuvastatakse ka uut COVID-19 viirust) näitab, et olen positiivne. Millegipärast ei muutu proov negatiivseks. Ma olen mures, aga ma olen siin haiglas ja võtan Hiina rahvameditsiini rohtu.

Kui aus olla, siis on Hiina sellega hakkama saanud. Wuhan tegutses kiiresti, kui linna kinni pani, inimesed koju jättis ja valitsusega koostööd tegi. Kuigi esimesed päevad olid hullud, siis ei kaotanud keegi mõistust, keegi ei läinud tänavale teisi nakatama, nad suutsid end vaos hoida.”

Kommentaarid
(Külastatud 3,259 korda, 1 külastust täna)