Politsei sai 1958. aastal väljakutse Eurajoki valda, kus kolme lapse ema Signe andis teada, et pereisa Paavo tahtis õhku lasta elamise ja perekonna.
Kohale tuli politsei ja viis Paavo kaasa. Signel keelati kodukohast lahkuda. Sellele vaatamata pakkis pereema asjad ja sõitis Oulusse. Seal jättis ta lapsed maha ühte tühja korterisse, vahendab Iltalehti.
Lapsed olid Reino, Kalevi ja pari kuu vanune imik, kes oli sündinud ema salasuhtest teise mehega. Tühjas korteris tegeles 6-aastane Reino imikuga. Ema oli ära juba mitmendat päeva. Lapse lutipudel läks katki ning selle asemel kasutati õllepudelit. Lõpuks kutsusid naabrid välja politsei. Lapsed viidi lastekodusse.
Pärast seda tuli välja, et pereisal polnud mingit plaani maja õhku lasta ja kodus polnud dünamiiti nagu ema oli rääkinud. Küll aga selgusid pereema Signe muud kuriteod ja ta pandi aastateks trellide taha.
Imik ristiti Oulu läänivanglas 1960. aasta juulis ja talle pandi nimeks Martti. Signe märkis dokumentides lapse isaks mehaaniku Edvini.
Pärast seda lahutati Paavo ja Signe abielu ning vanemad pojad määrati elama isa juurde. Martti, kes oli sündinud väljaspool abielu, jäi edasi lastekodusse. Martti elas seal kuni 3. eluaastani, kui üks rootslastest paar ta lapsendas ja andis uue nime. Martti elu jätkus Rootsis.
Praegu kannab Marttina ristitud mees nime Mio Lendrix. 60-aastasel Stockholmis elaval mehel pole oma kasuvanemate kohta öelda midagi head. Ta viidi Rootsi Seskarösse veel enne kui sai kolmeseks. Seal oli ta sunnitud elama 18. eluaastani.
Kasuvanemad olid väga karmid, peks oli igapäevane, iga vale sõna eest tuli süüa seepi. Emakeele soome keele rääkimine oli rangelt keelatud. Kui ta vahel näljasena ütles soome keeles, et tahab süüa, siis sai vitsa ja korralduse: „mitte soome keeles”.
Regulaarne vägivald lõppes siis, kui poiss läks 6-aastaselt lasteaeda. Seal oleks vägivalla jäljed näha olnud ja sekkutud. Muidu oleks ta olnud nii hullus olukorras, et pole saanud isegi toolil istuda. Vägivallaga ähvardamine aga jätkus. Koolis oli muidu hea, aga õpetaja oli range, käskis olla vait nagu papp. Poiss aga sellega ei harjunud.
Seskarös tutvus Mio naabri perega, kus isa tegeles poksiga ja õpetas ka Miot poksima. Selles peres sai Mio tunda armastust, mida tema enda vanemad talle ei pakkunud. Samas tema kasuvanemad toitsid teda, kuigi olid ise vaesed.
Asi läks aga hullemaks siis, kui pere kolis Eskaröst Pajalasse, seal algas koolikiusamine. Kius kestis kokku neli aastat. Kasuvanemad polnud nõus poisile rääkima tema minevikust. Seda poiss teadis, et tal on vennad. Kasuvanemad ei teadnud, et väike poiss mäletas rohkem kui võis arvata. Ta ei unustanud kordagi lastekodu ega seal juhtunud asju. Ta hoidis kõike enda sees, mõeldes aeg-ajalt oma vendale ja emale.
Lõpuks 1977. aasta kevadel sai Mio vabaks, tal täitus 18 eluaastat. Lahkudes palus kasuisa andestust, aga läks aastaid, enne kui Mio talle andestas. Tol hetkel oli Mio õnnelik, et pääses minema. Esimest korda elus tundis ta vabadust.
Lõpuks, 1983. aastal sai Mio kätte dokumendid, mida tema kasuisa oli tema eest varjanud. Kuni selle ajani olid kasuvanemad valetanud, et neil polnud aimugi poisi varasemast minevikust. Mio sai teada ema nime ja ta kirjutas talle kirja. Ühel päeval töölt tulles ootas teda trepil 30 roosi ja juures oli kiri: „Tervisi emalt.”
Hiljem sai Mio veel ühe kirja koos piltidega, kus olid Reino, Kalevi ja ema. Piltidel olid vennad täiskasvanud ja ema Signe 60-aastane. Mio rebis pildid katki. Need mõjusid nii, nagu oleks keegi nõela silma torganud. Mio tundis end hüljatuna ja petetuna, kogu elu tundus üks suur vale.
Nüüd Mio kahetseb, et pildid katki rebis. Ta pole Kalevist enam pilte saanud ja võibolla ei saagi. Aastal 1991 kirjutas Mio emale uuesti, aga vastuseks sai kurva sõnumi, et ema on juba surnud. Pärast seda tundus vendade leidmine võimatuna.
Ühel päeval ütles Mio tütar, et on leidnud midagi huvitavat Facebookist. Ta oli leidnud üles Reino. Tütar kirjutas, et on Reino vennatütar ja Reino seda esialgu ei uskunud. Lõpuks sai Reino aru, et see oli tema väike vend Martti. Pärast 53 aastat lahus oldud aega said vennad lõpuks taas kokku.
Lõpuks sai Mio teada, mis teisest vennast Kalvevist oli saanud. Reino kõigest ei rääkinud, aga ta oli lehtedest lugenud kellestki Paavo Kalevi Suojastost, Rauma kirvemõrtsukast. Osalt olid jutud liialdatud ja neis polnud öeldud, mida vennad olid pidanud üle elama.
Mio sai teada, et vennad elasid koos isaga kuni 1970. aastani, mil isa Paavo suri vähki. Pärast seda jäid vennad omapäi, kuigi olid alles lapsed. Sel ajal, kui Mio oli Rootsis hädas koolikiusamisega, tegid vennad Soomes kõik selleks, et ellu jääda. Neil oli kodus külm ja nad panid sooja saamiseks pliidiplaadi voodi alla.
Mio väitel hülgas ühiskond kõik kolm venda ja jättis nad saatuse hooleks. Neil polnud võimalust teineteisega suhelda. Kõigel sellel oli mõju vend Kalevile, kes tappis juba 14-aastaselt naabruses elanud veskimehe. Sealt algas allakäigu spiraal, mis lõppes alles 1991. aastal, mil Kalevi suri. Vaatamata kõigele peab Mio teda oma armsaks vennaks, kelles oli ka palju head.
Nüüd tahab Mio veel oma sugulasi otsida, seda nii isa kui ema poolt. Ta jätkab otsingutega ja loodab, et mitte keegi ei peaks üle elama seda, mida tema pere. Tema väitel ei tohiks vanemad laste eest olulist infot varjata.
https://www.iltalehti.fi/kotimaa/a/e2b96dd1-8945-472c-b0ce-62f8bc535675
