Soomes läbi viidud uuringu kohaselt on kõige lihtsam Soomes tööd leida soome nimega naisel, kõige raskem aga somaalia mehel.

Soomes küll öeldakse, et nimi ei riku meest, aga tegelikkuses sõltub nimest väga palju. Abdirashid Mohamedinil on palju raskem tööd saada kui Aino Hämäläinenil, kuigi mõlemad on sama pädevad. Sellisele järeldusele jõudis Kone fondi toetatud uuring, milles uuriti Soome tööturul valitsevat diskrimineerimist.

Sellist diskrimineerimist esineb kõige enam lihtsate ja madalama palgaga tööde puhul. Kui on olemas soome nimega töötaja, siis palgatakse tema, räägib Helsingi ülikooli sotsioloog Akhlaq Ahmad. Ta saatis aastatel 2016-2017 ligi 5000 töölesaamise taotlust, seda nii soome kui välismaa nimede alt. Eesmärk oli välja selgitada, keda kutsutakse tööintervjuule ja keda mitte, vahendab Yle.

Kui Ahmad hakkas tulemusi uurima, siis olid need jahmatavad. Ahmad lõi tööotsijate jaoks viis eri profiili: soomlane, inglane, venelane, iraaklane ja somaallane. Siis saatis ta taotlused iga nime alt tuhandesse eri firmadesse, mille andmed olid tööbüroodes. Töö valdkonnad olid toitlustus ja catering, jaekaubandus, bürootöö, koristamine ja klienditeenindus.

Töötajad olid kõik ühesuguse hariduse ja ettevalmistusega. Kõik olid käinud Soomes koolis. Kõik rääkisid väga hästi soome keelt. Pooled olid mehed ja pooled naised.

Näidistaotlused on näha siin. Kui tööturul on määravaks ainult töötajate pädevus, siis oleks pidanud olema kõigil ühesugused võimalused tööle saada. Vahed olid aga väga suured. Soome nimega kandidaadid said pakkumisi kõige enam: tuhande taotluse kohta 390 tööintervjuud. Iraaklaste saldo oli 134 ja somaallastel vaid 99.

Teadlase arvates peetakse mujalt kui Euroopast tulnuid Soome ühiskonnale taagaks ja töökohtade röövijaks, aga läänest tulnuid nähakse kui soome kultuuri rikastavaid kosmopoliite. Seetõttu pole üllatav, et kõige vähem ollakse huvitatud somaallastest ja iraaklastest.

Määrav tähtsus Soomes tööd saada on just rahvusel, ülejäänud asjaoludel nagu töövaldkond, asukoht, sugu ja taotluse saatmise aeg ei mänginud erilist rolli. Määrav on taotleja nimi ja emakeel. Kõige enam määrab taotleja nimi, ja seda olenemata sellest, mida taotleja ise arvab.

Erinevus oli ka meeste ja naiste vahel, kus naistel on lihtsam tööd saada. Soome naiste 500 taotlusest tuli kutse töövestlusele 221 korral. Vastav somaalia mehe näitaja oli vaid 34.

Mida see näitab – kas seda, et naised on usaldusväärsemad töötajad? Või et migrante ei saa usaldada? Taotletud töökohad olid söögikohtade ja koristajate töökohad, mida Soomes teevad põhiliselt sisserändajad. See asjaolu näitab, kui leige on soomlaste endi huvi nende tööde vastu. Kui tööd tahab soomlane, siis hakatakse teisi tõrjuma. Tööjõu puudus teatud valdkondades on seega Soomes migrandi parim sõber.

Uuring pole samas suur üllatus, sest selliseid tulemusi on saadud ka teistes vastavates uuringutes nii Soomes kui mujal Euroopas. Näiteks Soomes läbi viidud küsitluse järgi on 28 protsenti soomlastest seda meelt, et töökohale tuleks pigem värvata soome rahvusest valge inimene kui tumedanahaline. 2015. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on 15 protsenti soomlastest arvamisel, et valgel rassil on eelised mustade ees. Nõnda leiavad peamiselt põlissoomlaste valijad.

Jahmatav oli aga erinevuse ulatus. Nii suur erinevus tuli üllatusena, mis näitab, et viimase paarikümne aastaga pole olukord Soomes muutunud. Enne kui Ahmad hakkas Soomes tööalase diskrimineerimise teemat uurima, puutus ta sellega ise kokku. 20 aastat tagasi oli ta noor Pakistanist Soome elama tulnud tudeng. Ta oli noor, idealistlik ja rahapuuduses. Ta arvas, et inimõiguste ja sallivusega tuntust kogunud Põhjamaal on töö leidmine käkitegu. Peagi sai ta aru, et oli eksinud. Tema püüded tööd saada oli nagu nõela heinakuhjast otsimine. See oli esimene kord, kui ta sai aru, mida tähendab Soomes olla välismaalane.

Ahmad pole ainus selline. Väga paljud väljastpoolt Euroopat Soome tulnud on puutunud kokku sama asjaga. Araabiakeelsetest üle poole leiavad Soomes, et neid tõrjutakse tööturul. Veel hullem on olukord mustlastega. Ühiskondlikus arutelus aga peetakse diskrimineerimise juhtumeid üksikjuhtumiteks. Või süüdistatakse tööotsijat ennast. Alati saab öelda, et nad ei oska keelt või ei tunne piisavalt kohalikke olusid ja kombeid. Seetõttu võttis teadlane migrandid uuringust välja ja keskendus ainult neile, kes on Soomes sündinud või lapsest peale Soomes elanud ja koolis käinud. Ehk siis need, kes peaks olema ühiskonnas soomlastega samal pulgal. Teadlase väitel peab Soomes hakkama mõtlema nende noorte tuleviku peale – nad  on noored, nad on praegu sisenemas tööturule ja neid on palju.

Soome võib olla lähiajal silmitsi suurte probleemidega, sest välismaalaste hulk hakkas Soomes plahvatuslikult kasvama 1990ndatel aastatel. 30 aastaga on välismaalaste arv kümnekordistunud. Migrantide Soomes sündinud laste keskmine vanus on praegu 11 eluaastat ja suur osa jõuab kohe täisikka. Pooled neist on Aasiast ja Aafrikast. Ehk siis Soome on esimest korda ajaloos olukorras, kus väga suur osa teise nahavärvi ja nimega inimesi on jõudmas tööturule. Sotsioloog Ahmad on mures nende tuleviku pärast. Nende probleemiks saab nende päritolu ja maa, kus nad pole kordagi elus võibolla käinudki.

Kui nooruk näeb probleemi oma päritolus, siis tema motivatsioon edasi õppida langeb. See tähendab, et välismaalaste lapsed jõuavad lõpuks samadele vähest haridust nõudvatele madalapalgalistele töökohtadele, kus olid nende vanemad. Inimesed lähevad tööle valdkondadesse, kus on nende rahvuskaaslased ees nagu seda on toitlustus, kuigi nad oleksid võimelised enamaks. See on surnud ring, kust on raske välja pääseda.

Probleem aga tekib sellest, et kui kõrgharitud migrandid teevad madalapalgalisi lihtsaid töid näiteks söögikohtades või koristajana, siis nende lapsed seda enam ei taha. Lapsed pole nõus enam kannatama nagu vanemad on kannatanud. Ja kui neile veel sisendatakse, et nende probleem on nende taust, siis muutuvad nad kibestunuteks. Kui noore jaoks muutub ühiskond ebaõiglaseks, siis ta hakkab selle vastu tegutsema. Seetõttu võib selline tööalane tõrjumine tuua kaasa rahutused.

Soomes on hakatud juba selle ohuga arvestama, kui korraldatakse anonüümseid konkursse. Seal on nimed, sugu ja vanus eemaldatud. Selliseid konkursse on korraldanud näiteks Espoo, Helsingi, Vaasa ja Vantaa linnad, S-grupp ja justiitsministeerium. Ent see ei pruugi olla lahendus, sest kuigi anonüümne kandideerimine suurendab võimalusi pääseda töövestlusele, ei taga see veel töökohta. See on pigem esmaabi kui ravi probleemile, mille nimi on diskrimineeriv hoiak. Nagu punjabi keeles öeldakse: küi külalisele on koht südames, võib sinna teha ka kodu.

https://yle.fi/uutiset/3-11023468