Maailma esimene veredopingu kasutaja oli teadaolevalt Soome jooksja Lasse Virén, kes võitis 1972. aastal Müncheni olümpiamängudel kulla nii 5000 kui 10 000 meetri distantsil.
Alates sellest ajast peetakse Viréni maailma esimeseks autoloogilise (sportlase enda) veredopingu kasutajaks. Neli aastat hiljem kordas ta seda sama Montrealis ja sai kaks olümpiakulda. Virén ise kordagi veredopingu kasutamist ei tunnistanud, vahendab Šveitsi väljaanne Neue Züricher Zeitung.
Loo juures on märgitud aga faktina, et Virén oli üks esimestest sportlastest maailmas, kes veredopingut kasutas.
Soome Iltalehti küsitles Viréni ja vanameister ütles, et see pole esimene kord, kui teda selle asjaga seostatakse, aga ta pole sellega ei vahele jäänud ega seda kasutanud. Mees tunnistab, et ei kavatse aga Šveitsi lehte kohtusse kaevata, kuna ei tunne end sellest häirituna. Virén ütles, et keegi pole veel esitanud tõestusmaterjali, et ta oleks midagi sellist teinud.
Viréni sportlaskarjääri ajal polnud veredoping keelatud. See keelati ära alles 1986. aastal ehk 10 aastat pärast seda, kui sellest tõusis skandaal Montreali olümpiamängudel. Toona süüdistas Uus-Meremaa sportlane Ron Dixon soomlast Viréni, et „tal on täiendavat verd sees”, selgub toonasest New York Timesi artiklist. Artikli põhjal kahtlustati, et nii Virén kui mitmed teised Euroopa sportlased on kasutanud veredopingut. „Ma ei tea, mis see on,” ütles Virén toona, kui temalt selle kohta küsiti.
Suure treeningkoormuse poolest tuntud Virén ei andnud oma sportlaskarjääri jooksul ühtegi positiivset dopinguproovi.
Šveitsi väljaanne kirjeldab ka põhjalikult, kuidas veredoping töötab. Eesmärk on see, et veri seoks rohkem hapnikku. Veres seovad hapnikku punased verelibled ehk erütrotsüüdid. Need transpordivad hapnikku musklitesse.
Umbes neli nädalat enne võistlust võetakse sportlaselt üks liiter verd. See tsentrifuugitakse, et eraldada plasmast punased verelibled. Erütrotsüüdid segatakse tahkumisvastase antikoagulandiga ja sügavkülmutatakse. Selle aja jooksul kohaneb sportlase keha verekaotusega, seda protsessi saab kiirendada EPO hormooni mikrokogustega.
Vahetult enne võistlust pannakse veri sportlase sisse tagasi. Ühel sportlasel on vereringes ligi 8 liitrit verd. Täiendav liiter manustatakse paar tundi enne võistlust ja üleliigne veri väljutatakse organismist neerude ning uriini kaudu. Võimekust parandavad punased verelibled jäävad aga suures osas organismi alles. See võimaldab sportlase organismil siduda rohkem hapnikku ja saavutada rohkem.
Teaduslike uuringute ja dopinguekspertide andmetel suureneb veredopinguga sportlase võimekus 5-15 protsenti. Efekt sõltub sportlasest. Nii nagu EPO puhul kestab veredopingu efekt 2-3 nädalat.
Veredopingut on kõige raskem avastada. Vereproovidega on seda võimalik tuvastada kolme nädala jooksul. Veredopingu jälgi võib leida sportlase uriinist. Suureneb ka vere glükoolisisaldus, seda ainet kasutatakse vere säilitamiseks. Veredopingut saab tuvastada ka hematokriti ehk vereliblede sisalduse järgi veres, aga seda näitu on võimalik ära petta, kui sportlane enne proovi andmist palju joob.
Kõige lihtsam viis veredopingu tuvastamiseks on sportlase verepass, kuhu kantakse näidud ja kui need kõiguvad on see märk veredopingust.
https://www.nzz.ch/sport/doping-im-langlauf-so-funktioniert-das-eigenblutdoping-ld.1463474?fbclid=IwAR3d_oMhEHZbttqoiNOtBecnhUHy2oV_b7wsQ-7PLpSFl34YaHhjYWzyPN0
