Suurim pärimisega seotud väärettekujutus on see, et kui kaasa sureb, siis pärib lesk poole varast.

Tegelikkuses on nii, et kui pärijal on lapsed, siis saavad nemad kõik ja lesk ei saa midagi. See tuleb paljudele üllatusena, vahendab Ilta-Sanomat.

Abikaasa ei päri poolt varast, vaid tema osaks on pool nende ühisest varast.

Inimesed loodavad pärimisel võrdsuse peale, aga seaduse järgi seda pole. Selleks ongi vaja testamenti, et ka abikaasa omale midagi saaks. Igal täiskasvanul peaks olema testament ja seda saab vastavalt vajadusele muuta.

Praegu on aga vaid 10-20 protsendil soomlastest tehtud enne surma testament.

Testamendi peamine mõte on selles, et ka lesk saaks pärandist omale midagi ja nõnda oleks kindlustatud tema edasine elu. Näiteks et lesk saaks edasi elada oma majas ning kasutada suvilat. Tavaline on ka see, et lesel on õigus elukohta vahetada. Näiteks et lesel on õigus kolida elama korrusmajja, kuigi surnud kaasa maja omavad pärijad.

Soomes lahendatakse 90 protsenti pärandiasjadest kokkuleppega ja 10 protsendi puhul esineb konflikte. Peamiseks konfliktide põhjuseks on asjaolu, kui lahkunul on olnud elus mitmeid abielusid. Kui vanemad lapsed on esimesest abielust ja nooremad teisest, siis sageli soosib lahkunu nooremaid lapsi. Olukordi pingestab see, kui teatud lapsi on soositud juba eluajal, näiteks ostetud neile õppimise ajaks korter või soetatud nende nimele aktsiaid.

Pärimiskontorite andmetel tekitavad kõige enam probleeme olukorrad, kus jagatakse emotsionaalset väärtust omavaid esemeid: kes saab omale isale kuulunud põdrasarved või ema rahvarõivad. Konflikte põhjustab ka see, kui pärijatel on vale ettekujutus lahkunu varalisest olukorrast.

Osa arvab, et surm päästab raske majandusliku olukorra, aga see ei pruugi nii olla ning pettumus võib olla hiljem suur.

https://www.is.fi/taloussanomat/art-2000005972221.html