Inimesed on pettusega pandud jooma isegi siis, kui pole janu. Tegemist on aga suuremat sorti pettusega, mis on tervisele kahjulik, eriti aga sportlastele.
Kui kannad veepudelit kaasas teadmisega, et joomine on tervisele kasulik isegi siis, kui pole janu, oled läinud kaasa ühe maailma suurima pettusega, vahendab Helsingin Sanomat.
Tervele inimesele pole vaja ülemäära palju vett juua, leiavad Soome arstid. Pole mingeid teaduslikke tõendeid, et üleliigne vee joomine aitab ära hoida haigusi, kiirendab ainevahetust ning aitab kaalu langetada.
Inimene saab piisavalt vedelikku koos toiduga ja siis, kui on janu. Ilma intensiivselt higistamata vajab inimene päevas 1-2 liitrit vedelikku. Kui räägitakse, et tuleb juua 2-3 liitrit päevas, siis selle kohta pole mingeid teaduslikke tõendeid. See on lihtsalt moeasi.
See mood pole õnneks nii ebatervislik nagu palju teised asjad. Üleliigne vesi tuleb uriiniga välja. Lihtsalt tuleb sagedamini tualetis käia.
Küll on aga kummaline, et täiesti tarbetut asja on juba mitu aastakümmet reklaamitud meedias, terviselehekülgedel ja isegi sportlastele antavates soovitustes.
Kust see jutt pärineb?
Soome teadlased ei oska sellele seletust leida. See ilming tekkis koos fitness-buumiga ja teiselt poolt koos pudelivee müügiga. Kindlasti pole see aga Soomes välja mõeldud asi.
Veehullus on käinud kaasas tippspordi arenguga. Keskealised terviseportlased mäletavad, et veepudelid ilmusid spordisaalidesse aastatuhande vahetusel. Enne seda ei joodud isegi trenni ajal mitte. Pärast trenni joodi vett kraanist.
Mingil hetkel aga hakati uskuma, et suur joomine aitab parandada tulemusi. Eesmärk oli tagada olukord, kus ei tekiks üldse vedelikukadu.
Teadusajakirja British Medical Journal uuriv ajakirjanik Deborah Cohen selgitas välja, et joomise buum tuli koos spordijookide tööstuse lobitegevusega. Ajal, mil maratonide läbimisest sai massisport, vallutas joogitööstus suure turu. Hakati tegema uuringuid vedeliku tasakaalust ja esitleti sobivaid tulemusi treeneritele ja otsustajatele.
Aastal 1985 asutas USA spordijookide tootja Gatorade eraldi uurimisinstituudi, mille eesmärk oli reklaamida uuringutulemusi ja teha selgitustööd spordi ja meditsiini asjatundjate hulgas. Koolitusi korraldati üle maailma toimuvatel konverentsidel. Sinna kutsuti ja maksti kinni isikuid, kes rääkisid kaasa spordi arengus.
Sellist tegevust saatis suur edu. Tipphetk saabus siis, kui Gatorade’ilt raha saanud USA spordimeditsiini ühendus kehtestas vedelikukaotuse osas nulltolerantsi. Ühendus andis 1996. aastal välja soovituse, mille järgi ei tohi sporditegevuse käigus üldse vedelikku kaotada. Sportlasi sunniti jooma nii palju kui nad suutsid. Ühenduse esindajad kinnitasid, et inimene ei saa oma janutunnet usaldada.
Gatorade instituut kaotas üldse ära janu tähenduse. Lõpuks soovitati kõigil jooma hakata juba enne, kui janu üldse tekkida saab. Selliseid soovitusi jagati nii spordiringkondades kui naisteajakirjades.
Lobitegevus läks veel kaugemale, koolidesse. Räägiti, et kui lapsed ei saa aru, et peavad kogu aeg jooma, siis tuleb neid selleks ergutada. Selliseid soovitusi rahastasid karastusjookide tootjad. Ühtlasi kritiseeriti koolidesse pandud joogiautomaatide demoniseerimist.
Sellistel nõuannetel olid väga kurvad tagajärjed. Lõuna-Aafrika pikamaajooksja ja terviseguru Tim Noakes hoiatas liigse joomisega seotud riskide eest, aga teda ei kuulatud. Probleemidest saadi aru siis, kui maratonijooksjad hakkasid surema. Siis oli vaja reageerida.
Aastal 2002. suri liigjoomisest saadud veemürgituse kätte lausa kaks maratoonarit, Hilary Bellamy kukkus kokku merejalaväe maratonil ja Cynthia Lucero Bostoni maratonil.
Veemürgituse puhul väheneb vereplasma naatriumi sisaldus. See juhtub siis, kui inimene joob vett rohkem kui seda jõuab eralduda. Kui plasma liialt lahjeneb, siis hakkavad rakud vett endasse imama ja paisuvad. Koed hakkavad paisuma.
Eriti ohtlik on sellest tekkiv ajuturse. Nimelt ei suuda ajukude paisuda, ning koljurõhk hakkab tõusma. Raskekujulise veemürgituse tunnused on peapööritus, iiveldus, lihasnõrkus ja peavalu. Sellele järgnevad meeltesegadus, krambid ja teadvuse kaotus. Lõpuks on olukord eluohtlik.
Veemürgituse saab kõige kergemini siis, kui lühikese ajaga väga palju juua. Tavaliselt jõutakse selleni õllejoomisvõistlusel või veepokkeris. Reanimatsiooni on jõudnud inimesed, kes on lühikese ajaga joonud 5-10 liitrit vedelikku.
Vaimuhaiged joovad samuti eluohtlikus koguses vett. Veemürgituse on aga saanud ka noored fitnessi harrastajad, kes tahavad kaalu langetada ja joovad selleks palju vedelikku.
Alati pole veemürgituse saamiseks vaja palju juua. Seda eriti siis, kui mängu tuleb teine tegur ja see on veehormoon. Nimelt kontrollib veehormoon neerude tööd. Kui vett ei eraldu, siis on ohtlik juurde juua.
Veehormoon on mänginud rolli viimastes sporditegemise käigus saadud veemürgitustes. Nimelt võib spordi tegemine vallandada veehormooni eritumise. Veehormooni eritumist soodustavad ka stress, valu, iiveldus, põletikud, kasvajad ja teatud ravimid. Sellega kaasnev hüponatreemia ehk vereplasma naatriumisisalduse vähenemine on haiglates sagedane olukord. Seda ravitakse patsiendi joomise piiramisega.
Kui see kõik välja tuli, siis soovitused muutusid. USA spordimeditsiini ühendus loobus 2007. aastal ohtra joomise soovitustest ning soovitas juua siis, kui on janu. Soome sportlastel ei soovitata tund aega kestva treeningu ajal üldse juua. Vedeliku tasakaal taastub pärast treeningut. Nüüd on aru saadud, et inimene ei pea kogu aeg olema vedelikuga varustatud. Maailmale jagatud joomisõpetust pole aga suudetud ära muuta. Jätkuvalt sureb sportlasi veemürgitusse.
Suure joomise juurest pole aga põhjust liikuda ka teise äärmusse. Inimene vajab vedelikku, aga mitte ülemäära palju. Vedelikupuudus väsitab ja takistab mõtlemist, kuuma ilmaga võib kaasneda keha ülekuumenemine, kui higistades ei suudeta enam temperatuuri kontrollida. Ka see on ohtlik.
Kõige parem lahendus hoiduda veemürgitusest ja vedelikupuudusest on juua vastavalt janu tekkimisele. Kuivõrd kõik inimesed on erinevad, siis kõigile üheseid juhiseid anda ei saa. Inimesed on organismis palju retseptoreid, mis annavad ajule märku vedelikupuudusest. Nende põhjal sätib aju vedeliku tarbimist ja veehormooni eraldumist. Inimese organismis on sees andurisüsteem, mis täpselt seadistab vedeliku tasakaalu.
Vanaduse ja teatud ravimite tarvitamisega võib andurisüsteem rivist välja minna, sellisel juhul tuleb joomise hulka hoolega jälgida. Toimivat süsteemi pole aga mõtet minna reguleerima.
https://www.hs.fi/tiede/art-2000005970455.html
