Astrid Lidgrenist on Taanis vändatud film Noor Astrid ja sellega seoses on tulnud välja asjaolud tema nooruse kohta.

Rootsi maakohas Smålandis elanud Lindgren oli 17-aastaselt suvel praktikal kohalikus ajalehes Vimmerby Tidningen. Neiu armus oma abielumehest ülemusse Reinold Blombergisse ja jäi lapseootele.

1920ndate aastate Rootsis ja Lindgreni kodus aga sellist olukorda ei sallitud. Lindgren lahkus oma kõhtu peites kodust ja andis lapse Taanis ära ühte asendusperesse, vahendab Yle.

Lindgreni vanima lapse Larsi ehk Lasse õige isa ja kogu sündmuskäik tuli välja alles pärast kirjaniku surma. Taani viidi laps seetõttu, et Taani oli tol ajal ainus maa Põhjamaades, kus ei nõutud dokumentides lapse mõlemaid vanemaid.

Režissöör Pernille Fischer Christensen kujutab filmis noore naise elu 100 aastat tagasi. Ühtlasi on see esimene mängufilm Astrid Lidgrenist.

Tol ajal oli ühiskonnas suur roll häbil – see oli asi, mida abielumehega lapse saanud noor naine pidi taluma.

Astrid meenutas noorelt Pipi Pikksukka – kes ei allunud 1920ndate aastate reeglitele ja naisekujule. Ta murdis iluideaale ja keeldus abiellumast ainult lapse pärast.

Film seletab ka selle ära, miks Lindgren kirjutas lastest ja tema kangelased raskustesse satuvad. Astrid läks nimelt oma lapsele Taani järgi, erinevalt paljudest Rootsi emadest, kes olid lapse asenduskodusse andnud. Astrid aga võitles lapse pärast. Ta oli oma pojaga pidevalt kontaktis.

Lindgreni raamatutes on kirjeldatud seiklusi Vahtramäel, aga ka elu süngemat poolt, üksindust ja surma. Noore Astridi elust on detaile nii Pipi Pikksuka lugudes kui raamatus Mio, mu Mio.

Hiljem sai Lindgrenist tuntud lastekirjanik ja ta abiellus Sture Lindgreniga. Suhtest sündis tütar Karin. Sture Lindgren oli enne Astridiga kohtumist samuti abielus.

Miks sai Lindgrenist nii hea kirjanik? Võibolla seetõttu, et ta võitles juba lapsena täiskasvanute ja ühiskonna vastu. Režissööri arvates on Lindgren hea näide iseseisvast, oma rida ajavast isikust. Naisena tunnistab režissöör, et maailm oleks teistsugune, kui Pipit ei oleks. Pipi näitab eeskuju, kuidas olla omanäoline ja vaba. Ta pole mingi Tuhkatriinu, kes peab ootama, kuni keegi kusagilt tuleb. Ta ei oota kutset tantsule, vaid läheb ja tantsib ise.