Turu ligidal merepõhja uurinud teadlased jõudsid järeldusele , et praegune olukord on Läänemeres viimase 1500 aasta kõige kehvem. Hapnik hakkas merest kaduma juba 20. sajandi alguses.

Varem arvati, et hapnik hakkas kaduma 1950ndatel aastatel. Mere olukord oli aga halb juba palju varem, vahendab Helsingin Sanomat.

Viimasel paarikümnel aastal on aga hapnikupuudus ainult süvenenud. Erandiks on mõned lahesopid linnade ligiduses, kus olukord on paranenud, kuna reovett on hakatud paremini puhastama.

Hapniku kadumise peamised põhjustajad on põllumajandus ja reovesi. Teine põhjus on kliima soojenemine. Soe vesi seob vähem hapnikku kui külm. Seetõttu halvendab soojenemine hapniku olukorda.

Hapniku kadu tekitab nõiaringi: toitained nagu fosfor kiirendavad vetikate kasvu. Lõpuks vetikad hukkuvad ja vajuvad põhja. Seal lõhustavad vetikaid bakterid, kasutades selleks hapnikku. Selles protsessis hapnikuvarud vähenevad ja merepõhja kogunenud fosfor satub vette, mis omakorda kiirendab vetikate kasvu.

Merepõhjas oli näha ka keskaja soe periood aastatel 900-1350. Siis oli kliima sama soe kui praegu. Hapnikukadu polnud tollal aga nii suur kui viimase 100 aasta jooksul.

Hapnikukadu võis põhjustada ka maapinna kerkimine, mis on vähendanud veemassi ja seetõttu kuluvad merepõhja hapnikuvarud kiiremini ära.

Läänemeri tervikuna Taanist kuni Soomeni välja on kehvas olukorras. Samas on hakanud olukord vähehaaval paranema, sest saastet on vähem.

Uuring on avaldatud ajakirjas Biogeosciences.

https://www.hs.fi/tiede/art-2000005744749.html