Ligi kümme aastat tagasi otsustas Soome valitsus, et iga soomlane väärib oma kodu. Nüüd ollakse eesmärgile üsna lähedal.
Aastal 2007 kutsus toonane eluasememinister Jan Vapaavuori kokku neli meest asja lahendama: piirkop Eero Huovinen, Helsingi sotsiaalvaldkonna juht Paavo Voutilainen, Y-sihtasutuse juht Hannu Puttonen ja aktivist Ilkka Taipale. Grupi sekretär oli Juha Kaakinen, kes praegu juhib Y-sihtasutust. Tegevuse eelduseks oli asjaolu, et iga inimene väärib eluaset, vahendab Yle.
Soome mudel kodutuse vähendamiseks äratab nüüd huvi üle kogu maailma. Juha Kaakinen on käinud asjast rääkimas Prantsusmaal, Suurbritannias, Iirimaal, Hispaanias, Rootsis ja Šveitsis. Ees ootavad Austraalia ja Kanada. Iga nädal käivad Soomes delegatsioonid, et tutvuda Soome kogemusega kodutuse kaotamisel.
Soome kodutuse lahendamise aluspõhimõte on see, et iga inimene väärib eluaset ja algul otsitaksegi inimesele kodu, alles siis hakatakse lahendama muid probleeme. Aastatel 2008-2017 vähenes Soomes pikaajaline kodutus 40 protsenti. Pikaajaline kodutu on see, kel pole olnud kindlat eluaset üle aasta või korduvalt kolme aasta jooksul. Kodutule kodu leidmine säästab aastas 15 000 eurot muude kulude arvelt.
Kodutuse lahendamiseks pidi olema piisavalt kortereid. Neid osteti ja ehitati juurde. Korteritest tehti kodud, kus on võimalik püsivalt elada.
Kulud jagati riigi ja omavalitsuste vahel võrdselt. Projekti toetasid eluasemete rahastus- ja arenduskeskus ARA, pangaautomaatide ühendus ning sotsiaal- ja terviseministeerium. Kokku olid kulud 270 miljonit eurot, millest põhiosa kulus korterite ehitamiseks ja soetamiseks.
Projekti käigus loobuti ühiselamutest. Need ehitati ümber korteriteks, et keegi ei peaks elama ühiselamus. Helsingi Alppikatu ühiselamu 250 voodikohta muudeti 81 korteriks. 3500 kodutut said omale kodu. Neist 80 protsenti on suutnud hakkama saada. Kuidas oli see võimalik?
Saladus peitub selles, et kõiki kodutuid vaadati ühtemoodi ja kelleltki põhjuseid ei küsitud. Lihtsalt anti inimestele korter, mis taastab inimese eneseväärikuse ja suurendab võimet oma eluga hakkama saada. Paljud magasid algul omas kodus põrandal, sest voodi tundus nii võõras.
Paljudel kodututel on probleemid vaimse tervise ja alkoholiga. Korteri saamine neid probleeme ei kaota, aga nendega on lihtsam elada. End turvalisena tundev inimene on võimeline oma probleeme paremini lahendama.
Kodutu inimene on enamasti rahatu ja töötu. Miks anda talle korter?
Juha Kaakinen seletab, et siis ta pole enam kodutu. Korteris elades tunneb ta end ühiskonna liikmena ja tal on samasugused õigused ja kohustused nagu teistel. Korter ei tähenda automaatselt toetuste saamist, neid peab ise taotlema.
Toni Tiittanen on tavaline Espoo mees, kes jäi kodutuks 22-aastaselt. Raha kulus Kallio baarides ja lõpuks ei jäänud seda enam eluaseme jaoks.
Mees oli kodutu viis aastat. Eluaset vahetas ta pea iga nädal või lausa iga päev. Kodu puudumine tõi kaasa masenduse ja vaimne tervis kehvenes. Ta hakkas hauduma enesetapumõtteid. Mees võttis ühendust Espoo sotsiaalosakonnaga. Ta ütles, et enam ei jaksa ja teeb endale otsa peale, kui teda ei aidata.
Kodutu jaoks võib olla kodu saamine suur asi ja lahendada paljud probleemid. Toni Tiittanen saigi kohe abi. Kodu ootamine kestis neli kuud, aga asi oli ootamist väärt. Algul tundus see uskumatu, mees ei osanud kuidagi olla, meenutab Tiittanen. Nüüd elab ta Espoo Saunalahti toetatavas korteris ja käib sotsiaalsel töökohal. Ta on oma kogukonnas vanim ja märgib üles osalemist ühistel koosolekutel.
Iganädalastel kogunemistel küsitakse, kuidas inimestel on läinud. Kui kõik on hästi, siis on hea meel. Viina kulub vähem, eriti nädalalõppudel. Vanad sõbrad on jäänud, aga seoses oma koduga on peale tulnud uued.
Kodutus viib sageli inimese õigelt teelt kõrvale. Kodutute korterid ehitati lähestikku, mida algul kritiseeriti. Ent tähtis on ka kogukonna, ühtekuuluvuse tunne. Projekti kaasati ka kodutuid ja nende arvamusega arvestati.
Kodutus iseloomustab tervet ühiskonda. Kuidas on lahendatud soodsa eluaseme küsimus. Kas kodu on investeering või inimõigus? Kodud peaks olema samamoodi iseenesest mõistetavad nagu teed, kanalisatsioon ja veetrassid, märgib Juha Kaakinen. Kui hinnad on taskukohased, siis kodutuse probleemi pole. Näiteks Iirimaal, kus soodsaid elamispindu on vähe, on kodutuse probleem väljunud kontrolli alt. Soomes on aga kodutus vähenenud juba viis aastat järjest.
Kodutus algab tavaliselt mõnest tavalisest asjast nagu töökoha kaotus, lahutus või lähedase surm. Kodutuse tekkel on tähtis roll tunnetel. Kodutuse riski suurendavad võlad. Taustal võivad olla probleemsed peresuhted. Vägivald, alkohol ja vaimse tervise probleemid mõjutavad turvatunnet juba lapseeas. Noorte võimet ühiskonda sulanduda võib takistada pikaajaline viibimine hooldusasutustes. Mingeid imesid pole vaja – nii nagu üks asi võib inimese rajalt tõugata, võib üks lihtne asi ta rajale tagasi aidata.
Pikaajalise kodutuse programm kestis 8 aastat ja lõppes 2015. aastal. Projektis osalesid riik ja kümme suuremat linna. Programm kestis läbi viie valitsuse. Juha Kaakinen märgib, et poliitikutel on palju võimu ja nad saavad palju ära teha, kui on tahtmist. Kodutuse probleem on tahtmise korral kergesti lahendatav. Nüüd keskendutakse rohkem kodutuse ärahoidmisele.
Pärast sõda andis Soome eluaseme sadadele tuhandetele kodututele. Oleks imelik, kui seda ei suudeta teha tänases olukorras. Soomes on praegu veel 7112 inimest ilma koduta.
https://yle.fi/uutiset/3-10236500
