Paljud Soomes elavatest eestlastest on ehitajad, kes elavad tagasihoidlikes tingimustes ühiskorteris, töötavaid pikki päevi ja tunnevad igatsust oma pere järele. Paljud kogevad tõrjutust nii töös kui eluaseme leidmisel.

Soomet ehitatakse hoogsas tempos ning ehitusplatsidel kõlab põhiliselt eesti keel. Tõsi, mõned eestlased räägivad soravat soome keelt nagu Martin. Ta saabus Soome tööle 15 aastat tagasi tavapärasel moel, tuttavate kaudu. Algul tegi ta mustalt tööd ehitusel koristajana ja elas väga kehvades tingimustes, vahendab Isonumero.fi.

„Elasime algul vagunelamus ülemuse krundil. Oli sügis ja läksime koputama ülemuse uksele, kuna vagunis oli üsna külm soojustusest hoolimata.”

Eluaseme võimalused olid piiratud, kuna esimeses töökohas teenis Martin 5 eurot tunnis ja vahetevahel palga maksmine hilines. Pärast vagunit on Martin elanud põhiliselt koos teiste ehitusmeestega koos jagatud korteris, mis on tööandja poolt pakutud.

Põhiliselt Eesti firmad meelitavad eestlasi Soome tööle pakkudes neile elamist ühises korteris. See on pääsemine, aga ka õudus.

„Jagatud korter on õudne,” räägib Martin, „pidevalt on tülid. Hommikul peab ärkama vara, et pääseda vetsu ja pesema. Nädalavahetusel mehed joovad ja kaklevad.”

Martin elas teistega koos kolm aastat. Kaks viimast aastat jagas ta elamist tuttavate ja sugulastega, mis oli meeldivam.

„Teine samas firmas töötav seltskond elas Helsingis Sörnäinenis. Korteris käis politsei igal nädalavahetusel,” lisab ta.

Martin on töötanud samas firmas alates 2008. aastast. Ta elab tööandjale kuuluvas 46-ruutmeetrises kolmetoalises korteris koos kahe teise mehega. Igaühel on oma tuba. Martin tunneb, et teda koheldakse inimesena ja elu on korras.

Eestlaste elu on Soomes paljuski ühesugune. Jagatud korter on tuttav ka maalrina töötavale Toomasele, kes alustas Soomes tööd 12 aastat tagasi.

„Kui saabusin Soome, pakkus tööandja neljatoalist ühiskorterit. Seal elas kaheksa meest, kaks tükki toas.”

Toomas elas selles korteris lühikest aega. Esimesel aastal Soomes kolis ta kaks-kolm korda. Igas kohas jagas ta tuba teise mehega.

„Ühiskorteris pead olema tugev ja valmis kompromissideks. Mõtlesin igal õhtul, et lähen laeva peale ja sõidan tagasi Eestisse,” meenutab Toomas.

„Teisalt läksin Soome vabatahtlikult. Sinna ei saa minna elu nautima. Kui teha rohkem ja paremini tööd, on võimalik saada paremad elutingimused.”

Toomase sõnul on eestlastest ehitajad sunnitud elama mitmekesi koos, kuna nad ei saa kunagi sama palka mis soomlased.

Teine põhjus koos elamiseks on, et eestlased tulevad Soome raha teenima ja rajama oma perele tulevikku. See eesmärk ei täitu, kui tuleb maksta elamise eest nii Soomes kui Eestis.

Toomase olukord oli parem, kuna sageli elas ta toas koos oma vennaga. Toomas sai seetõttu vabalt rääkida oma naisega, mis võõrastega on raskem.

Mõne kuu eest kolis Toomas tagasi Eestisse oma naise ja kahe lapse juurde. Soomes elamine ei tasunud enam majanduslikult ära, kuna sama töö eest jäi kätte üha vähem raha.

Urmet Arol on kogemusi nii ehitustöölisena kui ehitajate huvide eest seisjana. Ta saabus Soome 14 aastat tagasi maalritööd tegema. Viimased 2,5 aastat on ta töötanud Uusimaa ehitusliidus piirkondliku inspektorina. Ta valvab selle järele, et ehitusfirmad peavad kokkulepetest kinni ja lahendab maksmata palgaga seotud vaidlusi.

5-6 korda aastas tuleb eesti ehitajatelt kaebusi seoses kehvade elutingimustega. Seda on üllatavalt vähe.

„Töötajad ei julge enamasti oma muredest rääkida, kui neil on tasuta elamine,” räägib Urmet.

Korteri jagamise üks asjaoludest on seotud maksustamisega. Nimelt annab tööandja küll elamise tasuta, aga selle eest on tunnipalk madalam. See võib olla seotud maksupettusega, kui palga kohta ei anta õigeid andmeid.

„Väga harvad juhud on need, kui tööandja sõlmib töövõtjaga rendilepingu.” Eestlaste olukord on Soomes paranemas ja ühiskortereid pole enam nii palju.

„Muutunud on ka tutvusringkond. Nüüd suhtlen rohkem eestlastega, kes on koos perega Soome elama tulnud.”

Lisaks ühiskorteritele võib ette tulla ka muid variante. Näiteks on olnud juhuseid, kus mehed elavad samas korteris, mida nad remondivad. Soojakus käivad nad ainult pesemas ja söömas. Töödejuhatajad teavad seda, aga nende suu hoitakse kinni konjakipudeli abil, räägib Martin.

Aasta tagasi elasid Helsingi Kyläsaaris eesti ehitajad putkades, kuhu olid tehtud ajutised korterid.

Eesti antropoloog Keiu Telve on uurinud Soomes elavaid eestlasi. „Paljud ajutiselt ühiskorteris elavad töötajad leiavad, et see pole hea. Paar nädalat magada madratsil, ilma korraliku köögita. Probleem on selles, et ettevõtted nimetavad seda ajutiseks, kuigi see kestab mitu kuud.”

„Pole lihtne loobuda privaatsusest ja elada koos võõraste inimestega, kui pere ja sõbrad on kaugel,” räägib Telve.

Kõik eesti ehitajad ei ela ühiskorteris. Hindrek teeb Soomes ehitustöid ja teab eestlaste muresid, aga tal on läinud paremini. „Esimesed kuud koristasin lund ja elasin koos emaga, kes töötas samuti Soomes. Siis hankis tööandja mulle korteri.”

Nüüd elab Hindrek kahekordses majas. Tema ülemus elab all ja tema päralt on terve ülemine korrus.

Naine Helin ja kolm last käivad Soomes külas koolivaheaegadel ning vahel ka nädalalõppudel, vähemalt 2-3 korda aastas.

„Külaskäigud toovad argiellu vaheldust. Tore on olla koos perega,” räägib Helin. Head tingimused, piisavalt ruumi ja privaatsus lihtsustavad külaskäike.

„Kui mees elaks ühiskorteris, siis ei saaks tema juures kauem olla. Olen neid kortereid näinud ja ei tahaks ise sinna minna,” lisab Helin.

Tööandja pakutav tuba ühiskorteris on aga Soome tulijale sageli ainus võimalus, sest ta on raske leida kohe omale elamist. Urmet märgib, et kui tuli Soome, siis tegi mitu päringut, aga kusagilt ei võetud ühendust. Kui käis korterit vaatamas, siis kunagi seda ei saanud.

Martin, Toomas ja Hindrek pole veel kordagi turult korterit üürinud. Toomas räägib, et nüüd on lihtsam, aga kümme aastat tagasi oli eestlasel praktiliselt võimatu korterit üürida. Kui töötasid ehitajana, oli see täiesti võimatu.

Paljud eestlased kogevad Soomes töötades pilkamist ja tõrjutust. „Kui Soome ehitusmeister saab teada, et oled Eestist, siis suhtumine kohe muutub. Siis on selge, kelle sõna jääb peale,” räägib Martin. Objektidel on Martin sageli söönud soojakus omaette nurgas, kui soomlased söövad omaette ja itsitavad. Urmet lisab, et Soomes on tavaline, et soomlased ei taha luua suhteid välismaalastega. „Eestlased on odav tööjõud, kellega ei taheta rääkida,” lisab Urmet. Tema sõnul on halb, et soomlastest ehitajad välismaalastega ei suhtle. Välismaalastele küll naeratatakse, aga ei tulda rääkima näiteks palgast. Kui seda tehtaks, jääksid paljud arusaamatused ja petmised ära. Välismaalastega seotud vaidluste lahendamisel on väga pikad järjekorrad.

Martini arvates on olukord muutumas ja noored ehitusmeistrid on toredad ning kohtlevad kõiki ühtemoodi.

Eestlased on Soome suurim, aga kõige nähtamatum välismaalaste rühm. Paljud ei pea Soome ühiskonda sisse elamist oluliseks, kuna arvavad, et on ajutiselt – vahel aga kestab see aastaid.

Teisest küljest on vähestel võimalust ümbrust tundma õppida, kui tööpäevad on pikad ja väsitavad. Martin räägib, et teeb Soomes 10-12-tunniseid tööpäevi, läheb koju, teeb süüa, vahib natuke aega telekat ja läheb magama. See ongi kõik. Ja nii päevast päeva. Suvel tegi ta lausa 16-17-tunniseid tööpäevi.

Martin teeb 10 päeva tööd ja on siis 4 päeva Eestis. Ta räägib, et ei viitsi vabal ajal Soomes olla. Nüüd 30-selt on tal üks vaba päev Soomes, aga siis magab, teeb süüa ja on omaette.

Töö täitis ka kogu Toomase aja. Viimastel Soome-aastatel tegi ta tööd 7 päeva ja oli 7 päeva Eestis. Lisaks oli tal oma väike ettevõte.

Toomas räägib, et Soomes läks tööle kella kuueks ja lõpetas nelja ajal. Vahel töötas ta 6-7-ni õhtul. Kui tuli koju, siis tegi süüa, pesi ja vahel tegi paberitööd. Päevad olid seetõttu väga üksluised. Oma vaba aega sisustas ta põhiliselt Eestis.

Alles viimasel aastal Soomes elades tutvus Toomas kohaliku ujula ja treeningsaaliga.

Urmeti sõnul on muus osas eestlaste elu Soomes samasugune nagu töökohal: Eesti töömehed eriti Soomes ei kohane ja soomlased ei soovi samuti nendega sõbrustada. Suhted on omavahel jahedad. Ta lisab, et kuigi elab perega Soomes, pole 14 aasta jooksul soomlastega sõbrunenud.

Ühiskonnateadlase Marja Katisko sõnul on aga mugandumine ja integratsioon tänapäeval aegunud mõisted. „Isegi kui inimene tuleb ja jääb Soome elama, on tema elu piiratud. Ja sellisest vahepealsest elust saabki rutiin. Teisalt elavad ka paljud teised sellist vahepealset elu, kus hinges liigub kodu ühest kohast teise. Kodu pole enam seotud teatud kohaga.”

Ehituse alal on tavaline, et mees läheb Soome tööle ja pere jääb Eestisse. Pereliikmete lahusolek ja pendeldamine võib suhetele halvasti mõjuda.

Martin oli Soome tulles 18-aastane. Suhe toonase pruudiga lõppes kiiresti. Praegusele pruudile helistab ta igal õhtul.

„Peaks olema rohkem koos, aga olen pühendunud tööle. On kahju, et tööandjad kasutavad seda ära. Eesti reisid lükkuvad edasi või tööandja käseb ruttu Soome naasta.” Kuigi Martin teeb pikki päevi, tülitseb ta tööandjaga pidevalt Eestis käimise pärast. Reis Vantaalt koju Eestis kestab 8 tundi. Martin rahuneb, kui saab kuulata linnulaulu Eesti kodumaja terrassil.

Augustis saavad Martin ja tema elukaaslane lapse. Naine ei taha Soome kolida, mis toob kaasa vaidlusi. Martin on ise ka kahevahel: ta tahaks, et naine tuleks Soome, aga samas tahab ise olla Eestis, kus on juured.

Toomase kaugsuhe samuti purunes. Algul suhtus elukaaslane asjasse hästi, aga suhe lõppes aasta möödudes. Algul arvas ta, et suhtele sai saatuslikuks Soome minek, aga nüüd ta enam nii ei arva. On võimalik käia tööl Soomes nii, et suhe jääb püsima.

Keiu Telve sõnul võib lahus elamine mõjuda suhtele isegi hästi. Nii õpitakse peret hindama uuel moel, raha pärast ei tülitseta ja rollid muutuvad. Telve sõnul on pendeldavaid mehi Eestis juba nii palju, et nad mõjutavad käitumist positiivses suunas. Varem oli Eestis mehel traditsiooniline perepea roll ja naine tegeles lastega, Põhjamaade kultuur muudab suhtumist Eestis.

Paljudele eestlastele meeldivad Soomes paremad töövõimalused ja õppimist soodustav töökultuur. Toomas üritab nüüd kohaneda Eestiga. Ta töötab maalrina ja müüjana ühes vorstipoes. Lapsi näeb ta enda sõnul vähem kui Soomes töötades.

Tööd on Eestis samapalju, aga palk on väiksem. Kui toit laualt otsa saab, siis kavandab Toomas uuesti Soome minekut. „Soomes oli elu kindel, mul olid säästud ja kindel palk. Eestis pole kumbagi.”

Täienduseks:

Martinin nimi on artiklis muudetud. Toomas, Hindrek ja Helin on eesnimega. Artiklit aitas toimetada sotsioloog Lotta Haikola.

Artikkel on osa sarjast, kus teadlased ja ajakirjanikud lahkavad teemasid uudsel moel. Artiklisarja toetab Kone Fond.

Iso Numero on tänaval müüdav ajakiri, mis pakub väikse sissetulekuga inimestele võimalust oma olukorda parandada. Ajakirja müüvatel inimestel on raske või võimatu leida tööd mujal. Ajakirja müüjad saavad omale poole kaanehinnast.