Soomes ja mujal arenenud riikides on juba ammu aru saadud, et raha toob õnne vaid kuni teatud piirini. Sealt edasi on vaja midagi muud.
Klassikaline teooria on selline, et raha toob õnne vaid viletsuses. Seal, kus eesmärk on inimesi õnnelikuks teha, on vaja raha kõrvale midagi enamat. Soomes on seda suudetud, aga näiteks USA-s mitte, vahendab Yle.
Soomes on jõutud staadiumisse, kus raha inimesi enam õnnelikumaks ei tee. Nüüd tuleb raha kokkuajamise asemel seda rohkem laiali jagada, et pakkuda võimalusi võimalikult laiale hulgale inimestele.
Veel viis aastat tagasi põgenesid Soome jõukamad inimesed eesotsas pankur Björn Wahlroosiga Soomest minema, et vähem makse maksta. Soome õnneuurijad ei suuda mõista, miks peaks inimesed, kel on nii palju vara, hoiduma maksudest, millega nende varaline seis oluliselt ei halvene.
John Keynes prognoosis 90 aastat tagasi, et ühel hetkel jõuab ühiskond tänu tehnoloogia arengule sinnamaale, et endal elu sees hoidmiseks pole vaja enam tööd rabada ning inimesed saavad keskenduda oma harrastustele ja hobidele. See prognoos on jooksnud ummikusse, kuna tehnoloogia areng pole toonud osadele inimestele vabadust, vaid tööpuuduse ja võimetuse toime tulla.
Keynesi teooria jooksis ummikusse inimloomuse tõttu, mis tähendab üha suuremaid vajadusi. See seletab, miks ka kõige rikkamad, kel on kõik olemas hoiduvad maksude maksmisest. Ehk: igas inimeses on peidus väike Wahlroos, kes on ahne ja põgeneb maksude eest.
Teisest küljest suurem hulk raha kedagi õnnelikumaks ei tee. Raha ja õnn on omavahel seotud ainult niikaua, kuni inimese põhivajadused pole kaetud. Kui need on kaetud, nagu Soome-suguses heaoluühiskonnas, siis hakkavad mängima muud tegurid. Teadlased on välja selgitanud, et mingist hetkest raha enam inimest õnnelikumaks ei tee. Seda fenomeni tuntakse Easterlini paradoksi nime all. Nimelt leidis Richard Easterlin juba 1974. aastal, et rikkus ei muuda enam inimesi õnnelikumaks. USA-s on näiteks inimesed 40 aastaga kolm korda rikkamaks saanud, aga nad on palju õnnetumad kui varem.
Kui sa pead mõnes vaeses riigis prügimäelt toitu hankima, siis teeb raha sind õnnelikumaks. Aga arenenud ühiskonnas, kus pole hirmu nälja ees, ei tee raha inimest enam õnnelikuks.
Ühiskond on palju muutunud: kui varem olid rikkad täissöönud ja lihavad, siis nüüd on ülekaalulised pigem vaesemad inimesed, kel pole võimalusi liikumiseks ja harrastusteks. Nii rikkaid kui vaeseid ähvardavad uued ja sarnased ohud – tervishoid on parem kui kunagi varem, aga inimesed kannatavad üha enam vaimsete probleemide ja depressiooni käes.
Inimesed on ühelt poolt vabamad kui kunagi varem sõlmima paarisuhteid, aga sellele vaatamata on ühiskonnas rohkem üksikuid inimesi kui kunagi varem.
Soome valiti äsja maailma kõige õnnelikumaks maaks. Millest see tuleb? Kui analüüsida maailma kõige õnnelikumaid riike, siis on need valdavalt kristlikud maad, kus on astmeline tulumaks. Kristlikel maadel on suurem teineteise eest hoolitsemise traditsioon, aus valitsus ja vähene korruptsioonitase.
Lisaks on õnnetunne seotud mõõduka tööaja, piisavalt pika vanemapuhkuse ja suure hulga vaba ajaga. Sellele lisandub astmeline tulumaks, mis tähendab, et rikkamad maksavad rohkem kui vaesemad. Nõnda väldib astmeline tulumaks kihistumist ja seda peetakse õiglaseks. Kui inimesed ei pea süsteemi õiglaseks, siis ei saa nad olla õnnelikud.
https://yle.fi/uutiset/3-10119949
