Soomes on väga tavalised nn kulissabielud, kus pealtnäha on kõik ilus, aga tegelikkuses on paarisuhtes tõsised probleemid, mis toovad kaasa lahkumineku.

Kulissabielu elanud soome mees Mikko (nimi muudetud) räägib väljaandele Helsingin Sanomat, kuidas tema elus oli kõik olemas: raha, karjäär ja asjad ning teatud elustiil. Kõik see pidi tegema inimese õnnelikuks. Tegelikkuses varjutas see väline ilu aga sisemised probleemid, mis viisid lõpuks abielu karidele.

Mikkol oli suhe, mis paistis ilus ja mida kõik kadestasid. Oma abielu alguses kõlistas mees šampuseklaase ja rääkis, kuidas õnneliku suhte alus on see, et kumbki saab olla tema ise.

Tagantjärele leiab Mikko, et 20ndates eluaastates abiellumine oli tema jaoks liiga varajane. Tema pruut aga käis kõvasti peale ja mehel ei jäänud taganemisteed.

Väljastpoolt täiuslik ja seestpoolt tühi – selline on 2010ndatel aastatel levinud nn kulissabielu, räägib Soome rahvastikuliidu peresuhete spetsialist ja paariterapeut Minna Oulasmaa.

Veel paarkümmend aastat tagasi sellised ilma armastuseta kulissabielud püsisid, kuna sotsiaalselt polnud lahutus lubatud. Tänapäeval ehitavad näiliselt ilusat kulissabielu inimesed põhiliselt enda jaoks.

Oulasmaa väitel on inimesel endale raske tunnistada, et teinekord ei lähe reaalsus ja vajadused omavahel kokku. Kui tahta hirmsasti õnnelikku paarisuhet, siis teinekord ei mõelda enam enda õnne peale. Nõnda võivad hakata kulissid tekkima juba abielu päris alguses.

Kulissid võivad võtta eriti dramaatilise vormi siis, kui need on loodud alkoholiprobleemi või perevägivalla varjamiseks. Enamik kulissidest on siiski suhted, kus igapäevane argielu justkui toimib, aga poolte vaheline lähedus on kadunud. Seejuures ei pea Oulasmaa läheduse all silmas popkultuurist tuttavat hingesugulust, vaid ausust ja soovi teha teisele head. Kui pooled enam ei räägi oma tunnetest, soovidest ja hirmudest, siis kasvavad nad lahku. Aga selleks, et kulissid välja ei paistaks – teistele ega ka endale – keskendub paar sellele, kuidas nende suhe väljastpoolt paistab.

„Tühjus ja üksindus on need tunded, mida kulissabielu elavad paarid teraapias kurdavad. Samas on kulisside säilitamine kergem kui nende lõhkumine,” räägib Oulasmaa.

Nii nagu filmis, läks Mikko oma naisega pulmareisile kohe pärast abiellumist. Puhkusel olles hakati rääkima pere planeerimisest. Juba sellest tõusis tüli, sest naine soovis lapsi kohe, mees aga pärast ülikooli lõpetamist. Lõpuks Mikko alistus, nii nagu ka abiellumise puhul – kui see on naisele nii tähtis, siis võib ju proovida. Õigupoolest oli ta ju ka ise perest unistanud.

Nii sündiski esimene laps, kelle hooldamisel Mikko aktiivselt kaasa lõi. Sõprade ja lähedaste jaoks olid nad unelmate paar. Vähem kui 30-aastaselt oli neil juba kaks last ja oma maja. Mikko karjäär läks tõusuteed ja naine lõpetas kooli. Sõbrad kadestasid Mikko ilusat maja ja uut autot – see tõstis enesetunnet.

Nõnda, tunnistab Mikko, takerdus ta rahasse, asjadesse ja oma karjääri ning hakkas seda kõige tähtsamaks pidama – see tõotas tuua tunnustuse ja õnne. Mikko oli rattas nii sees, et ei osanud enam mõelda, millist elu ta tegelikult elada tahaks. Ta elas nii, nagu teised arvasid, et ta peaks elama.

Siis aga hakkas ta ühel hetkel oma elu üle järele mõtlema. Pere planeeris juba kolmandat last. Sellest tõusis tüli, kuna polnud teada, kas neil on selleks aega ja raha. Lõpuks jäi Mikko nõusse, kuna ta ei tahtnud abikaasale pettumust valmistada.

Last prooviti saada kolm aastat, aga ebaõnnestunult. Siis järgnes lähedase surm, mis viis pere rütmist välja. Kuigi pere-elu oli karidel, näidati välja, et kõik on korras. Korraga ei osanud pooled enam teineteisega hakkama saada, aga seda rohkem jätkati väljapoole pressimist. Paar oleks pidanud juba siis maha istuma ja rääkima, aga selle asemel keerati väljapoole veel vinti juurde. Osteti uus, suurem kodu, uus auto ja purjelaev. Kõige selle jaoks tuli sukelduda veel rohkem töösse. Pärast tööd käis Mikko aktiivselt trennis. Ent sellele vaatamata oli enesetunne üha kehvem.

Ühel päeval saatis tuttav Mikkole sõnumi – sellest sai alguse salasuhe. Need kohtumised võimaldasid Mikkol omaenda elu eest põgeneda. Et oma teist suhet peita, rääkis Mikko kodus oma tööalastest õnnestumistest. Üha rohkem tuli valetada ning lõpuks ei saanud Mikko ise ka enam aru, mis oli tõde ja mis vale. Kehvale enesetundele lisandus hirm vahelejäämise ees.

Siis jäi naine rasedaks. Kui sündis kolmas laps, jooksis Mikko vaimselt vastu seina. Ta ei suutnud enam leppida sellise kulissabieluga, kus ta pidi ennast kogu aeg alla suruma.

Valed ja enesepettus on kulissabielu puhul üsna tavalised, kuna probleemide vältimine on lihtsam kui nendega tegelemine.

Minna Oulasmaa arvates võivad kulissabielule aidata kaasa lapsepõlves õpitud käitumismudelid. Kui lapsepõlvekodus tuli olla kogu aeg eeskujulik ja saada koolis ainult häid hindeid, siis võib sellisest inimesest saada täiskasvanuna saavutussõltlane, kelle jaoks peab olema kõik täiuslik nii töö juures, vabal ajal kui paarisuhtes.

Suhte puhul aga ei saa keegi olla kunagi täiuslik, kuna igas suhtes tuleb ette probleeme, ebakindlust ja vastuolusid. Kui probleemidest ei räägita, ehitab inimene omale elu, mis lõpuks ei tundu enam tema oma. Siis minnakse teise inimesega kontakti otsima suhtest väljaspool.

Kellegi teise elu elamine pikalt ei õnnestu ja nii hakkas Mikko elu allamäge veerema. Üks tema töökaaslane nägi Mikko probleeme, kuigi mees neid ise varjas. Ühtäkki olid aga kulissid langenud ja Mikko tundis isegi kergendust. Ühel õhtul kutsus Mikko oma naise jalutama ja ta hakkas rääkima. Kõigest ja ausalt. See tõi kaasa suurema kriisi.

Samas polnud Mikko päris aus. Paariterapeudi soovitusel ei rääkinud ta oma salasuhtest. Terapeudi arvates oleks see küll parandanud Mikko enesetunnet, aga suurendanud partneri pettumust. Nii mõtles algul ka Mikko.

Paar hakkas koos kulisse lammutama. Nad panid oma unelmate kodu müüki ja läksid teraapiasse.

Valed aga muserdasid Mikkot jätkuvalt. Ühel õhtul jäi ta terapeudiga pikemalt vestlema. Ta tundis, et ei saa nii tähtsat asja saladuses hoida. Terapeut lõpuks nõustus asja avalikustamisega. Mikko mõtles asja üle järele ja leidis, et tulevikku silmas pidades on kõigile parem, kui ta on üdini aus.

Sellele ülestunnistusele aga tema suhe vastu ei pidanud. Paar kolis lahku ja lahutas.

Nüüd on lahutusest möödas aasta ja alles nüüd saab Mikko aru, millises olukorras ta oli olnud. Tema halb enesetunne ei tulnud mitte suhteprobleemidest, vaid sellest, kui vale elu ta oli tervikuna elanud. Ta sai aru, et oli sukeldunud ellu, kus kõige tähtsamal kohal olid raha ja karjäär, õiged hobid ja kaunis kodu. Varem oli ta arvanud, et see kõik aitab suhte püsimisele kaasa.

Nüüd on Mikko arutanud, kas abielu oleks saanud päästa kulisside varasema lõhkumise ja vähemaga leppimisega. Ta ei tea sellele vastust. Küll aga on ta veendunud, et selle kõige läbielamine, kõigest sellest loobumine aitas tal jõuda endas selgusele.

Pärast lahutust elab Mikko väikses korrusmaja korteris, kus igal teisel nädalal viibivad tema lapsed. Raha ja väline hiilgus enam meest ei huvita.

Mikko ise näeb, et kõige suurem muutus ongi selles, et ta on lõpetanud valetamise ja hakanud elama. Vahel on tal raske, aga siis ta ei hoia enam midagi enda sisse, vaid räägib sellest teistele. Kui ta räägib oma tunnetest, siis tunduvad ka õnnelikud hetked paremad.

Oma endise abikaasaga on Mikko normaalsetes suhetes ja lastega tegelemine on ära jagatud. Mikko tunnistab, et kui tema ekskaasa oma lugu räägiks, siis oleks see kindlasti üsna erinev.

https://www.hs.fi/elama/art-2000005535736.html