Helsingi mees Ossi Nyman ei tee tööd ja räägib, et tööbürood rikuvad inimõigusi, kui ajavad inimesi tegema seda, mida inimesed ei taha.
Äsja raamatu välja andnud mees leiab, et suur osa tööst on niikuinii mõttetu, vahendab Helsingin Sanomat.
Nyman tunnistab, et on kogu oma täiskasvanuea üritanud mitte teha tööd, et saaks tegeleda meeldivate asjadega ja samal ajal saada tööturutoetusi.
Enne seda oli Nyman olnud juba pikka aega töötu ja saanud töötutoetusi. Samas polnud tal eriti hea meel selle üle, et ta midagi ei teinud ja ei andnud midagi ühiskonnale. Tööd küll pakuti, aga mitte sellist, mida ta oleks teha tahtnud.
Nüüd on 39-aastane Nyman põhimõtteline töötu. Ta ei taha minna tööle, kuna ei taha teha asju, mis on tema arvates mõttetud. Oma kodus Helsingi Haaga linnaosas kuulab ta põhiliselt muusikat. Tema üks iidolitest, Motörheadi endine laulja ja bassimängija Lemmy Kilmister oli samasugune, kes võitles normidega ja oli samal ajal lugupeetud inimene. Nymani kodused riiulid on täis plaate ja raamatuid ning nurgas seisab kitarr, mida ta mängida ei oska. Ta oli õppinud kümmekond aastat bassimängu, aga sellest ei saanud asja.
Hiljuti ilmus Nymanil romaan „Röyhkeys” (tõlkes: ülbus). Romaani üks peateemadest on auahnus ja et auahnuse puudumine võib olla hüve.
Kolm-neli viimast aastat pole Nyman, tõsi, päris töötu olnud, kuna ta on kirjutanud raamatut. See on parandanud tema enesetunnet. Nüüd ta ütles aga, et isegi kui ta ei kirjutaks, siis tööle ta ikka ei läheks. Tema töötu olek on põhimõtteline.
Nymani meelest rikutakse inimeste inimõigusi, kui neid tööle sunnitakse. Nyman näeb ennast kui teiste inimeste õiguste eest võitlejat. Paljud tema tuttavad ihkavad samasugust elu nagu temal ja soovitavad mitte kellelgi tööle minna.
Nymani ema oli üksikema ja kasvatas poega oma koristaja, juuksuri ja pangatöötaja töö kõrvalt. Ema koolitas end ise majandusasjatundjaks. Ema on tööd armastav naine ja talle ei meeldi, et poeg tööd ei tee.
Nymanile meeldib olla üksinda. Isegi siis, kui baaris keegi tema kõrvale istub ja juttu alustab, teatab Nyman, et tahab olla üksi. Koolis läks tal hästi, aga lõpuklassides kaotas huvi õppimise vastu. Ta sai aru, et oma hinnetega ta kuhugi ei jõua ja tollal polnud ka ametikoolid kuigi populaarsed. Talle oli algusest peale selge, et temast saab töötu.
Nyman õppis toitumisspetsialistiks. Ta leidis, et sellest on ka igapäevases elus kasu. Pärast kooli käis ta sõjaväes, kus teenis väeosa kokana. Pärast seda saigi temast töötu.
Nyman on liikunud ühest kohast teise koos oma tüdruksõpradega: algul koduslinnas Rovaniemis, siis Seinäjoel, siis Poris ja Tamperes. Helsingis on ta elanud poolteist aastat.
Enne kirjutama hakkamist möödusid Nymani päevad võideldes tööbüroodega. Nüüd kirjutab ta pool päeva ja teise poole puhkab. Aeg-ajalt helistatakse talle tööbüroost ja soovitatakse käia tööintervjuudel. Vastasel korral lõpetatakse töötutoetuse maksmine. Töökõnelustel peab üles näitama piisavalt ükskõiksust, sest muidu on oht tööle saada. Kui küsitakse, miks ta tuli tööintervjuule, siis vastab ta, et teda sunniti.
Raha pole Nymanil eriti kunagi. Ta saab kuus 518 eurot töötutoetust. Elab ta põhiliselt oma lähedaste juures. Praegu on tema töö kirjutamine, aga sellega midagi eriti ei teeni. Esikromaanidega endale veel püsivat sissetulekut ei kindlusta. Nyman on taotlenud abiraha, aga pole seda veel saanud.
Nymani arvates peaks inimestel olema kodanikupalk, tänu millele saavad inimesed ise otsustada, kas nad tahavad teha tööd või mitte. See on ainus võimalus tagada inimõigused kapitalistlikus ühiskonnas. Paljud inimesed teeksid tööd ikka edasi, kuna nende jaoks on olulised maja ja auto.
Nymani arvates pole elatustaseme langemine tingimata halb asi. Kakssada aastat on oodatud, et robotid teeksid kõik töö ära, aga nüüd, kui see on reaalsuseks saamas, on inimesed paanikas, et töökohad kaovad ära.
Poliitikute kohta ütleb Nyman, et need on valetavad sitapead. Tema jaoks on viimane piisk Sipilä valetav valitsus. Samuti on ta suurfirmade vastu, kuna need hävitavad maailma: toodavad igasugu paska ja sunnivad inimesi seda ostma.
Mingeid alternatiive aga tuleviku osas Nymanil välja pakkuda ei ole. Teda häirib vaid see, et teda sunnitakse tegema asju, mida ta teha ei taha. See kõlab ülbelt, aga selles peitub omamoodi sõnum.
https://www.hs.fi/elama/art-2000005405564.html
