Pihlakamarjad on supertoit, aga seda söövad põhiliselt ainult linnud. Inimene ei oska seda toitainepommi hinnata.
Samas on pihlakamarjas C-vitamiini kolm korda rohkem kui apelsinis. Lisaks on marjas palju polüfenoole, mis on looduslikud antioksüdandid. Veel on marjades A-vitamiini ehk beetakaroteeni, pektiini ja eeterlikke õlisid, vahendab Yle.
Halb on see, et pihlakamarjadest eriti lugu ei peeta. Põhjuseks on marja liigne hapusus ja kibedus.
Pihlakamarja hapusus tuleb õun- ja sorbiinhappest. Sorbiinhapet kasutatakse paljudes toiduainetes, kuna see takistab hallitamist ja selle tõttu on see maailma levinuim säilitusaine (E200). Õunhape on väga hapu ja sorbiinhape kibe. Kibedust lisab tanniin, mida kutsutakse ka parkhappeks. Kokkuvõttes on mari päris mõru suutäis, kui seda enne külmade tulekut maitsta.
Pihlakamarjad maitsevad paremini, kui neid enne tarvitamist sügavkülmutada. Aga ka see ei pruugi anda marjale täit maitset. Marju tasub juba puus enne korjamist maitsta, sest kõrvuti kasvavate pihlakate marjad võivad olla väga erineva maitsega. Maitse erinevus võib olla väga suur, kuigi marjad näevad täpselt ühtemoodi välja.
Soomes kasvab nelja eri sorti looduslikke pihlakaid. Kõige levinum on tavaline kodupihlakas. Puukoolides müüakse ka maguspihlakaid, mille marjadel on tavalisest pihlakast veidi mahedam maitse. Marjapihlakad on pihlaka ja mõne viljapuu, näiteks aroonia, õuna või pirnipuu ristandid.
Pihlakas kasvab kõikjal Euroopas, samuti Põhja-Ameerikas ja Aasias. Pihlakamarjades on lisaks vitamiinidele palju energiat – 206 Kj/100 g ehk veidi enam kui kaerapudrus.
Pihlakat on kasvatatud ka kui ravimtaime. Mõnevõrra kasutatakse seda alkoholitööstuses. Tuntuim Soome pihlakajook on kange pihlakavein Sorbus, mille valmistamine lõpetati 2010. aastal. Soomes valmistatakse jätkuvalt pihlakalikööri ning pohla-pihlakalikööri. Tööstused ostavad Soomes kokku umbes 50 000 kilo pihlakamarju aastas.
https://yle.fi/uutiset/3-9826825
