Soome tüdruk Taijatuuli Louhivuori oli 11-aastane, kui tema isa tapmise eest kümneks aastaks vangi pandi. Kui isa välja sai, tappis ta uuesti ning istub nüüd uuesti vangis. Algul tüdruk vihkas oma isa, aga hiljem õppis teda armastama. Isa saadab oma tütrele regulaarselt vanglast joonistusi ja kirju.
Tütar, kes elab Lappeenrantas, on nüüd 27-aastane ja elukutselt näitleja korraldas isa saadetud joonistustest näituse. Ta kirjutab Facebooki üles pandud kirjelduses, et postikasti tuli igal nädalal neli ümbrikut. Ümbrikutes olid karikatuurid päevapoliitilistel teemadel ning kirjad. Kirjade saatja oli isa Mika, kes kannab teist ligi kümne aasta pikkust karistust. Isa on vanglas veetnud peaaegu kogu elu. Esimest korda tappis ta oma pruudi 2001. aastal ja teise inimese 2013. aastal. Ta vabaneb 2022. aastal. Tal on arvatavalt välja kujunenud skisofreenia ja selle tõttu on ta end vabatahtlikult sulgenud teistest eraldi vangla keldrisse, kus veedab 23 tundi ööpäevast. Isa tegeleb ainult joonistamisega.
Tütar käis üle nelja aasta isa vaatamas käesoleva aasta alguses. Kirjad, tema saatus ja kõik muu on tütart nii palju puudutanud, et on peitnud ära kõik isa saadetud kirjad ja häbiga mõelnud, kuidas neist lahti saada. Sellest saigi alguse näituse mõte. Tütar tahtis selle raske olukorra lahendada nii, et tuua kõik kirjad peidust välja ja nõnda leida oma isaga ühise tee, mida ta on seni püüdnud vältida.
Näituse materjali pani tütar kokku 161 kirjaümbrikus olnud materjalist, mis on tulnud viimaste aastate jooksul. Kirju on veel, aga tütar ei mäleta, kuhu ta on need pannud.
Taijatuuli Louhivuori kirjutab enda kohta, et on 27-aastane Jyväskylä tüdruk, kes on teagelenud teatriga alates 8. eluaastast. Esimene roll oli põgenenud vasikas Herran aastal 1997 näidendis Simpauttaja. Sellest ajast on ta kogu aeg tegelenud kultuuriga. 2013. aastal kolis ta elama Lappeenranta linna. Isalt saadud kirjade põhjal kokku pandud näitus on muutnud kogu tema elu. Viha ja pettumus on asendunud kaastundega. Nüüd leidis ta võimaluse teha isaga koostööd ja seda loomulikult kunsti vallas. Kuigi isa on raskes olukorras, ei taha tütar, et ta tunneb end üksi jäetuna. Tütar on leidnud lõpuks isaga ühise keele. Sellele on hea tulevikku üles ehitada.
Isa vanglakülastustega seoses peab ta videoblogi, mille ütleb: „See mees on kõige hullem kurjategija, keda ma tean, aga ma armastan teda, ta on mu isa.”
Tütar tänab oma ema, kes on temas püüdnud tekitada armastust oma isa vastu ja kes on alati öelnud, et isa armastab teda ja ta on isa tütar. isale saadeti isadepäevaks vanglasse kaarte ja käidi teda vaatamas.
Tütar leiab, et lapsed armastavad oma vanemaid vaatamata sellele, millised nad on. Ta ütlebki, et ükskõik milline isa ka on, ta on oma isa tütar.
Asjast kirjutas ka Helsingin Sanomat.
http://www.hs.fi/elama/art-2000005288455.html
