Soome juurtega USA jagamismajanduse asjatundja April Rinne käis juunikuus Helsingis ja rääkis, kuidas asjade omamise kultuur muudab inimesed üksikuks.
Traditsioonilise elumudeli järgi peab igaühel olema maja, suvila, garaaž ja selles mitu autot. See toob kaasa elu stiilis, kus igaühel on oma loss ja mänguasjad ning neid teistega ei jagata. Kokkuvõttes viib selline eluviis suurte võlgade ja ressursside raiskamiseni, vahendab Helsingin Sanomat.
Rinne on seisukohal, et paljukiidetud Uberil pole jagamismajandusega mingit pistmist. Tegemist on klassikalise tehnoloogiafirmaga nagu Amazon või Fedex, mille eesmärk on pikemas perspektiivis autojuhid robotite vastu välja vahetada. Jagamine saab toimuda ainult lokaalselt ja selles vallas pakub Uberile USA-s konkurentsi Lyft, mis on klassikaline jagamisettevõte.
Jagamismajandust ehk ruumide, asjade ja oskuste jagamist juhivad Rinne arvates kolm põhimõtet: ressursside tõhus kasutamine, kasutajate paljus ning kogukondlikkus. Selle järgi pole Uber jagamismajanduse ettevõte. Autojuhid on Uberi jaoks ajutine lahendus ning need tahetakse välja vahetada isejuhtivate autode vastu.
Jagamismajandust võib võrrelda aga raamatukogudega, mis toimivad ühiskondlikul põhimõttel ja kus pole vaja igaühel kõike omada. Paljude jaoks on see aga raskesti mõistetav ja teostatav, sest inimestele on lapsest saadik õpetatud asjade omamise tähtsust.
Kohustuslikuks muutunud omamiskultuuril on negatiivne sotsiaalne mõju. Nimelt eralduvad asjade omanikud ühiskonnast, kus naabritelt pole vaja enam midagi küsida. Tulemuseks on üksikute inimeste ühiskond, märgib Rinne.
Selline omamisühiskond on eksisteerinud inimkonna ajaloos väga lühikest aega. Suurem osa ajast on inimene elanud kogukonnas, kus asju omavahel jagati. Nüüd on tehnoloogia areng ja linnastumine võimaldanud jagamise uuestisünni. Väiksele territooriumile on kogunenud miljoneid inimesi, kel on palju asju või oskusi, mida nad vähe kasutavad.
April Rinne väitel peavad otsustajad leidma linnale uue tähenduse. Ressursse tuleb paremini ära kasutada ja selleks pole tingimata vaja rahvusvahelisi suurfirmasid. Rinne, kes töötab Seouli ja Amsterdami linnade nõustajana utsitab ka Soome ettevõtteid, ühendusi ja avalikku sektorit võtma kohalik jagamismajandus enda kätte.
Jagamine toimib Rinne sõnul kõige paremini, kui seda tehakse kohalikult. Valdav osa maailmas tegutsevatest tuhandetest jagamisettevõtetest on kohalikud – see on tegutsevad ainult ühes riigis, linnas või linnaosas. Suurem osa neist ei taotle maailma vallutamist. Soome puhul tähendab see, et Tuupi ja taksoliidu koostöös sündinud Valopilkku on parem lahendus kui Uber.
April Rinne pooldab jagamismajandust seepärast, et see lammutab aegunud majandusmudelite alustalasid. Parim näide on SKP, mis polnud algselt mõeldud kui majandusliku arengu või heaolu näitaja, vaid pärast teist maailmasõda kasutusele võetud majandusolukorra indikaator, mida jälgisid Maailmapank ja IMF. Jagamismajandus on SKP seisukohalt paras pähkel, sest näiteks autode jagamisel autode müük väheneb ja see mõjutab SKP-d. Senine majandusmudel põhineb tootlikkusel, tarbimisel, omamisel ja töötegemisel, aga jagamismajandus esitab sellele mudelile väljakutse.
Praegu jagamismajandust, näiteks Airbnb tegevust veel SKP-d ei kajastata, aga Suurbritannia statistikaamet on välja töötanud süsteemi, kuidas jagamismajandust SKP-s kajastada ning mõnedes riikides nagu Lõuna-Koreas on kavas hakata seda tulevikus tegema.
http://www.hs.fi/talous/art-2000005308619.html
