Soome vanarahva tarkuse järgi oli nii naistel kui nende suguelunditel maagiline mõju. Pärimuse järgi naisi kardeti ja austati.
Soomes on naiste suguelunditel sadu erinevaid nimesid – need kätkevad endas läinud aja lugusid ja tähendusi, vahendab Aamulehti.
Vanal ajal kasutati sõna vägi. Surmal ja karul oli suur vägi, aga kõige rohkem oli väge naises. Rahva jaoks olid kõige tähtsamad asjad seotud viljakusega, oli siis jutt järglastest, karjast või viljast. Just sel põhjusel oli naisel eriline positsioon ühiskonnas.
Eriti palju väge oli emandal, juba sünnitanud naisel. Soomes oli vanemate naiste puhul kasutusel termin pyllyttäminen, kus naine võttis alakeha paljaks ja peletas sellega karusid ja muid metsloomi. Naise vägi, maagiline, seksuaalne energia kaitses emanda omandit.
Maagilise mõju tõttu kutsuti naise suguelundit karuks – selle vägi vastas karu maagiale. Kui karu kohtas paljast vittu, siis pani ta plagama.
See kehtis aga vanemate naiste kohta. Kui aga noor naine kohtas karu ja ehmatas, siis võisid sel olla kurvad tagajärjed – võisid tulla haigused või laps võis sündida haigena.
Vanarahvas kutsus vituks ainult vana ja kogenud, juba menopausini jõudnud naise suguelundit. Algusest peale on vitt tähendanud väge, mitte olnud sõimusõna – seda kõigil polnud ja see tuli välja teenida.
Naise väge tuli kasutada targalt ja läbimõeldult. Maagiline mõju oli ka loitsul, mida kutsuti harakoimiseks. See tähendas, et naine pidi oma haaradega astuma üle lapse, et laps saaks kaitstud. Lastele anti kaitse enne seda, kui nad koduaiast välja läksid. Kaitse oli lapse jaoks oluline ja laps enam ei nutnud.
Lisaks lastele kaitsesid naised oma suguelundiga karja – nad seisid, jalad laiali lauda ees, et kari oleks kaitstud. Paljud naised lüpsid lehmi palja alakehaga. Sellega kaitsti lehmi näiteks naabrite halbade loitsude või kurja silma eest. Seda meetodit kasutati Soomes veel pärast sõda, selgitab Soome rahvapärimuse uurija, dotsent ja teadusraamatute autor Risto Pulkkinen.
Osa soomlasi on naiste väe kohta kuulnud oma vanavanematelt. Vanaemad on lapselastele rääkinud, kuidas tüli lõppedes tõsteti seelikusaba üles ja näidati tagumikku. Naise väega võis lisaks omade kaitsmisele tuua teistele kahju. Kui emand astus palja ülakehaga üle naabri seatud lõksude, siis jahiõnn kadus.
Naine oli soomlaste jaoks ühenduses püha metsa, hiiega. Jahimehed pidasid metsa naissoost olendiks ja jahiõnne tagamiseks meelitati metsa nagu naisterahvast. Soome metsajumal Tapio oli algul naissoost.
Kui keskealine naine oli austusväärne, siis hoopis teine oli lugu noorte naistega. Naistega seotud tabud olid seotud peamiselt just viljakas eas noorte naistega, ja neid peeti lausa ohtlikeks. Kuupuhastuse ja sünnituse ajaks suleti naine koduseinte vahele. Soomes noori naisi perest ei eraldatud, kuna tööd oli vaja teha olenemata rasedusest.
Soomlaste maailm jagunes üla- ja alapoolseks ning inimesed elasid seal vahepeal. Naise suguelund oli ühenduses surnute maailma, toonelaga. Naine oli oma keha kaudu pidevalt teispoolsusega ühenduses.
Arvati, et kuupuhastuse ajal on värav teispoolsusse avatud. Menstruatsioon muutis naise väe aktiivseks, tundlikuks ja ärakasutatavaks. Vilja ja toiduainete puudutamine oli naisele kuupuhastuse ajal keelatud. Samas aga määriti lehmi nende kaitsmiseks kokku kuupuhastuse verega.
Naisi peeti maagilisteks, kuna nad suutsid verd valada ilma kahjulike tagajärgedeta. Elu loomise võime lisas naistele samuti müütilisust. Naise väge kasutati Soomes veel üsna hiljuti enne suurt linnastumist, seda on keeles tunda, tõdeb Pulkkinen.
https://www.aamulehti.fi/ihmiset/naisen-sukuelin-oli-vanhan-kansan-mukaan-vakeva-taikakalu-pyllyttaminen-oli-varttuneiden-naisten-oikea-ammatti-200196481
