Soome õnneprofessor Markku Ojanen väidab, et õnnelik olemiseks pole vaja mingeid erilisi nippe, vaid tuleb meeles pidada mõnda lihtsat asja.
Ojaneni enda lapsepõlv oli väga karm. Ta kaotas sõja tõttu isa veel enne sündimist. Poeg kasvas üles kahekesi emaga, isast ei tehtud kordagi juttu. Lisaks kiusati poissi koolis, aga ta sai sellest jagu tänu oma suurele kasvule. Hiljem läks tal elus hästi: leidis omale elukaaslase, lõi pere ja tegi karjääri. Temast sai psühholoogiaprofessor.
Ojanen huvitus inimese heaolust ja õnnetundest juba 1970ndatel aastatel. Sel ajal hakkas psühholoogia tegelema inimese probleemidega, aga Ojanen huvitus rohkem inimese headest omadustest.
Ojanen jagab õnne kolme kategooriasse. Esiteks on õnnetunne. See vaheldub pidevalt ja on sarnane rõõmuga.
Siis on rahuloluõnn. See on omamoodi kokkuvõte elust, kus inimene vaatab tagasi oma elule ja mõtleb, kas ta on olnud õnnelik viimase aasta või on õnnelik järgmise kümne aasta jooksul. Lähedase surm ja muud traagilised sündmused mõjutavad rahuloluõnne. Kuigi haavad jäävad, on kaotustest võimalik toibuda.
Kolmas õnneliik on meelerahu. See on harmooniline ja tasane heaolu seisund, kus elu eri tahud on omavahel praegusel hetkel tasakaalus. Just see kolmas õnneliik on tänapäeval paljudel kerge kaduma.
Õnnelik olemiseks on professoril mõned lihtsad näpunäited:
- püüa olla sõbralikum
- kiida rohkem ja tunnusta
- hoia oma tervist
- palu andeks, kui on põhjust
- hoia lähisuhteid
Pärast sõda arvati Soomes, et ilma isata kasvanud lastel saab olema raske. Markku Ojanenist kasvas kõigele vaatamata üsna õnnelik mees. Ilma isata kasvamise mõju kohta arvab Ojanen, et ta on tundlikum kui paljud teised mehed. Aga see omadus võib tulla ka geenidest.
Üks asi on Ojaneni meelest küll selge – ilma isa või emata kasvanud lapsed võivad hakkama saada sama hästi kui teised. Ühe hea vanemaga saab tema hinnangul ilusti hakkama. Kaks vanemat on ses mõttes parem, et üks neist võib olla halvem.
Ojanen on uurinud ka teiste sõjaorbude saatust ja leidnud, et paljudel on läinud kehvasti. Samas on ta kohanud inimesi, kes on kõigele vaatamata hakkama saanud. On olnud selliseid, kes on kaotanud mõlemad vanemad, olnud vaesed ja haiged ning hiljem elanud veel koos vägivaldse mehega, aga ikka toime tulnud. Miks üks inimene ära vajub ja teine hakkama saab, on Ojaneni jaoks siiani suur müsteerium.
Raskustest välja tulnutel on siiski mitmeid ühiseid omadusi. Näiteks kui võtta kaks pikaajalist töötut, kes on olnud aasta otsa tööta, siis üks tuleb ilusti toime, aga teine langeb masendusse. Mingit salaretsepti sel puhul Ojanenil anda pole, aga ta on täheldanud kolme asjaolu.
Üks on aktiivsus. Aktiivsus võib tähendada hobisid, vabatahtlikku tegevust või mida iganes muud tegevust. Aktiivsus hoiab ära endasse tõmbumise.
Tähtis on hoida eemale alkoholist ja muudest mõnuainetest.
Kolmandaks on hakkama saajatel kas naine või lapsed, kes juba iseenesest panevad tegutsema.
Ojanen soovitab kõrvalistel isikutel hoiduda nõu andmisest. Töötuse puhul on väike tagasiminek isegi normaalne. Paljud kogevad ebaõiglust, ja seda tihti põhjendatult.
USA presidendi Donald Trumpi kohta arvab õnneprofessor, et Trumpist võib olla isegi kasu. Tema väitel püüab äärmuslik liberaalne maailmavaade inimesele väga palju ette kirjutada, kuidas on hea elada ja see tekitab vastuseisu. Poliitikas esinevat valetamist peab professor levinuks, küll aga ei tähenda see seda, et inimesed peaks kodudes valet sallima. Näiteks on kurjast see, kui lapsele hakata maast madalast õpetama, et valega jõuab elus edasi
Samas tunnistab Ojanen, et temagi aeg-ajalt valetab. Näiteks külas käies toidu kohta. Samuti ei kritiseeri ta kellegi kodu.
Markku Ojanen on 72-aastane emeriitprofessor. Jäi Tampere ülikoolist pensionile 2008. aastal, enne seda oli psühholoogia õppetooli juhataja. Elab Lempäälä vallas koos abikaasaga. Kaks täiskasvanud poega. Pühendus inimese heaolu uurimisele ja nimetab ennast õnneprofessoriks. Annab jätkuvalt õnneteemalisi loenguid, kirjutab artikleid ja raamatuid. Kõige tähtsamaks elus peab peret, kus number üks on tema abikaasa.
