Eestis raadiolubade väljaandmisega tegelev Tehnilise Järelvalve Amet on sama sõltumatu nagu Mongoolia – kellest ei sõltu mitte midagi, märgib raadioekspert Urmas Loit Facebookis avaldatud arvamuses.
Loit märgib raadiolubade konkursi läbiviimist kommenteerides, et kirjutas oma seisukoha raadiolubade väljaandmise protsessi kohta kirja nii Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) kui ka Kultuuriministeeriumi (KM) tippjuhile. Põhjusel, et protsess peab olema läbipaistev ja selgelt peab aru saama, kuidas tegevus kahe ametkonna vahel jaguneb.
TJA kirjutas Loidile vastuseks, et nendest ei sõltu midagi – nemad peavad lähtuma lubade kõrvaltingimustest, millised kehtestab kultuuriminister. Samas ütles KM esindaja Õhtulehele (11. apr), et nemad vaid osalevad tingimuste koostamises. Sellisest lahknevusest saab Loit aru, et regulatsioonimudel kahe asutuse vahel ei tööta ning nende vahel on tükk eikellegimaad. Euroopa Liidu nõudel kujundati TJAst meediateenuste „sõltumatu regulaator” – aga nad on sama sõltumatud kui Mongoolia, kellest tõesti ei sõltu mitte midagi.
Kummagi asutuse vastusest sai Loit teada, et levipiirkonna kohalik saatesisu võib sisalduda ka muusikapalas (võitnud taotluses oli lubatud 40% sõnasaateid ja 80% levipiirkonna elu kajastavaid saateid – TJA) ning et olemuslikult kohaliku raadioprogrammi võib vabalt teostada distantsilt (KM). Kuigi Eesti riik on korduvalt väljendanud seisukohta, et meediapoliitikat dokumendina pole vaja ja TJA eraldi joonib (oma vastuskirjas) alla, et nemad meediapoliitikat ei kujunda.
Loit järeldab, et mõlema väite puhul on tegemist selgelt meediapoliitiliste positsioonidega. Teoreetiliselt on igasugused poliitikapõhimõtted võimalikud. „Paraku ei ole selge, missugusele ekspertsusele need tuginevad ning mis on avalik huvi nende juures – nii ei saa kellegagi väitlusse astuda,” märgib Loit. Ta kirjutab, et kultuuriministeerium teatas talle nüüd ka kirjalikult, et nad ei saa avaldada, kes on ekspertidena neid nõustanud loatingimuste formuleerimisel, sest see pidavat „oluliselt kahjustama andmesubjekti eraelu puutumatust”. Loit näeb siin korruptsiooniohtu, sest võib-olla osalesid nõustajad hiljem loataotluse esitajana. Kultuuriministeeriumi kehtestatu oli lubade väljaandmisel määrava tähtsusega, st mingeid muid argumente sisuliselt ei saanudki kaaluda, nagu ka mitte teostada kvantiteedi kvalitatiivset hindamist.
Kokkuvõttes paneb Loiti imestama, et meediateemad on nüüd äkki riigi tasandil nii lootusetult umbe jooksnud.
