Facebooki kaudu on inimesed armunud, korraldanud kirbuturgusid ja võitnud valimisi. Tuntud sotsiaalmeediavõrgustikul on ka negatiivseid omadusi. Kuigi inimesed otsivad sealt ehtsust, näidatakse end seal paremana, tõestavad uuringud.
Facebook, ehk nagu soomlased ütlevad – fese – on mõjutanud seda, kuidas inimesed end väljendavad. Kui varem ei öeldud välja teravusi, siis sotsiaalmeedias ehk somes ei pööra sulle keegi tähelepanu, kui sa pole terav.
Mõned inimesed on some tõttu järsku avastanud, et neil polegi midagi öelda. Eriti mõjutab see neid inimesi, kes armastavad näost-näkku suhelda.
Facebookis pead olema terav ja äge. Muidu ole vait.
Kümne aasta jooksul on Facebookist saanud nii tähtis asi, et seal arutatakse, mis on Facebookil viga. Räägitakse revolutsioonist ja sellest, miks asjalikud arutelud on Facebookist kadunud. Või avastame ühtäkki, et Facebook on kujundanud meie identiteeti.
Facebookis on kokku 2,7 miljonit soomlast. Sellest on kujunenud soomlaste argipäev ja töö, meelelahutus ja vaba aeg. Seal lepitakse kokku suvila kasutamine osas, sõlmitakse paarisuhteid, avaldatakse toetust ja jagatakse kaastunnet. Seal tehakse valimiskampaaniat, esitatakse väljakutseid ning levitatakse õigeid ja valesid uudiseid.
Facebookis korraldatakse pidusid ja kirbuturgusid. Facebook on toonud keelde uusi sõnu nagu postitamine ja laikimine.
Facebook on muutnud inimeste käitumist moel, millest nad pole ise teadlikud. Nii räägivad Facebooki mõju uurinud teadlased.
Facebooki läbilöök oli Soomes 2007. aastal. Umbes sel ajal lõi porilane Sari Östman omale Facebooki konto. Ja hakkas selle kõrvalt Facebooki kasutamist uurima. Algul ei avaldatud Facebookis eriti midagi. Aga siis suhtumine muutus. Inimesed hakkasid avaldama oma mõtteid, panema üles pilte reisidelt ja oma lastest, kuigi olid algul väitnud, et oma perest ei räägita midagi. Nad hakkasid oma elu teistega jagama läbi regulaarsete sissekannete.
Inimestest on saanud oma elu avalikustajad. Seda terminit kasutas Östman esimest korda oma teadustöös 2015. aastal. Elu avalikustamine tähendab seda, et inimesed jagavad oma elu seda veebi kaudu avalikustades.
Inimese minapilt kujuneb võrdluses teistega. Facebook on selles osas teedrajav, et pakub vahetut tagasiside võimalust. Elu avalikustamine hakkab inimest ennast kujundama.
Facebook on üks moodus näidata teistele, milline ma olen. Ja samal ajal küsida teistelt, kas ma olen selline ka teiste jaoks, räägib Östman.
Facebooki kaudu saab samaaegselt osaleda mitmetes gruppides.
Östmani teooria järgi jaguneb elu avalikustamine kolme ossa. Esimeses osas otsitakse oma teed ja õpitakse avalikustamist. Kui asi on selge, siis algab elu avalikustamine. Kolmandat osa kutsub Östman süvaomaksvõtmiseks, kus inimese elu kujundavad tema postitused. Kui inimene midagi tänaval näeb, on esimene mõte: „Millise postituse sellest saaks?” See oli ka Östmani teadustöö pealkiri.
Kõige hilisemas astmes postituste üle isegi ei mõelda enam, neid vaid tehakse. Selles astmes on elu avalikustamisest saanud inimese identiteet.
Süvaomaksvõttu on soodustanud nutitelefonid. Östman tunnistab, et on ise ka suur elu avalikustaja. Ta avaldab Facebookis näiteks luuletusi.
Facebookist ei saa enam loobuda, kuna sellest on saanud ligi kahe miljoni soomlase jaoks eluliselt oluline asi. Selle kaudu kutsutakse peole, selle sõnumid on asendamas elektronposti ja selle kaudu saab näiteks küsida nõu uue pesumasina ostmisel.
Paljud inimesed on Facebookis kujundanud teatud metarolli, millest on kirjutanud sotsiaalmeedia uurija Suvi Uski. See tähendab, et Facebookis kujundatakse selline väljendusviis, mis sobib kõigile. Lõpptulemusena kujuneb välja metakeel, mis sobib kõigile kasutajatele üheaegselt.
Probleem on selles, et selline asi pole inimesele omane. Võõraste jaoks on see ok, aga lähedaste jaoks mitte. Suvi Iski kutsub seda identiteedikonfliktiks. Uski on sotsiaalpsühholoog, kes uuris oma 2015. aasta teadustöös, kuidas Facebooki-sarnased sotsiaalteenused mõjutavad identiteeti ja käitumist. Ta peab mõju küllalt suureks.
Kuigi inimesel on mitmeid rolle ja identiteete, esinetakse Facebookis ühtemoodi nii oma tädile, eksile, abikaasale, töökaaslasele ja lapsepõlvesõbrale. Ja siis sellele norrakale. Kuigi Facebookis taotletakse ehtsust, siis tegelikult mängitakse kedagi teist.
Facebooki tekitatud sotsiaalpsühholoogilist nähtust kutsub Suvi Uski profiilitööks. See tähendab avalikustamise planeerimist või mingi asja tegemist avalikustamise jaoks.
Facebooki kasutaja näeb kohe, kas tema sissekanne teistele meeldib. Sestap hakatakse vaistlikult taotlema heakskiitu. Inimesed on hakanud tegema asju, mis paistavad head ja on sotsiaalses mõttes kiiduväärsed. Profiilitöö seisneb näiteks selles, et inimene märgib lemmikuks ühe artisti, kuigi talle tegelikult meeldib keegi teine. Inimene tahab trendikas välja paista.
Üha tähtsam osa profiilitööst on visuaalsus, pildid ja videod.
Teinekord on kõige olulisem saada hea pilt, räägib Stockholmi Ülikooli juures töötav teadlane Airi Lampinen. Oma 2014. aasta uurimistöös käsitles ta sotsiaalsete piiride kontrollimist Facebooki sarnastes teenustes.
Sotsiaalsete piiride kontrollimisega on teadlased tegelenud juba alates 1950ndatest aastatest. Digitaalsel ajastul on selle uurimine muutunud keerulisemaks ja kohati võimatuks. Facebooki kasutajal pole teavet selle kohta, kuhu ja kelleni tema postitused, pildid ja videod lõpuks jõuavad. Kes näeb perekonnapilte ja mis ta neist arvab. Inimesel endal puudub kontroll teabe leviku üle.
Piltide jagamine on hea näide sotsiaalsete piiride kontrolliga seotud probleemidest. Kuigi Facebookis laigitakse rohkem endast tehtud pilte ehk selfisid, on neil piltidel ka teisi inimesi. Inimesed teavad, millised pildid teistele meeldivad ja nõnda kujundatakse oma käitumist vastavalt sellele.
Sotsiaalsete piiride kontroll Facebookis puudutab näiteks juhtumeid, kus avaldatakse pilte mitte endast, vaid teistest inimestest. Sageli reageerivad inimesed neist avaldatud pilte nähes üle, kuna neile tundub, et teised jälgivad neid rohkem kui see tegelikult on.
Facebooki mõju ulatub ka veebist väljapoole, näiteks neil juhtudel, kui saame kokku oma Facebooki sõpradega, kes on lugenud meie postitusi.
Suvi Uski väitel sunnib Facebook inimesi kustutama oma jälgi. Näiteks kui mõnda postitust keegi ei laikinud, siis see eemaldatakse. Profiilitöö on raske ja selle käigus peab pidevalt kõigile head nägu tegema.
Facebook sunnib ühtlasi muutma inimesi oma vaateid elule ja lihvib nurgad maha. Erilisust taunitakse ja sünnib uus „normaalsus”. Inimesed õpivad „õigesti” mõtlema ja käituma.
Facebooki uurinud teadlaste arvates jääb see teenus inimeste ellu edasi, aga selle mõju kasv hakkab hävitama intiimsust. Inimesed jagavad vähem oma eraelu. Või teevad nii nagu Suvi Uski on teinud: loonud eraldi profiili oma töö ja eraelu jaoks.
Sari Östman ei usu, et Facebook hakkab inimese elu valitsema. Mõned inimesed satuvad sõltuvusse, nii nagu see on muude sõltuvustega.
Airi Lampinen prognoosib, et Facebookist saab üha enam inimese elu osa nagu elekter või kanalisatsioon. Facebookis toimub kõik mõeldav.
Samal ajal on see ka Facebooki nõrkus: inimesed otsivad muid kokkusaamisvõimalusi ja paljud noored on juba Facebooki hüljanud. Nad kasutavad näiteks Snapchati, kus ei jää mingeid jälgi. Facebookis on lapsevanemad ja ametiasutused, erakonnad ja reklaamijad.
Ent on veel üks teooria, miks Facebook noori inimesi ei huvita. Nimelt on Facebook pannud inimesi mõtlema rohkem sellele, millised nad välja näevad. See ei puuduta ainult välimust, vaid ka psühholoogilist nägu ja selle säilitamist. Psühholoogiline nägu muutub vastavalt elumuutustele. Lahutused tekitavad teistes hämmingut, seda juhul, kui elu elatakse ainult Facebooki kaudu.
Suvi Uski väitel ei meeldi inimestele, kui teised nende ümber muutuvad. Muutused on märk ebausaldusväärsust. Ent Facebooki kaudu on kõik muutused teistele näha. Nõnda kujuneb Facebookis inimesest pilt, narratiiv, mis mõjutab tema tulevasi suhteid ja isegi tulevasi tööandjaid. Teismelistele pole selline asi eriti mugav, kuna nende elu on pidevas muutumises. Isegi kui oled täiskasvanu, siis pole kuigi meeldiv vaadata veebist teisme-ea pilte. Keegi teine võib nad sinna riputada.
Airi Lampinen märgib, et inimesele on loomuomane vahetevahel nahka vahetada, näiteks siis, kui minnakse õppima uude kohta. Facebooki kaudu aga käivad kõik vanad nahad paratamatult kaasas. Samas on Facebookil oma tasakaalustav omadus: selle kaudu on lihtsam hoida sidet vanade tuttavatega elumuutustele vaatamata. See loob turvatunde. Sel põhjusel on Facebook asendamatu välismaal elavatele soomlastele.
