Soome Vabariigi president Sauli Niinistö esines kohtumisel Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidiga kõnega Eesti presidendi auks. Kõne tekst on presidendi kodulehel.

Kõne on eesti keeles järgmine:

See on juba kolmas kohtumine lühikese aja jooksul. On haruldane, et kõrgem läbikäimine on nii tihe, aga Soome ja Eesti puhul kuulub see asja juurde.

Jagatud ja osalt erinev ajalugu on nüüd eriti meeles, kui Soome tähistab ja Eesti valmistub tähistama 100. aastapäeva. Mõnikord kirjutatakse suuremate riikide ajalugu üle väiksemate riikide. Sellele pole meil olnud vajadus alluda. Regivärsside lauljate järeltulijatena räägime ise oma lugu. See on oluline infoalase mõjutamise ajastul.

Iseseisvuse olulisemad hetked on mitmel moel omavahel põimunud. Soome ja Eesti iseseisvumise vahel oli vaid 11 nädalat. Eesti võitles vabadussõjas edukalt välisvaenlase vastu, ka soome hõimuvendade abil. Soome jätkusõtta tulid omakorda appi eesti Soome-poisid. See on auvõlg, mida me soomlased kunagi ei unusta.

Jagatud kogemusest hoolimata on meie ajaloos erinevusi. Pole ime, et mõnikord oleme teatud nüanssides eri meelt ja rõhutame või nimetame asju teisiti. Seda ei tasu karta. Peaasi on, et austame teineteise vaateid. Ning kui piisavalt tihti kohtume, siis kuuleme ja kuulame ka teinetese seisukohtade tagamaid. Nõnda omavahelised erimeelsused vähenevad ja lõpuks kaovad.

Kogu läänemaailm elab läbi hämmingute aega. Euroopas oleme harjunud pidama iseenesest mõistetavaks demokraatiat, usaldusväärset meediat, inimeste võrdsust ja õigusriigi põhimõtteid. Nüüd on nende kõrvale tõusnud ebakindlust tekitavad elemendid. Kontrollimatu immigratsioon, kasvav äärmuspopulism ja sallimatus koos majandusliku ebakindlusega on tekitanud uusi sotsiaalseid hoovusi. Terrorism puudutab ka meid. Eesti inimesed hukkusid Nizzas ja soomlased said haavata Brüsselis.

Ka meie ühisel Läänemerel on palju juhtunud. Geopoliitika väidetakse olevat tagasi tulnud, kui see kunagi on üldse lahkunud. Aga olukord meie naabruses on pingestunud.

Ise arvan, et pinge on suurenenud seoses laiema rahvusvahelise ilmastikuga. Nii et tunneme külmapuhurit vastu enda nägu. See tekitab ebakindluse ja ettearvamatuse tunde, mis on eriti ebameeldiv väikestele, kõiki rahvusvahelise õiguse norme austavatele riikidele.

Soome ja Eesti toetuvad rahvusvahelisele õigusele ning meil on õigus ja isegi kohustus nõuda selle järgimist. Kuigi suurriikidel on kalduvus tõlgendada reegleid enda huvides, tuleb enda tegevus hoida puhtana. Ainult nii on võimalik nõuda seda teistelt. Soome ja Eesti on omalt poolt täitnud korralikult nii Euroopa Liidu kui muid rahvusvahelisi kohustusi. Sellist tegevust märgatakse ja hinnatakse.

Hinnangutest ja eeskujust siiski alati ei piisa. Vaja on initsiatiivi ja tegevust, mis aitaks pingeid maandada ja mis näitaks kõigile koostöö ja ühiste ettevõtmiste väärtust. Möödunud nädalal Helsingis korraldatud rahvusvahelise tsiviillennunduse organisatsiooni CIAO nõupidamine meie piirkonna lennunduse turvalisuse küsimustes on siin hea näide. Olen rahul, et see kokkusaamine sai korraldatud ja et see jätkub. Tahan kiita Eestit selle ettevõtmise toetamise eest.

Me ei ole siiski üksi, ega ka kahekesi. Ühine Euroopa Liit, omavaheline solidaarsus ja valmisolek lahenduste leidmiseks on meie kätes. Usun, et Eestist saab tubli eesistujamaa käesoleva aasta teisel poolel. Soome on selles osas Eestile igati toeks.

EL peab siiski uuenema ja keskenduma sellele, millest rahvale on kasu. Inimeste turvalisuse tagamine on üks näide. Tihtipeale ununeb seegi, et Eesti ja Soome majanduse ja inimeste omavahelise tiheda läbikäimise alus on justnimelt EL. Ilma liidu toetuseta poleks tööjõud saanud liikuda, energia- ja infrastruktuuriobjektid oleks jäänud ehitamata ning erinevused Soome lahe ühel ja teisel pool oleksid suuremad.

Eesti taasiseseisvumise järel vaatas Soome uut naabrit kohe kui partnerit.  Soome 100 juhtlause on „Yhdessä – Tillsammans” (tõlkes: üheskoos). Kuigi selle algne mõte oli, et soomlased muudavad koos teiste soomlastega oma aastapäeva eriliseks, siis sobib see väide ka Eesti ja Soome suhetesse. Seda võiks ka Euroopas laiemalt kasutada.

Lennart Merit tsiteerides, üksikuid inimesi või tervet sugupõlve saadab alati kiusatus öelda, et asjad on tehtud. Aga piduaastatele vaatamata, mis puudutab meie ühiskondi, või meie puhul nendevahelisi suhteid, see ei päde: Meie teekond ja koostöö on jätkuvalt alles alguses.

Tõstkem kapad sugulaslaulude ümisejatele ja seaduselaulude lauljatele – ühisele meelele ja keelele ja kõigele sellega seonduvale.