Soomes on viimastel kuudel elavnenud diskussioon laste ümber, kuna Soomes on sündimus kukkunud väga madalale ning otsitakse põhjuseid, miks see nii on. Soome arstiteaduste doktor ja lastepsühhiaater Jari Sinkkonen kirjutab Helsingin Sanomate arvamusküljel, et väike, alla 3-aastane laps ei vaja niipalju lasteaeda, kui tuttavate inimeste turvalist lähedust.
Sinkkonen kirjutab, et Soomes põhineb arutelu alla 3-aastaste lastega seonduva üle emotsioonidel ja see on üle politiseeritud. Vastakuti on kaks arvamust: üks, modernne nägemus räägib meeste ja naiste võrdsusest, naiste õigusest tööle ning laste õigusest lasteaiale. Vananenud, patriarhaalne ja emadusmüüti kandev nägemus toetab ema jäämist koju lapsi hoidma.
Väikeste laste lasteaeda viimisel võivad olla majanduslikud ja tööelu nõudmistele vastavad põhjendused, aga laste vajadustest räägitakse ühepoolselt ja tendentslikult.
Soomes on väga levinud Rootsi arsti Bengt-Erik Anderssoni uurimused lasteaialaste kohta. Selle järgi on 30-aastased inimesed seda edukamad, mida varem on nad pandud lasteaeda. Soome värske uurimus räägib sellest, et juba kaheaastaselt lasteaeda pandud lapsed saavad tulevikus parema hariduse kui need, kes on pandud lasteaeda hiljem.
Nende uurimuste põhjal peaks siis uskuma, et kaheaastane pehme leluga mängiv jõnglane, kes tuleb toime kolmest klotsist torni ehitamisega, saab tänu lasteaia ergutavale keskkonnale parema hariduse. Peaks uskuma sedagi, et väiksest peale lasteaias olnud lapsed saavad täiskasvanuna hakkama teistest paremini, justkui nende elus ei juhtukski enam midagi peale lasteaias käimist.
Lasteaia mõjusid väikelastele on põhjalikumalt käsitletud USA ja Suurbritannia uurimuses, milles osalesid kokku 14 ülikooli teadlased. Tähtsaim avastus oli see, et vanemlusel on laste arengule palju suurem mõju kui lasteaial. Lasteaed parandas põhiliselt laste keeleoskust. Mida pikemad päevad veetis laps lasteaias, seda rohkem oli tal koolieas käitumisprobleeme.
Erinevused pole suured: uurimus ei toonud välja lasteaia kahjulikkust, aga sellest ei tulnud välja ka lasteaia sotsialiseerivat kasu.
Sõnapaar „kvaliteetne lasteaiaharidus” on seega pelk sõnakõlks, kui räägitakse 1-2-aastastest lastest. Nad ei vaja haridust, vaid tuttavate ja turvaliste inimeste lähedust, sülle võtmist ja lohutamist. Lapsel peab olema aega ja ruumi mängimiseks ja maailmaga tutvumiseks.
Iga laps on isiksus: mõni vajab vähem aega uute olukordadega kohanemiseks, teine vajab rohkem aega ja rahu.
Sõnakõlks on ka lasteaia rühma positiivsest mõjust lapse arengule. Eakaaslastel on lapse elus oluline roll, mis kasvab lapse vanusega. Vähestel kaheaastastel on välja arenenud võime enda eest seista. Ohutunne ja üksi jäämine võivad juba väikestel lastel tekitada stressi, kui täiskasvanuid on vähe või kui rühm on liiga suur ja lärmakas.
Teadmised väikelaste võimete ja vajaduste kohta on kallutatud ja teadlikult kallutatud. Mida väiksem on laps, seda väiksem on tema võime luua ja hoida paljusid samaaegseid kiindumussuhteid.
Kaheaastase ajus arvatakse olevat sada miljonit närviühendust, kõige rohkem inimese elu jooksul. Aju areng vajab palju glükoosi, aga ka turvalist koostegutsemise kogemust, rahustamist ja lõbustamist sobivas suhtes – ja võimalikult vähe stressi.
Ema ja isa eriline roll lapse maailmas ei ole müüt. Lapseootus, sünd ja varajane kasvatus on seotud paljude bioloogiliste protsessidega, mille eesmärk on suurendada ema võimet reageerida beebi sõnumitele. Oluline on ka isa lähedus – mis mõjutab oksütotsiini eritumist ning sellega aju arengut nii, et saavad tekkida pikaajalised kiindumussuhted.
Väikelapsi puudutavast arutelust on täiesti puudu üks sõna: rõõm. Keegi ei räägi sellest, et lapsega tegelemine ja tema arengu jälgimine võib tuua endaga kaasa sügavat ja kordumatut rõõmu ning rahuldust. Keskendutakse sellele, kes väikeste laste hooldamisega hakkama saab, mitte sellele, kellel selleks on eelisõigus.
Sellises keskkonnas pole ime, et sündimus kukub.
http://www.hs.fi/paakirjoitukset/art-2000005112772.html
