Sauvala mõisa peremees, 35-aastane Heikki Sauvala kukkus noorena koolist välja ja müüs piiritust. Nüüd riietub ta tviidi ja korraldab faasanijahte nõudlikule klientuurile.

Sauvala näeb välja nagu jäähokimängija – suur ja tugev. Tema näos on armid ja huule all nuusktubakas. Nagu jäähokimängijad kannab Sauvala põlvpükse ja värvilisi põlvikuid. Talle meeldib lasta ja laskmisest on saanud tema töö.

Sauvala pole siiski jäähokimängija, vaid jahi-isand, jahipidamise tipptegija. Jahipidamist on ta alati armastanud, aga mõisa pärimine oli pigem tüütu kohustus.

Esimesed teated Hämeenlinna lähedal Janakkala vallas Sauvala külas asuvast mõisast pärinevad 16. sajandist. Sauvala suguvõsa omandusse tuli see 19. sajandi keskpaigas. Mitmesaja hektari suurusel maa-alal kasvatati varem suhkrupeeti.

Heikki teadis juba noorena, et kõik saab tema omaks, aga see mõte ahistas. Kui lastelt koolis küsiti, kelleks nad tahavad saada, siis ei saanud Heikki vastata, et tahab saada politseinikuks või tuletõrjujaks. Klassi ees oli raske öelda, et temast saab mõisa peremees. Või mõisahärra – seda sõnapaari ta lapsena lausa vihkas. Nüüd võtab mees asja huumoriga, aga noorena ajas see pea sassi.

Koolis käimine mehele ei meeldinud, selle asemel armastas ta käia mööda metsa, jahti pidada ja kala püüda. 1992. aastal võeti Sauvala mõisa esimesed faasanid. Isa ja ema mõtlesid, et tuleb Euroopa Liit ning põllu- ja metsamajandusest enam ära ei ela. Samuti taheti pakkuda midagi poisile, keda kool eriti ei huvitanud. Faasanitest ega nende jahtimisest ei teatud tookord mitte midagi. Poiss oli siis 11-aastane.

Heikki õppis faasanite jahtimist Pauli Lampeni käe all. Temast sai 13-aastaselt ettevõtja. Ta sai endale Lampeni töövahendi, Ericssoni NMT-telefoni.

Kooli kõrvalt tegeles Heikki ettevõtlusega salaja – ärikõnesid tegi kooli tualetis. 1990ndatel polnud kuigi tavaline, et koolilapsel oli mobiiltelefon. Ükskord telefon helises kotis, kui poiss oli minemas rootsi keele tundi – ja tundis suurt häbi.

Töötegemine ja jahiharrastus huvitasid poissi palju rohkem kui kool. Vanemad oleks tahtnud, et ta oleks õppinud nende kombel algul agronoomiks ja siis juristiks. Aga sellest ei saanud asja. Põhikooli lõputunnistusel oli kahepuru. Isa polnud selle üle eriti õnnelik. Kümnendas klassis õnnestus tal käia ainult neli päeva.

Noormeest häiris ühelt poolt teadmine, et temast saab mõisahärra, teiselt poolt tahtis kõvasti pidu panna. Juba 16-aastaselt hakkas ta käima restoranides, makstes uksehoidjatele jootraha. Ta alustas Hämeenlinnas ja lõpetas Helsingi kõrtsides. 16-aastaselt veetis ta volbriööd Helsingis. Ennast tutvustas ta nii: olen Heikki maalt, Hämeelinna ja Riihimäe vahelt.

Ta pani kõvasti pidu, oli ettevõtja, käis õhtukoolis ja tegeles laskmisega. Ent 16-aastasena põles ta läbi ning tulid enesetapumõtted. Pärast seda veetis ta mõnda aega arstide hoole all. Heikki paranes masendusest, aga siis oleks ta äärepealt hukkunud autoõnnetuses. 17-aastaselt oli ta tagasiteel Riihimäe restoranist, kui sõbra auto kaotas teel juhitavuse. Tal polnud peal turvavööd ning lendas läbi esiakna välja. Õnnetus oli hea põhjus õhtukool pooleli jätta.

17-aastaselt läks Heikki sõjaväe spordikooli, kus ta tutvus oma vanast sõbrast paremate autojuhtidega. Heikkiga koos õppisid Kimi Räikkönen, Tommi Ahvala ja Toni Vilander. Räikkönen oli Heikki arvates üliandekas – ta ei tundnud mingit hirmu ja oleks võinud tegeleda millega iganes. Hirmu ei tundnud ka noor Heikki, kes pidi kuidagi oma kallite hobide jaoks raha leidma.

Kulta Katriina kohv oli kunagi ammu nime saanud Heikki vana-vanaema Katri nime järgi. Heikki nime oleks võinud siduda muu naudinguga: ta ostis Helsingist kokku piiritust ja Vene sigarette ning müüs neid maal edasi. Õnneks lõpetas ta selle ettevõtmise enne, kui oleksid tulnud suuremad jamad.

Nüüd, paarkümmend aastat hiljem on mees maha rahunenud. Tal on naine ja laps, ta räägib külakoolide tähtsusest, riietatuna kallisse tviidpintaskusse. Mõis on kirjutatud tema nimele ja hirm on kadunud. Ta on põhjustanud vanematele palju muret ja kõik pole läinud nii nagu sooviti, aga lootus on jäänud püsima.

Janakkala valla vapiloom on ilves, aga valda tuntakse rohkem faasanite ja pingviinide järgi. Nimelt toodetakse Janakkalas üle Soome tuntud Pingviini-jäätist ning Sauvala mõisa maadel peetakse faasaneid. Jahipidamine on 25 aastaga tõusnud Sauvala mõisa tähtsaimaks sissetulekuallikaks.

1992. aastal oli Sauvalas 250 faasanipesa, läinud kevadel oli haudel 75 000 muna. Nendest 75% kooruvad linnud. Kõik ei jää kohapeale – osa müüakse mujale.

Jaanipäeva ajal pääsevad faasanid viienädalastena vabasse loodusesse. Linnud püsivad läheduses, kuna seal on neile piisavalt toitu ja puid. Kui jahihooaeg lõppeb, on neist järel kolmandik.

Sauvala korraldab igal aastal kümmekond suurt faasanijahti, kus kliendid on riietatud enamasti tviidi. Lisaks korraldatakse kümneid muid jahiüritusi.

Faasanijaht on alati olnud kuninglik hobi, kus moona kokku ei hoita. Näiteks 1913. aasta oktoobris viis Austria kroonprints Franz Ferdinand Saksa keisri Wilhelmi faasanijahile. Koos lasti üle tuhande linnu. Sel ajal tõi ettevõtja Karl Fazer esimesed faasanid Soome.

Kliendid on Heikki jaoks külalised, keda ta kodus vastu võtab. Ema valmistab külalistele süüa ja loomaarstiks õppinud õde katab laua. Naine ja isa aitavad jahti korraldada. Perele lisaks töötab mõisas kolm inimest, lisaks veel hooajatöötajad ja praktikandid.

Tänu jahipidamisele püsib mõisal elu sees. Muidu poleks seal midagi. Põllumajandus ei toida enam kedagi. Karjapidamine veel toidab, aga järjest vähem, kuna masinad võtavad töö ära. Samas jahipidamist ei saa masinatega asendada. Tegemist on elava loodusega, mida pole võimalik robotitega asendada.

Jahimajandust kui tootmisharu ei toeta praegu Soomes ei seadus ega maaelupoliitika. Jahipidamine on olnud esindusala, mitte eraldi tootmisharu. Sellele on kõige lähedasem kalapüük. Sauvala arvates võiks aga jahimajandusega mujalgi Soomes rohkem tegeleda, kuna Soome on hõredalt asustatud maa, kus saaks edukalt tegeleda jahiturismiga.

http://www.hs.fi/elama/art-2000005121852.html