Välismaalt Soome tagasi tulnud soomlased kogevad kodumaal kultuurišokki. Kõigele lisaks ei olda Soomes huvitatud välismaa kogemusest, vahendab Helsingin Sanomat.
Välismaalt tagasi Soome elama tulnud inimestel on tunne, et tahaks kohe uuesti välismaale minna.
Näiteks suvel Hong Kongist tagasi Soome naasnud 25-aastane Katariina Huusela algul nuttis, kui lennuk Vantaa lennuväljale maandus. Veel mõned kuud varem Hong Kongis oli teda häirinud kaastudengite puudulik keeleoskus, samuti see, et pidi oma tuba jagama kahe teise naisega. Häiris see, et tänaval jäädi välismaalasi vahtima ja taheti pildistada.
Samas, nüüd mõned kuud hiljem on selgunud, et kodumaale naasmine oli palju hullem kui elu võõrsil. Loomulikult ei arvestanud ta sellega, et tagasitulek laheneb mõne sõrmenipsuga. Aga ta ei osanud arvata, et kultuurišokk kestab rohkem kui mõned päevad. Läks mitu kuud, enne kui ta Soome oludega harjus. Tal tuli teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Välismaal elades oli ta saanud palju uusi tuttavaid, Soomes oli see kõik ühtäkki kadunud.
Katariina oli Hong Kongis elades harjunud, et sa saad inimestega vabalt rääkida. Kui aga Soomes hakkad näiteks poe kassapidajaga juttu ajama, peetakse sind külahulluks.
Katariinal oleks olnud teistele palju rääkida oma kogemustest välismaal, aga peagi sai ta aru, et see kedagi ei huvita. Inimesed olid nagu unustanud, et ta vahepeal ära käis. Elu läks edasi nagu poleks midagi vahepeal olnudki. Samuti vaadati viltu selle peale, kui Katariina ütles, et Soomes on hirmus elada.
Ka psühholoogide väitel võib tagasi kodumaale tulek olla niisama raske üleelamine kui välismaale minek. Olukord on sama: algul tundub kõik väga hea ja ilus, aga siis hakkad nägema probleeme. Kohanemine võtab oma aja.
Psühholoogiaprofessor Markku Ojanen räägib, et kohanemine on tagasi tulles seda raskem, mida kindlamalt oli teise kultuuri sisse elatud. Kui välismaal olek kestis kaua ja seal oli tekkinud sõpru, siis on päris raske tagasi tulla. Sõltub inimese enda valmisolekust: osa inimesi kohanevad kergemini, teistel läheb raskemalt.
Mõnikord võib kojutulekuga seotud masendus venida päris pikaks. Näiteks 47-aastase Kirsi Nysteni tagasitulekut raskendasid pimedad õhtud ja sellega seotud kaamos. Nysten tuli Soome 2009. aastal pärast välismaal veedetud nelja aastat. Abikaasas töö tõttu elas pere kaks aastat Tokios ja kaks aastat USAs Washinton DC-s. Eriti USAs tundus elu väga hea, valgust oli piisavalt ja pere elas heas rajoonis. Tagasitulek kujunes oodatust raskemaks. 7-aastane poeg pidi Soomes uuesti kooliteed alustama ja mõni aasta vanem õde igatses taga Ameerikasse jäänud sõpru.
Soomes algas sügis. Varem polnud Nysten kordagi kogenud kaamost, ent nüüd tundusid õhtud väljakannatamatult pimedad. Ta üritas kaamost peletada tegevuste leidmisega, aga Soome tundus võõras veel mitu kuud hiljem. Asi päädis kahe kuu pikkuse masendusest tingitud haiguspuhkusega.
Ka Nysteni jaoks oli teistega tagasitulekust rääkimine keeruline. Ta oleks tahtnud oma kogemustest rääkida, aga see ei huvitanud kedagi. Tal tuli ka lastele seletada, et need ei ehmuks, kui välismaa kogemustest rääkimine teisi ei huvita.
Professor Markku Ojanen soovitabki tagasituleku stressi maandada tegevuste leidmisega. Raskes olukorras on näiteks hea tegeleda hobidega või veeta aega koos lähedastega.
Nysten soovitab teistel naasta võimalikult valgel ajal, see on suvel. Samas tuleb leppida sellega, et igatsus ei kao päriselt kunagi. Kes ära olnud, tahavad tagasi. Huusela otsib juba töökohta Austraalias ja Nysten hoiab võimaluste osas silmad lahti.
Nysten tuletab meelde vana ütlust, et maailmas ringi liikudes pole kodu õieti kusagil. Selline tunne on talle endalegi jäänud. Ta tunnistab, et on kohe valmis uuesti välismaale minema.
http://www.hs.fi/elama/art-2000005041001.html
