Soomes saadakse isaks üha vanemas eas ja sedagi ainult sobiva partneriga. Viimase 30 aastaga on üle 40-aastaste esmakordselt isaks saanute arv kahekordistunud, vahendab Helsingin Sanomat.
Järvenpää mees Antti Honkanen oli 44-aastane, kui 2011. aastal sündis poeg Julius. See polnud midagi ebatavalist – tema tutvuskonnas oli teisigi, kes sellises eas isaks said.
Küpsemas eas lapseks saamine oli teadlik valik. Ta tahtis kõigepealt lõpetada õpingud ülikooli magistratuuris, lisaks leida sobiva partneri. See kõik võttis aega.
Nooremana mõtles Honkanen, et ei saa kunagi lapsi. Ta oli idealist, kelle arvates poleks vaja enam maailma rahvaarvu suurendada. Arvamus muutus, kui ta kohtas oma praegust, temast üheksa aastat nooremat naist. Üheskoos oma tuleviku üle arutledes leidsid nad, et soovivad vähemalt ühte last.
Isaks saamine oli palju vahvam kui ta oli ette kujutanud. Juliuse sünd on elu rikastanud ja ilma temata oleks vanemad jäänud paljudest asjadest ilma. Samuti arvab Honkanen, et lapse saamine vanemas eas on parem kogu perele. Üllatusi on vähem ja majanduslik olukord kindlam.
Lapsevanematele on palju kasu elukogemusest, näiteks on enne pere loomist hea oma elukaaslast korralikult tundma õppida. Nooremad vanemad ei oska paljude asjadega toime tulla.
Honkanen ise pole suuri raskusi kogenud ja laps oli väga oodatud. Näiteks mähkme vahetamine on uus ja huvitav kogemus. Ta on pereisa, kelle jaoks kodutööd ja lapsega tegelemine on enesest mõistetav. Tema jaoks pole kodus ja lastega seoses naiste ja meeste töid ja ta on arvamusel, et kodutööde koos tegemine lähendab vanemaid.
Isa töötab päevasel ajal ülikoolis lektorina, õhtud mööduvad kodus koos lapsega. Lapsega tegelemise hulka kuuluvad automängud, õhtujutud, mänguväljakud, televiisorist vaadatavad loodusfilmid ja Pikku Kakkonen. Laps lööb jõudumööda kodutöödes kaasa.
Honkanen on hea näide uuest, võrdõiguslikkuse mõttes revolutsioonilisest isast. Rahvastikuteadlane Anna Rotkirch märgib, et viimase 30 aasta jooksul on isa roll ühiskonnas tundmatuseni muutunud. Isad osalevad laste hooldamises, kasvatuses ja pere-elus.
Praegusaja isad osalevad pere-elus märka aktiivsemalt kui 1980ndatel aastatel ja enne seda. Peresuhetes on võrdsus teinud suure läbimurde.
Laste saamise vanust on mõjutanud mitmed tegurid. Üks neist on isade haridus. Kõrgharidusega isade lapse saamise iga on kõvasti tõusnud. Siin avaldab mõju ka emade haridus – kõrgelt haritud isa valib omale partneriks samaväärse haridusega naise.
Meeste haridusest sõltub viimasel ajal üha rohkem see, kas temast üldse saab isa või mitte. Vähene haridus on üks peamisi põhjusi, miks mees ei leia omale kaaslast.
Haridusest sõltub omakorda sissetulek. Vähese hariduse ja väikse sissetulekuga meeste hulgas on üha rohkem lastetuid. Soomes on üha enam mehi arvamusel, et neil ei saa mitte kunagi olema peret. See juhtub näiteks siis, kui naine jääb üksi last kasvatama.
Varasematel aastakümnetel oli üsna tavaline, et suhteid sõlmiti noores eas, siis saadi kohe kiiresti lapsed ja abielluti. Nüüd mõtlevad nii mehed kui naised, et enne laste saamist oleks kõik muu olemas, ehk mõlemil on koolid lõpetatud ja hangitud töökoht ning oma elamine. Siis on hulk neid, kes lükkavad laste saamist muudkui edasi, kuna on vaja teha palju muud huvitavat.
Hiline lastesaamine on nii hea kui halb. Ühelt poolt suurendab see lastetuks jäämise riski. Näiteks 50-aastasest meestest on iga neljas lastetu. Teiselt poolt on hiline vanemaks saamine hea, kuna selliusel juhul on lapsed enamasti oodatud ja planeeritud, mis on hea asi lapse seisukohalt.
http://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005045593.html
