Olukorras, kus Iisraeli kaitsevägi on pikal rindel välja venitatud, iisraellased kurnatud, Lõuna-Liibanon hävitatud ja USA tunnistab, et pole nii pikaks sõjaks valmis, näib, et Iraan ja selle käsilane Hezbollah on ainsad, kes on pikaks ja kulukaks sõjaks valmis, vahendab Haaretz.
Iisraeli relvajõudude kõrgem ohvitser ütles eelmise reede hommikul sõjaväereporteritele midagi, mis oleks pidanud olema ilmselge (ja mida on siin viimastel nädalatel korduvalt öeldud): võitlus Liibanonis oma praeguses formaadis ei too kaasa Hezbollah’ täielikku desarmeerimist.
See võib parimal juhul edendada organisatsiooni infrastruktuuri lammutamist Litani jõest lõunas ja tekitada rohkem kaotusi. Iisrael võiks püüelda Lõuna-Liibanoni demilitariseeritud vormi poole, kuid õhurünnakud Hezbollah’ juhtimiskeskustele ja punkritele Beirutis ja Bekaa jõe ääres ei too kaasa organisatsiooni täielikku kokkuvarisemist.
Paljud Iisraeli kaitseväe kõrgemad ohvitserid on sellega nõus. Probleem on selles, et valitsuse püüdlused on teised. Märtsi lõpus kiitles peaminister Benjamin Netanyahu kolme uue julgeolekutsooni loomisega Lõuna-Liibanonis, Süüria Golani kõrgendikel ja Gaza sektori idaosas. Kaitseminister Israel Katz, kes ähvardab iga päev kõiki Iisraeli vaenlasi Eufrati jõest Niiluseni ja kaugemalegi, lubab Hizbollah’ täielikku lüüasaamist.
Iisraeli relvajõudude staabiülem Eyal Zamir nõustub oma ohvitseridega, kuid püüdes vähendada vastuolu poliitilise juhtkonnaga, on ka tema aeg-ajalt sarnaseid lubadusi andnud. Kui nimetu ohvitseri märkused meedias tormi vallandasid, kutsuti staabiülemat üles teda toetama, tehes samal ajal selgeks, et kuigi Hezbollah’ täielik desarmeerimine on tõepoolest eesmärk, võtab selle saavutamine aega (teisisõnu, mitte seekord, sellises formaadis).
Vahepeal tekkis valitsuse ja sõjaväe ning avalikkuse vahel topeltootuste lõhe. Peamine neist on seotud Netanyahu, tema ministrite ja ka relvajõudude tippohvitseride märkustega eelmise, 2024. aasta sügisel toimunud Hezbollah’-vastase sõja edu kohta, mis osutus ajutiseks. Hezbollah langetas oma profiili, kuid kasutas aega taastumiseks.
See ei saa enam sõjaväele ja tsiviilelanikele nii palju kahju tekitada kui varem, kuid on oma tegudes sihipärasem ja tunnistab vastaste nõrkusi. Teiseks, viiendat nädalat varjendites olles ootavad Põhja-Iisraeli elanikud relvajõududelt rohkem, kui see neile pakkuda kavatseb. Tekkimas on usaldusprobleem, mis mõjutab elanike valmisolekut naasta eesliini kogukondadesse.
Iisraeli relvajõud on vallutanud piirikülade teise liini, mis asub 8–10 kilomeetrit Liibanonis sees, piirist põhja pool, puhverdades Iisraeli piirikogukondi tankitõrjerakettide eest. Hiljutisel kohtumisel Zamiriga selgitas ühe sellise kogukonna linnapea, et kuigi elanikud saavad sõja ajal raketi- ja miinipildujatulega toimetuleku emotsionaalse pingega hakkama, ei ole paljud nõus jääma, kui nende kodud on hävimisohus. Edasiliikumise joon tõmmati vastavalt.
Samal ajal alustas sõjavägi äsjavallutatud šiiitide külade süstemaatilist lammutustööd pärast seda, kui nende elanikud Iisraeli ähvarduste tõttu põgenesid. Piirkond on suurem ja hõredamalt asustatud, kuid sõjavägi näib olevat juba seadnud kursi, mille tulemusel tuuakse Liibanoni üle „Gaza mudel” – kogukondade peaaegu täielik hävitamine, viidates rünnakutele infrastruktuurile.
Teine oluline küsimus puudutab kahe sõjatandri, Iraani ja Liibanoni vahelist seost. Kui USA otsustab Iraani sõja lõpetada, mis juhtub siis Liibanonis? Hezbollah’l on raske üksi Iisraeli kaitseväe vastu võidelda, eriti kui kõik Iisraeli ründejõud (eriti õhuvägi) on treenitud üksi selle vastu võitlema. Sellisel juhul sõltub palju Ameerika seisukohast ja küsimusest, kas nad püüavad taas Liibanonis poliitilist lahendust saavutada või annavad Iisraelile rohelise tule võitluse jätkamiseks, lootes Hezbollah nurka suruda.
Donald Trump ei kujutanud sõda nii ette. Eelneval nädalal peetud kõnes tunnistas USA president, et ta eeldas, et sõda ei kesta kauem kui kolm päeva. Trumpi nõudmine, et Iraan taasavaks Hormuzi väina, aegus esmaspäeval. Ta ähvardas pommitada elektrijaamu ja muid energiaallikaid ning viia Iraani tagasi kiviaega.
Ameeriklased on seni Iraani tsiviiltaristu vastu vähe rünnakuid teinud. Kui nad lubasid Iisraelil seda kaks korda teha, eitasid nad kiiresti tulemusi ja väitsid, et Iisrael tegutses nende otsuse vastaselt. Nüüd vehib Trump maailmalõpu relvaga. Kahju Iraani režiimile ja majandusele, kui see peaks juhtuma, on tohutu. Kuid see on ohtlikum territoorium kui senine sõda, arvestades maailmamajandust, USA positsiooni ja Araabia riikide positsiooni Pärsia lahe ääres.
Praegu näitab Teherani režiimi uus kehastus üles kangekaelsust ja otsusekindlust. Kui Iraan ei tee olulisi järeleandmisi, võib Trump otsustada edasise eskalatsiooni kasuks, eeldades, et ainult tugev sõjaline löök paneb Iraani oma keeldumist ümber hindama. Kui sõda pikeneb, võib USA-le tekitatud majanduslik kahju suureneda, mis toob kaasa poliitilise hinna, mida Trump ja Vabariiklik Partei peavad maksma.
Iraanlased näivad aga pidavat praegust sõda mitte lihtsalt järjekordseks vooruks; nad püüavad ära kasutada raskeid rünnakuid nende vastu (mille nad on seni üle elanud) uue kokkuleppe sõlmimiseks, mis tagab neile kaitse edasiste rünnakute eest ja erilise seisundi Hormuzi väinas. Viimastel päevadel on Iraan veidi suurendanud oma tuld Iisraelile ja Pärsia lahe riikidele, sooritades eduka rünnaku USA saatkonnale Saudi Araabias.
USA luure andmetel on pool Iraani raketikandjatest endiselt töökorras ja neil on endiselt sadu rakette, mis on võimelised Iisraeli tabama. Iisraeli luure pole veel leidnud võimalikku väljapääsu kokkuleppe suunas, arvestades USA ja Iraani seisukohtade erinevusi. (Iisraeli mõju protsessile on praegu piiratud.)
Samal ajal hakkab Ameerika Ühendriigid mõistma sõja hinda. Iraan tulistas alla hävitaja F-15. Ulatusliku päästeoperatsiooni käigus tulistati alla või tabati veel mitut USA hävitajat ja helikopterit. Ka Iisraeli hävitajad on endiselt ohus. Iraani regulaarsed õhutõrjesüsteemid on enamasti hävinud, kuid selle väed improviseerivad maa-õhk-rakettide taastamist komponentide ümbersobitamise teel, luues märkimisväärse ohu.
USA meediakanalid on teatanud, et kaitseminister Pete Hegseth oli samuti üllatunud Iraani reageeringust riigile suunatud esialgsetele rünnakutele. Eelneval nädalal vallandas ta USA armee kõrgeima vormiriietuses ohvitseri, staabiülema kindral Randy George’i ja kaks teist kindralit. Hegseth on pärast eelmisel aastal ametisse asumist vallandanud üle tosina kindrali ja admirali.
Vaatamata Trumpi avaldustele ja Iraanile tekitatud kohutavale kahjule on selge, et ameeriklastel ei lähe asjad sujuvalt. Netanyahu, kes jätkuvalt lubab ajaloolist võitu, peaks muretsema teistsuguse stsenaariumi pärast: pärast lööki, mille Ühendriigid võivad Iraanile anda, otsib Trump väljapääsu. Ta võib kuulutada võidu, jõuda Iraaniga ebapiisava kokkuleppeni ja jätta Iisraeli pikaajaliste tagajärgedega üksi tegelema.
