Soome asjatundja: Ukraina kaotab sõja ja võib pöörata relvad Euroopa vastu

Ukraina kaotab sõja. See on Soome Välispoliitika Instituudi teaduri Tyyne Karjalaineni hinnang, milles ta hoiatab liigse optimismi eest.

Karjalaineni sõnul peab Euroopa „suundumuse muutmiseks rohkem pingutama”, kui ta ei ole valmis Ukraina kaotust aktsepteerima, vahendab Iltalehti.

Ta hoiatab, et küsimus ei ole ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa tulevikus.

Oma tekstis hindab Karjalainen, kuidas olukord Ukrainas on juba mõjutanud laiemalt Euroopat.

Sõnapaar, mida sageli korratakse, on „reeglitel põhinev kord”. See tähendab, et kui milleski on kokku lepitud, siis võib kindel olla, et sellest ka kinni peetakse.

Venemaa rünnak Ukraina vastu murdis selle korra. Karjalaineni hinnangul on see hakanud veelgi rohkem pragunema USA presidendi Donald Trumpi teisel ametiajal.

„Pärast Trumpi tagasivalimist on analüütikud järk-järgult jõudnud järeldusele, et Ameerika Ühendriigid ei jaga enam Euroopa vaadet rahvusvahelistele reeglitele,” kirjutab Karjalainen.

Järeldust kinnitavad hiljutised sõjalised sekkumised ja Trumpi administratsiooni umbusaldus rahvusvaheliste institutsioonide vastu, mis kajastub selle julgeoleku- ja kaitsestrateegiates, märgib ta.

Euroopa riigid on raskes olukorras, kuna nende strateegiad „sõltuvad suuresti lepingutest ja koostööstruktuuridest”, kirjutab analüütik.

Karjalainen annab Euroopa tegevusele karmi hinnangu. Sõja ajal pole see päris passiivne olnud, kuid tema hinnangul oleks saanud teha palju rohkem.

Analüütiku sõnul oleks Ukrainale saanud pakkuda rohkem sõjalist tuge ja Venemaale oleks saanud avaldada tugevamat majanduslikku survet.

Tema väitel oleks reeglitel põhinevat süsteemi saanud diplomaatiliselt Ameerika Ühendriikide eest kindlamalt kaitsta.

Venemaa ja Ameerika diplomaatia Ukraina küsimuses annab märku uue ajastu algusest, kus ei Venemaa ega Ameerika Ühendriigid ei ole pühendunud reeglitel põhinevale korrale Euroopas, kirjutab Karjalainen.

Euroopa vaikiv heakskiit reeglite erosioonile [––] tõstatab küsimuse, kas Euroopa riigid mõistavad täielikult, mida see tähendab, märgib ta.

Asjatundja kritiseerib eriti 2014. aastat, mil Venemaa okupeeris Krimmi poolsaare.

Asjaolu, et Euroopa ei kiirustanud Ukrainat aitama, vaid tegutses „ainult siis, kui tema enda julgeolek oli ohus”, näitab analüütiku sõnul „ebajärjekindlust Euroopa pühendumuses kõnealusele reeglipõhisele süsteemile”.

Ukraina ei ole enam ainult sõjalise abi saaja, vaid on sõja ajal muutunud julgeoleku tagajaks, kirjutab Karjalainen.

Näiteks on riigi roll Euroopa kaitsetööstuses kasvanud, märgib ta.

Karjalaineni hinnangul on koostöö viinud osalise sõltuvussuhte tekkeni. Tema sõnul sõltub Euroopa üha enam näiteks Ukraina sisemisest stabiilsusest.

Analüütiku sõnul ohustab sõja pikenemine Ukraina habrast demokraatiat.

Kui Ukraina demokraatlik areng ebaõnnestub, peab Euroopa „oma uut kaitsepartnerlust üha autoritaarsema liitlasega haldama”, kirjutab Karjalainen.

„Kui Venemaale suuremat survet ei avaldata, siis rahu paista,” kirjutab ta.

„Seetõttu peaks Euroopa olema valmis [Ukraina] reformide aeglustumiseks, võimalikuks tagasilöögiks demokraatiale ja läänevastaste vaadete tõusuks Ukrainas,” hindab ta.

Analüütik märgib ka, et kui Ukraina langeb, võivad Euroopa „enda relvad ja investeeringud sattuda režiimi kätte, mis on vaenulik kogu kontinendi suhtes”.

Karjalaineni hinnangut „Ukraina kaotab sõja: tagajärjed Euroopale“” saab lugeda Välispoliitika Instituudi veebisaidilt.