Eestinen avaldab sõna-sõnalt USA välisministri Marco Rubio kõne eilsel sõbrapäeval 14. veebruaril Münchenis toimunud julgeolekukonverentsil.

Kohalolijate väitel ei erinenud see oluliselt eelmisel, 2025. aastal samas kohas peetud USA asepresidendi JD Vance’i kõnest, mida peeti Euroopat ründavaks. Rubio edastas sama sõnumi veidi leebemas sõnastuses, vahendab Foreign Policy.

Publik aplodeeris korduvalt Rubiole ning lõpus tõusid kuulajad, Euroopa juhid käsi plaksutades püsti, nende seas Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas.

Aga siin on Rubio kõne sõna-sõnalt:

Me koguneme täna siia ajaloolise liidu liikmetena, liidu, mis päästis ja muutis maailma. Kui see konverents 1963. aastal algas, toimus see riigis – tegelikult kontinendil –, mis oli lõhenenud. Kommunismi ja vabaduse vaheline piir kulges läbi Saksamaa südame. Berliini müüri esimesed okastraataiad olid püstitatud vaid kaks aastat varem.

Ja vaid mõni kuu enne seda esimest konverentsi, enne kui meie eelkäijad esimest korda siin Münchenis kohtusid, oli Kuuba raketikriis viinud maailma tuumakatastroofi äärele. Isegi kui Teine maailmasõda oli nii ameeriklaste kui ka eurooplaste mälus veel värske, leidsime end uue globaalse katastroofi ees – sellise, millel oli potentsiaal uut tüüpi hävinguks, apokalüptilisemaks ja lõplikumaks kui miski varem inimkonna ajaloos.

Selle esimese kogunemise ajal oli Nõukogude kommunism võidukäigul. Tuhandeid aastaid püsinud Lääne tsivilisatsioon rippus kaalukausil. Sel ajal polnud võit kaugeltki kindel. Kuid meid ajendas ühine eesmärk. Meid ei ühendanud mitte ainult see, mille vastu me võitlesime, vaid ka see, mille eest me võitlesime. Ja koos võidutsesid Euroopa ja Ameerika ning kontinent ehitati uuesti üles. Meie rahvas õitses. Aja jooksul taasühinesid Ida ja Lääne blokk. Tsivilisatsioon sai taas terviklikuks.

See kurikuulus müür, mis oli selle riigi kaheks jaganud, langes ja koos sellega ka kuri impeerium ning Ida ja Lääs said taas üheks. Kuid selle võidu eufooria viis meid ohtliku pettekujutluseni: et olime sisenenud, tsiteerides, „ajaloo lõppu”; et iga riik on nüüd liberaalne demokraatia; et ainuüksi kaubanduse ja äritegevuse kaudu loodud sidemed asendavad nüüd rahvusriiklust; et reeglitel põhinev globaalne kord – ülekasutatud termin – asendab nüüd riikliku huvi; ja et me elame nüüd piirideta maailmas, kus kõigist saavad maailmakodanikud.

See oli rumal idee, mis eiras nii inimloomust kui ka enam kui 5000 aasta pikkuse inimkonna ajaloo õppetunde. Ja see on meile kalliks maksma läinud. Selles pettekujutluses võtsime omaks dogmaatilise nägemuse vabast ja piiranguteta kaubandusest, isegi kui mõned riigid kaitsesid oma majandust ja toetasid oma ettevõtteid, et süstemaatiliselt meie oma õõnestada – sulgedes meie tehaseid, mille tulemusel suur osa meie ühiskondadest deindustrialiseeriti, miljoneid töö- ja keskklassi töökohti viidi välismaale ning meie kriitiliste tarneahelate kontroll anti nii vastastele kui ka konkurentidele.

Me andsime oma suveräänsuse üha enam rahvusvahelistele institutsioonidele üle, samal ajal kui paljud riigid investeerisid massiivsesse heaoluriiki enesekaitsevõime säilitamise hinnaga. Ja seda isegi siis, kui teised riigid on investeerinud inimkonna ajaloo kiireimasse sõjalisse võimekusse ega ole kõhelnud oma huvide edendamiseks kõva jõudu kasutamast. Kliimakultuse rahustamiseks oleme endale peale surunud energiapoliitika, mis vaesustab meie rahvast, isegi kui meie konkurendid ekspluateerivad naftat, kivisütt, maagaasi ja kõike muud – mitte ainult oma majanduse elavdamiseks, vaid ka meie endi vastu suunatud võimendusena.

Ja piirideta maailma poole püüeldes avasime oma uksed enneolematule massirände lainele, mis ohustab meie ühiskondade ühtekuuluvust, kultuuri järjepidevust ja inimeste tulevikku. Tegime need vead koos ja nüüd peame oma rahva ees neid fakte tunnistama ning edasi liikuma ja uuesti üles ehitama.

President Trumpi juhtimisel võtavad Ameerika Ühendriigid taas enda kanda uuendamise ja taastamise ülesande, mida juhib visioon tulevikust, mis on sama uhke, suveräänne ja elujõuline kui meie tsivilisatsiooni minevik. Ja kuigi oleme vajadusel valmis seda tegema üksi, on meie eelistus ja lootus teha seda koos teiega, meie sõbrad siin Euroopas.

Ameerika Ühendriikide ja Euroopa jaoks kuulume kokku. Ameerika asutati 250 aastat tagasi, kuid juured said alguse siin mandril juba ammu varem. Mees, kes asus elama ja ehitas üles minu sünniriigi, saabus meie kallastele, kandes oma esivanemate mälestusi, traditsioone ja kristlikku usku püha pärandina, purunematu sidemena vana ja uue maailma vahel.

Me oleme osa ühest tsivilisatsioonist: Lääne tsivilisatsioonist. Meid seovad üksteisega sügavaimad sidemed, mida riigid saavad jagada, mille on loonud sajanditepikkune ühine ajalugu, kristlik usk, kultuur, pärand, keel, esivanemad ja ohverdused, mida meie esivanemad on koos toonud ühise tsivilisatsiooni nimel, mille pärijateks me oleme saanud.

Ja seepärast võime meie, ameeriklased, oma nõuannetes mõnikord tunduda pisut otsekohesed ja tungivad. Seepärast nõuab president Trump meie sõpradelt siin Euroopas tõsidust ja vastastikkust. Põhjus, mu sõbrad, on see, et me hoolime sügavalt. Me hoolime sügavalt teie ja meie tuleviku pärast. Ja kui me vahel ei nõustu, tulenevad meie lahkarvamused meie sügavast murest Euroopa pärast, millega me oleme seotud – mitte ainult majanduslikult, mitte ainult sõjaliselt. Me oleme vaimselt ja kultuuriliselt seotud. Me tahame, et Euroopa oleks tugev. Me usume, et Euroopa peab ellu jääma, sest eelmise sajandi kaks suurt sõda on meile ajaloo pidevaks meeldetuletuseks, et lõppkokkuvõttes on ja jääb meie saatus alati teie omaga põimunuks, sest me teame, et Euroopa saatus ei ole kunagi meie endi saatusega võrreldes ebaoluline.

Riiklik julgeolek, millest see konverents suuresti räägib, ei ole pelgalt tehniliste küsimuste jada – kui palju me kaitsele kulutame või kuhu, kuidas me seda rakendame, need on olulised küsimused. Need on. Aga need ei ole fundamentaalsed. Põhiküsimus, millele me peame kohe alguses vastama, on see, mida me täpselt kaitseme, sest armeed ei võitle abstraktsioonide eest. Armeed võitlevad inimeste eest; armeed võitlevad riigi eest. Armeed võitlevad eluviisi eest. Ja seda me kaitsemegi: suurt tsivilisatsiooni, millel on igati põhjust olla uhke oma ajaloo üle, kindel oma tuleviku suhtes ja mille eesmärk on alati olla oma majandusliku ja poliitilise saatuse peremees.

Just siin Euroopas sündisid ideed, mis külvasid maailma muutnud vabaduse seemned. Just siin Euroopas sündis maailm – mis andis maailmale õigusriigi, ülikoolid ja teadusrevolutsiooni. Just see manner andis Mozarti ja Beethoveni, Dante ja Shakespeare’i, Michelangelo ja Da Vinci, Beatlesi ja Rolling Stonesi geeniuse. Ja see on koht, kus Sixtuse kabeli võlvlaed ja Kölni suure katedraali kõrguvad tornid ei tunnista mitte ainult meie mineviku suurust või usku Jumalasse, mis inspireeris neid imesid. Need ennustavad imesid, mis meid tulevikus ootavad. Kuid ainult siis, kui me ei ole vabandavad oma pärandi suhtes ja oleme uhked selle ühise pärandi üle, saame koos alustada oma majandusliku ja poliitilise tuleviku visualiseerimist ja kujundamist.

Deindustrialiseerimine ei olnud vältimatu. See oli teadlik poliitiline valik, aastakümneid kestnud majanduslik ettevõtmine, mis röövis meie riikidelt nende rikkuse, tootmisvõimsuse ja iseseisvuse. Ja meie tarneahela suveräänsuse kaotamine ei olnud tingitud õitsvast ja tervest globaalse kaubanduse süsteemist. See oli rumal. See oli rumal, kuid vabatahtlik meie majanduse ümberkujundamine, mis jättis meid oma vajaduste rahuldamisel teistest sõltuvaks ja kriiside suhtes ohtlikult haavatavaks.

Massiline ränne ei ole, ei olnud ega ole mingi tähtsusetu ja äärmuslik mure. See oli ja on jätkuvalt kriis, mis muudab ja destabiliseerib ühiskondi kogu Läänes. Koos saame oma majandust taasindustrialiseerida ja taastada oma võime oma inimesi kaitsta. Kuid selle uue alliansi töö ei tohiks keskenduda ainult sõjalisele koostööle ja mineviku tööstusharude tagasivõitmisele. See peaks keskenduma ka meie ühiste huvide ja uute piiride edendamisele, meie leidlikkuse, loovuse ja dünaamilise vaimu vabastamisele uue Lääne sajandi ehitamiseks. Äriline kosmosereis ja tipptasemel tehisintellekt; tööstusautomaatika ja paindlik tootmine; lääneliku tarneahela loomine kriitiliste mineraalide jaoks, mis ei ole haavatav teiste suurriikide väljapressimise suhtes; ja ühtne pingutus turuosa pärast konkureerimiseks globaalse lõuna majanduses. Koos saame mitte ainult tagasi võtta kontrolli oma tööstusharude ja tarneahelate üle, vaid saame õitseda valdkondades, mis määratlevad 21. sajandit.

Kuid me peame saavutama kontrolli ka oma riigipiiride üle. Meie riikidesse sisenevate inimeste ja nende arvu kontrollimine ei ole ksenofoobia väljendus. See ei ole vihkamine. See on riikliku suveräänsuse põhiakt. Ja selle tegemata jätmine ei ole lihtsalt ühe meie kõige põhilisema kohustuse hülgamine oma rahva ees. See on otsene oht meie ühiskondade struktuurile ja meie tsivilisatsiooni enda püsimajäämisele.

Ja lõpuks, me ei saa enam seada niinimetatud globaalset korda oma rahva ja riikide elulistest huvidest kõrgemale. Me ei pea hülgama rahvusvahelise koostöö süsteemi, mille me ise lõime, ja me ei pea lammutama vana korra globaalseid institutsioone, mille me koos ehitasime. Kuid neid tuleb reformida. Need tuleb uuesti üles ehitada.

Näiteks on ÜRO-l endiselt tohutu potentsiaal olla maailma hüvanguks. Kuid me ei saa ignoreerida asjaolu, et tänapäeval, meie ees seisvate kõige pakilisemate küsimuste puhul, pole neil vastuseid ja nad pole praktiliselt mingit rolli mänginud. See ei suutnud lahendada Gaza sõda. Selle asemel oli see Ameerika juhtkond, kes vabastas barbarite käest vangid ja saavutas hapra vaherahu. See ei ole lahendanud Ukraina sõda. Ameerika juhtkond ja partnerlus paljude täna siin olevate riikidega nõudsid seda, et tuua kaks poolt laua taha, et leida siiani kättesaamatu rahu.

See oli võimetu Teheranis radikaalsete šiiidi vaimulike tuumaprogrammi piirama. See nõudis 14 täpset pommi heitmist Ameerika B-2 pommitajatelt. Ja see ei suutnud tegeleda Venezuela narkoterroristliku diktaatori ohuga meie julgeolekule. Selle põgeniku kohtu ette toomiseks oli vaja Ameerika erivägesid.

Ideaalses maailmas lahendaksid kõik need ja paljud teised probleemid diplomaadid ja jõuliselt sõnastatud resolutsioonid. Kuid me ei ela ideaalses maailmas ja me ei saa lubada neil, kes jultunult ja avalikult ähvardavad meie kodanikke ning ohustavad meie globaalset stabiilsust, end peita rahvusvahelise õiguse abstraktsioonide taha, mida nad ise rutiinselt rikuvad.

See on tee, millele president Trump ja Ameerika Ühendriigid on asunud. See on tee, millele me palume teil siin Euroopas meiega ühineda. See on tee, mida oleme varem koos käinud ja loodame taas koos käia. Viis sajandit enne Teise maailmasõja lõppu oli Lääs laienenud – selle misjonärid, palverändurid, sõdurid, maadeavastajad voolasid selle kallastelt välja, et ületada ookeane, asustada uusi mandreid, ehitada tohutuid impeeriume, mis ulatuvad üle kogu maailma.

Kuid 1945. aastal, esimest korda pärast Kolumbuse ajastut, see kahanes. Euroopa oli varemetes. Pool sellest oli raudse eesriide taga ja ülejäänu näis peagi järgnevat. Suured lääneimpeeriumid olid langenud lõplikku langusesse, mida kiirendasid jumalakartmatud kommunistlikud revolutsioonid ja koloniaalvastased ülestõusud, mis muutsid maailma ja katsid punase sirbi ja vasaraga tohutud kaardialad tulevasteks aastateks.

Selle taustal hakkasid paljud siis, nagu ka praegu, uskuma, et Lääne domineerimise ajastu on läbi ja et meie tulevik on määratud olema nõrk ja jõuetu kaja meie minevikust. Kuid meie eelkäijad mõistsid koos, et langus oli valik ja see oli valik, mida nad keeldusid tegemast. Seda me tegime juba kord koos ja seda tahavad president Trump ja Ameerika Ühendriigid nüüd koos teiega uuesti teha.

Ja seepärast me ei taha, et meie liitlased oleksid nõrgad, sest see teeb meid nõrgemaks. Me tahame liitlasi, kes suudavad end kaitsta, nii et ükski vastane ei satuks kunagi kiusatusse meie kollektiivset jõudu proovile panna. Sellepärast me ei taha, et meie liitlasi kammitseksid süütunne ja häbi. Me tahame liitlasi, kes on uhked oma kultuuri ja pärandi üle, kes mõistavad, et me oleme sama suure ja õilsa tsivilisatsiooni pärijad ning kes koos meiega on valmis ja suutelised seda kaitsma.

Ja seepärast me ei tahagi, et liitlased vaidlustaks purunenud status quo’d, selle asemel et seda parandada, sest meil Ameerikas pole mingit huvi olla läänemaailma juhitud allakäigu viisakad ja korralikud eestkostjad. Me ei püüa lahku minna, vaid taaselustada vana sõprust ja uuendada inimkonna ajaloo suurimat tsivilisatsiooni. Me tahame taaselustatud liitu, mis tunnistab, et meie ühiskondi pole vaevanud mitte ainult halbade poliitikate kogum, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu halb kooslus. Liitu – liitu, mida me tahame, ei halva tegevusetusse hirm – kliimamuutuste hirm, sõjahirm, tehnoloogiahirm. Selle asemel tahame liitu, mis julgelt tulevikku tormab. Ja ainus hirm, mis meil on, on hirm häbi ees, et me ei jäta oma riike oma lastele uhkemate, tugevamate ja rikkamatena.

Liit, mis on valmis kaitsma meie rahvast, kaitsma meie huve ja säilitama tegutsemisvabaduse, mis võimaldab meil oma saatust ise kujundada – mitte selline, mis eksisteerib selleks, et hallata globaalset heaoluriiki ja lepitada eelmiste põlvkondade väidetavaid patte. Liit, mis ei lase oma võimu allutada, piirata ega allutada süsteemidele, mis on väljaspool tema kontrolli; mis ei sõltu teistest oma riigi eluks hädavajalike vajaduste rahuldamisel; ja mis ei teeskle viisakat teesklust, et meie eluviis on vaid üks paljude seas ja mis küsib enne tegutsemist luba. Ja ennekõike liit, mis põhineb tunnustusel, et meie, Lääs, oleme koos pärinud – see, mille oleme koos pärinud, on midagi ainulaadset, eristavat ja asendamatut, sest see on ju transatlantilise sideme alus.

Sel viisil koos tegutsedes ei aita me mitte ainult taastada mõistlikku välispoliitikat. See annab meile tagasi selgema eneseteadmise. See taastab meie koha maailmas ning seeläbi noomib ja heidutab see tsivilisatsiooni hävitavaid jõude, mis tänapäeval ohustavad nii Ameerikat kui ka Euroopat.

Seega ajal, mil pealkirjad kuulutavad transatlantilise ajastu lõppu, olgu kõigile teada ja selge, et see pole ei meie eesmärk ega soov – sest meie, ameeriklaste kodu võib küll olla läänepoolkeral, aga me jääme alati Euroopa lapseks.

Meie lugu algas Itaalia maadeavastajaga, kelle seiklus suurde tundmatusse uue maailma avastamiseks tõi Ameerikasse kristluse – ja temast sai legend, mis määratles meie pioneerrahva kujutlusvõime.

Meie esimesed kolooniad ehitasid inglise asunikud, kellele me võlgneme mitte ainult oma keele, vaid kogu oma poliitilise ja õigussüsteemi. Meie piirid kujundasid šotlased-iirlased – see uhke ja südamlik Ulsteri küngastelt pärit hõim, kes andis meile Davy Crocketti, Mark Twaini, Teddy Roosevelti ja Neil Armstrongi.

Meie suure Kesk-Lääne südame ehitasid Saksa põllumehed ja käsitöölised, kes muutsid tühjad tasandikud globaalseks põllumajanduslikuks suurtootmiseks – ja muide, tõstsid oluliselt Ameerika õlle kvaliteeti.

Meie laienemine sisemaale toimus prantsuse karusnahakaupmeeste ja maadeavastajate jälgedes, kelle nimed, muide, kaunistavad endiselt tänavasilte ja linnade nimesid kõikjal Mississippi orus. Meie hobused, meie rantšod, meie rodeod – kogu kauboi arhetüübi romantika, mis sai Ameerika lääne sünonüümiks – see sündis Hispaanias. Ja meie suurim ja ikoonilisem linn kandis enne New Yorki nime New Amsterdam.

Ja kas te teate, et aastal, mil minu riik asutati, elasid Lorenzo ja Catalina Geroldi Piemonte-Sardiinia kuningriigis Casale Monferratos. Ja Jose ja Manuela Reina elasid Hispaanias Sevillas. Ma ei tea, mida, kui üldse, nad teadsid 13 kolooniast, mis olid Briti impeeriumist iseseisvuse saavutanud, aga selles olen ma kindel: nad poleks osanud ette kujutada, et 250 aastat hiljem on üks nende otsestest järeltulijatest täna tagasi sellel mandril selle noore riigi peadiplomaadina. Ja ometi olen ma siin, omaenda loo kaudu meelde tuletatud, et nii meie ajalugu kui ka saatus on alati seotud.

Koos ehitasime kahe laastava maailmasõja järel uuesti üles purustatud kontinendi. Kui leidsime end taas raudse eesriidega lõhestatuna, ühendas vaba Lääs käed vaprate dissidentidega, kes võitlesid idas türannia vastu, et lüüa Nõukogude kommunism. Oleme võidelnud üksteise vastu, siis leppinud, siis võidelnud ja siis uuesti leppinud. Ja oleme verd valanud ja surnud kõrvuti lahinguväljadel Kapyongist Kandaharini.

Ja ma olen täna siin, et teha selgeks, et Ameerika sillutab teed uuele õitsengu sajandile ja et me tahame seda taas kord teha koos teiega, meie kallid liitlased ja vanimad sõbrad.

Me tahame seda teha koos teiega, Euroopaga, mis on uhke oma pärandi ja ajaloo üle; Euroopaga, millel on vabaduse loomise vaim, mis saatis laevu tundmatutele meredele ja sünnitas meie tsivilisatsiooni; Euroopaga, millel on vahendid enda kaitsmiseks ja tahe ellu jääda. Me peaksime olema uhked selle üle, mida me eelmisel sajandil koos saavutasime, aga nüüd peame silmitsi seisma uue sajandi võimalustega ja neid omaks võtma – sest eilne on möödas, tulevik on vältimatu ja meie ühine saatus ootab. Aitäh teile.