Venemaa ja Ukraina on maailmale näidanud sõjapidamise tulevikku – ja Ameerika ning tema liitlased pole selleks valmis. See on õppetund Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmete poolt eelmise 2025. aasta mais Eestis läbi viidud suurõppusest. Õppuse käigus ilmnenud sündmused, mille üksikasju meedias esmakordselt kajastatakse, paljastasid tõsised taktikalised puudujäägid ja haavatavused intensiivses droonisõjas.

Õppusel, mida tuntakse nime all Siil 2025, osales üle 16 000 sõduri 12 NATO riigist, kes harjutasid koos Ukraina drooniekspertidega, sealhulgas rindejoonelt laenatud sõduritega. See simuleeris sõjalist lahinguvälja mitmesuguste droonidega, ütles Eesti kaitseväe mehitamata süsteemide programmi juht kolonelleitnant Arbo Probal. „Eesmärk oli tegelikult tekitada hõõrdumist, stressi üksustes ja kognitiivset ülekoormust nii kiiresti kui võimalik,” sõnas ta. See pani proovile sõdurite võime tule all kohaneda, vahendab Wall Street Journal.

Ukrainas on rindejoon suures osas külmunud, kuid Siil kujutas ette lahinguvälja, kus tankidel ja sõduritel on veel mingisugune liikumisvõime. Ühe stsenaariumi ajal püüdis mitme tuhande sõduriga lahingugrupp, sealhulgas Briti brigaad ja Eesti diviis, rünnakut läbi viia. Mitmete allikate sõnul ei arvestanud nad edasi liikudes sellega, kuidas droonid on lahinguvälja läbipaistvaks muutnud.

NATO lahingugrupp „lihtsalt kõndis ringi, ilma igasuguse maskeeringuta, parkides telke ja soomukeid”, meenutab üks vaenlase rolli mänginud osaleja. „Kõik hävitati.”

Siili ajal kasutasid ukrainlased Deltat, oma keerukat lahinguvälja haldamise süsteemi. See kogub reaalajas lahinguväljal luureandmeid, kasutab tehisintellekti tohutu hulga andmete analüüsimiseks, tuvastab sihtmärke ja koordineerib rünnakuid juhtimistasandi ja üksuste vahel. See võimaldab kiiret „tapmisahelat”: näe seda, jaga seda, tulista – kõik minutite või vähemaga.

Vastase rollis tegutsenud umbes kümneliikmeline ukrainlaste meeskond korraldas NATO vägedele vasturünnaku. Umbes poole päevaga hävitasid nad näiliselt 17 soomusmasinat ja viisid läbi 30 „rünnakut” teistele sihtmärkidele.

Eesti Kaitseliidu mehitamata õhusüsteemide koordinaator Aivar Hanniotti juhtis umbes 100 mehest koosnevat vastase üksust, kuhu kuulusid nii eestlased kui ka ukrainlased. Hanniotti, kes on sellest ajast alates regulaarväest lahkunud, kirjeldab, kuidas nad paigutasid NATO vägede vastu alla 10 ruutkilomeetri suurusele alale üle 30 drooni. See on vaid umbes pool droonide arvust, mida ukrainlased praegu rindel kasutavad, kuigi kolonel Probali sõnul kompenseerivad Siili kohtunikud seda lahknevust mõnikord sellega, et registreerisid droonirünnakud kaks korda suurema kahjuga või isegi suuremana. Kuid isegi väiksema hulga luureandmetega kui päriselus „polnud võimalust peitu pugeda”, ütleb Hanniotti. „Leidsime autosid ja mehhaniseeritud üksusi üsna kergesti ning suutsime need ründedroonidega üsna kiiresti välja lüüa.”

„Üldiselt olid tulemused NATO vägede jaoks kohutavad,” ütles Hanniotti, kes töötab nüüd erasektoris mehitamata süsteemide eksperdina. Vastasväed suutsid ühe päevaga hävitada kaks pataljoni, nii et õppuse mõttes ei suutnud nad pärast seda enam võidelda. NATO pool ei saanud kätte isegi meie droonimeeskondi, sõnas ta.

Eestlasi tuleb tunnustada NATO partnerite sundimise eest nende nõrkade kohtadega tegelema. Siil oli ka näide sellest, kuidas ukrainlased saavad panustada Euroopa üldisesse julgeolekusse. „Internetis tehtud videote vaatamisest või Ukrainas toimuva kohta lugemisest saab vaid piiratud hulga teadmisi,” ütles Eesti sõjaväeluure keskuse endine ülem Sten Reimann, kes aitas Siili jaoks Ukraina droonieksperte tuua. Ta ütles, et selle õppuse tulemused olid sõjaväeametnikele ja kohapealsetele vägedele „šokeerivad”.

Õppus Siil ei tegelenud poliitiliste ega strateegiliste küsimustega nagu droonide hankimine. Eesti on väike ja maakasutuse piirangud piirasid mõnikord vägede liikumist. Ükski õppus ei suuda peegeldada, kui kiiresti droonitehnoloogia tegeliku sõja ajal areneb. Sellegipoolest näitas Siil, kui nähtavaks on lahinguväli muutunud – ja kui haavatavaks see teeb seal liikuva igaühe või millegi. NATO peab oma taktikat kohandama ja leidma paremaid viise oma tankide ja soomukite kaitsmiseks.

Teine õppetund on vajadus kiirema tapmisahela järele, mis nõuab tõhusamat koostööd rünnakute korral. Tulevases sõjamängus võiks NATO kaaluda Delta panemist vastamisi USA loodud sarnase lahinguvälja haldamise platvormiga, et näha, kuidas need omavahel ühilduvad. Samuti on ruumi üksuste vahelise suhtluse ja koordineerimise parandamiseks. Ukrainlased kiirendavad rünnakuid, jagades juhtkonna ja üksuste vahel suuri andmemahtusid. Kuid see on vastuolus NATO instinktiga piirata tundlikku teavet.

„Õppetundidest ei õpita siis, kui need ära tuntakse,” ütleb USA erukindral David Petraeus. „Pigem õpitakse neist alles siis, kui töötatakse välja uusi kontseptsioone, kirjutatakse uusi doktriine, muudetakse organisatsioonilisi struktuure, uuendatakse väljaõpet, täiustatakse juhtide koolituskursusi, kehtestatakse uusi materjalinõudeid, mis suunavad hankeprotsessi, ja isegi muudetakse personalipoliitikat, värbamist ja rajatisi.”

Eesti püüab selliseid suuri muudatusi ellu viia. Riik on uuendanud oma väljaõpet, taktikat ja sõjalist doktriini drooniajastu jaoks. Samuti suurendatakse kaitsekulutusi ja luuakse tihedamaid suhteid erasektori tehnoloogiatööstusega, et töötada droonide ja muude sõjaliste uuenduste kallal.

Liiga paljud NATO liikmed näitavad aga jätkuvalt üles „tänapäeva lahinguvälja mõistmise põhimõttelist puudumist” ja treenivad oma sõdureid „doktriinide ja käsiraamatute põhjal, mis ei ole kohandatud tänapäeva reaalsusega”, ütleb Maria Lemberg Ukraina mittetulundusühingust Aerorozvidka, mis toetas Delta arendamist. Ta aitas koordineerida Ukraina osalemist Siilil ja loodab, et see võib olla äratuskell ja alus teadmiste jagamiseks Kiievi ja tema partnerite vahel.

Mitmed allikad rääkisid ühe ülema loo, kes õppust jälgis ja jõudis järeldusele: „Me oleme täiesti persses.” Kui küsiti Eesti kolonel Probalilt selle reaktsiooni kohta, ütles ta, et õppuse üks eesmärk oli aidata osalejatel „rohkem mõelda, muuta nad enda suhtes kriitiliseks, veenduda, et nad ei ole oma praeguste tegevustega rahulolevad”. Kas see oli edukas? „Minu arvates on missioon täidetud,” sõnas ta.