Hollandi sõdur Hendrik sai Ukrainas kaevikutes miinipilduja mürsu läbi haavata. Ta naasis sellegipoolest lahinguväljale ja ta jutustab meie toetatava riigi ebameeldivamatest külgedest. „Iga hommik algas natsitervitusega.”

Hollandlane Hendrik rääkis eelmisel nädalal väljaandele De Telegraaf, et plahvatuse järel oli ta selg lõhki. Tema semud olid ta kaevikust välja tõmmanud ja viinud korterisse, kus ta rinde lähedal majutati.

Seal tulid kohale armee arst ja ülem, kes nõudsid, et Hendrik naaseks samal õhtul rindele. Ta ei soovinud seda. Ülem haaras selle peale oma püstoli, misjärel Hendrik haaras oma Breni ründepüssi, mis oli tema voodi kõrval.

Kui preester poleks sekkunud, oleks see võinud lõppeda Metsiku Lääne tulevahetusega.

Need on Ukraina armee elu vähem atraktiivsed aspektid. Hendrik oli seda varjukülge juba kogenud. „Heade poiste” toime pandud pahateod jõuavad uudistesse harvemini kui „pahade poiste” omad. Kuid korruptsioon on endiselt vohav, nagu avastas 40-aastane endine Hollandi õhuväelane.

Ta märkas, et välismaalasi, kes riskivad oma eluga Ukraina pärast, koheldakse mõnikord vääritult. Näiteks pidi ta ise oma ravi korraldama ja selle eest maksma.

Ta kuulis, et surnud välisriikide sõdurite sugulased saavad harva, kui üldse, lubatud hüvitist. Ja levisid jahmatavad kuulujutud julmusest, millega eriti Colombia võitlejad kohtlesid mõnikord Vene sõjavange.

Hendrik sattus lõpuks erakliinikusse Lääne-Ukrainas. Tema seljalihased olid mürsulöögist tugevalt kannatada saanud, kuid teraapia aitas. Ta jätkas taastumist veel paar kuud turvalises Hollandis.

„Mingil hetkel võtsid nad minuga ühendust. Küsisid, kas ma tahan tagasi tulla. Alguses mõtlesin: nii nad alati välismaalastega käituvad. Nad lasevad sul sõna otseses mõttes laguneda ja kui sa jälle terveks saad, võtavad nad su äkki tagasi. Ja ometi ei maksa nad mulle isegi palka,” sõnas ta.

„Sa räägid vanade kolleegidega ja nad ütlevad: kuule, me igatseme sind, tule aita meid, me peame seda koos tegema. Ja siis, hoolimata sellest, et nad kohtlesid sind nagu jahukotti, tundsin pärast viit kuud Hollandis ikkagi, et see pole veel läbi. Ma ei tahtnud oma meeskonnakaaslasi alt vedada; minu jaoks ei olnud see nii väga Ukrainaga seotud.”

See oli juba kolmas kord, kui ta otsustas pärast konfliktitsoonis veedetud perioodi tagasi pöörduda. Hollandis töötas ta laevamehaanikuna. Talle meeldis see töö.

„Aga kui oled sõjas nii sügavalt sees, on normaalne elu raske. See on teema, millest olen palju rääkinud teiste meestega, kes kõik on sama asja läbi elanud,” rääkis ta.

„Üks Ameerika sõber ütles: Ma ei saa hakkama. Sõda on mu mõtetes. Ma pean seal olema, mul peab olema käes relv 500 dollari eest kuus, aga isegi seda sageli ei maksta.”

Sõda on täiesti sõltuvust tekitav, märkas Hendrik. Eriti tunne kuulumisest suuremasse tervikusse, sõjamasinasse, kus lõpuks reegleid pole.

„Kui sa sellesse masinasse astud, siis ülejäänud maailma enam ei eksisteeri. Ainult see hetk. Mis siis juhtub, kui sa koju lähed: on tore oma perekonda jälle näha. Su keha on siin, aga su mõistus on seal. Ja nii läksin eelmise aasta veebruaris tagasi Ukrainasse.”

Seal lähenes talle 3. Rünnakubrigaad, mis oli seotud vastuolulise Azovi polguga. See polk sattus sõja alguses kriitika alla neonatside sümpaatiate tõttu oma ridades.

Teda vastu võtnud komandör kinnitas talle, et kõik see on minevik. „See ei ole mineviku Azov,” öeldi talle. „Azov on reformitud, puhastatud ja uuesti üles ehitatud.”

Hendrik otsustas proovida. Ta polnud veel tervenenud, aga tal lubati füüsilisele testile minna. Ta kukkus läbi ja seda kinnitas kohe Taani veteran, kes oli Azovi polgus võidelnud alates 2014. aastast ja oli mõnda aega venelaste sõjavang.

Mees needis teda, naeruvääristas teda ja ütles, et ta pole kellelegi hea. Hendrik astus tagasi. Ta tahtis lahkuda, aga kontori administraator ütles talle, et ta pole ainus. „Ta on saanud nii palju hoiatusi,” ütles naine. „See pole sinu süü.”

Ta põrkas kokku kolumblastega, kes moodustavad Ukraina armee sees riigi riigis, mis on täis juhitamatuid rakette. „Sa nägid tõesti kolumblaste sissetungi Ukrainas,” ütleb Hendrik. „Nad hängisid ainult omavahel. Neil polnud mingit huvi teiste välismaalaste vastu.”

Ja nende seas oli palju narkokartellide noormehi. Hendrik kuulis sõjakuritegudest, isegi piinamisest ja sandistamisest. Kolumblased näitasid talle isegi fotosid peade maharaiumisest.

Kuna Hendrik räägib hispaania keelt, paluti tal liituda telgitäie kolumblastega. Tema ülesanne oli hoida kokkuhoidvat seltskonda mõnevõrra kontrolli all. Ta nõustus ja tutvustas end.

Esimesed kaks ööd möödusid vahejuhtumiteta, hoolimata pidevast õhuhäiresireenide väsitavast häälest. Kuid kolmandal ööl, umbes kell 5.45 hommikul, panid kolumblased ootamatult ladina muusika mängima. Unepuudusest kurnatud Hendrik palus muusika kinni keerata, sest kahe tunni pärast oli äratus ja ta tahtis puhata.

Reaktsioon oli lausa vaenulik. Nad ähvardasid talle magades pakkuda „sooja Kolumbia-sõbralikku vastuvõttu”. Niiöelda nuga ribide vahel. Mehhiko grupi vanem, kelle nad olid oma juhiks valinud, lähenes talle noaga: „Ole vait!”

Puhkes kaklus ja grupp ukrainlasi kuulis väljast kostvat kära ning tormas sisse rahustama. Hendrik viidi turvalisse kohta ja magas sel ööl staabis.

Järgmisel hommikul tuli staabiveebel talle järele. Ta ütles Hendrikule, et ta peab karistuseks paduvihmas 35 kätekõverdust tegema. Hendrik oli jahmunud. „Te palusite mul neid kontrolli all hoida,” ütles ta staabiveeblile. „Miks mind karistatakse millegi eest, mida te palusite mul teha?“ Veebel oli maruvihane.

Hendrik haaras oma koti, ütles, et lahkub, ja läks kontorisse oma toimikut tooma. Seal ootas teda ees vastasseis: Stepan Bandera lipud, ümberpööratud haakristid, natsisümboolika.

„Ma ei tahtnud selle kõigega enam midagi tegemist teha. Ja ma polnud ainus. Ka mõned teised välismaa poisid olid läinud; nad olid näinud meeskondi igal hommikul natsitervitust tegemas,” lausus ta.

Pärast erivägede väljaõpet sattus ta teise armeeüksusesse. Temast sai oma uue üksuse, 4. erivägede üksuse rühmajuht. Seal nägi ta asju, mida ta niipea ei unusta.

Kolleege saadeti Põhja-Ukraina Sumõ oblastisse, et tuua sügavalt rindelt kolm haavatut ja üks surnu. Nad naasid ja ühel haavatud mehel rippus käsi õhukese nahariba küljes. Kui üks Hendriku kolleegidest üritas haavatud meest kiiresti sõidukisse tõmmata, haaras ta kogemata tema murdunud käest, mis lahti tuli.

Mõni sekund oli tal see käsi käes. „Ta vaatas seda ja ütles lihtsalt: „Su käsi on minu käes,”” jutustas Hendrik. „Ta pani selle vigastatud mehe sülle ja istus siis rooli taha. Alles siis, kui ta pärast baasi jõudmist kanderaami nägi, muutus ta kahvatuks. Ta tuli minu juurde ja ütles: „Mul on väga halb olla,”” jutustab Hendrik. „Võtsime ta kolmeks päevaks töölt ära.”

Hendrik on nüüdseks mitmeid kuid tagasi Hollandis olnud, kus ta töötab ja uut elu elab. Ta saab aru, et tal pole enam Ukrainasse asja. Alles on jäänud vaid mälestused.

Ukrainasse naasmine on hetkel välistatud, aga ära iial ütle iial. „Me tahame ära hoida sõja levikut Euroopasse. Kui me seal peatume, on meie endi võimalused halvemad,” märkis ta. Kui ta peaks tagasi pöörduma, ei teeks ta seda armastusest Ukraina valitsuse vastu. „Seal on korrumpeerunud jõuk. Ma olin seal kodanike pärast. Nad ei saa kuritarvituste vastu midagi teha.”