Mitme Euroopa valitsuse esindajad vihjasid Kiievi saadikule, et teatud järeleandmised Venemaale võivad olla vältimatud. Balti riigid ja Poola aga juhivad opositsiooni okupeeritud riigi mis tahes maa-ala loovutamise lubamiseks.

Euroopas kasvab jõuetuse tunne seoses rolliga, mida ta Ukraina rahuprotsessis mängida saab. Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahelised läbirääkimised, hoolimata seisakust, ei paku optimismiks erilist põhjust. Erilist muret tekitavad julgeolekugarantiid ja kasvav veendumus, et riik, mis on peaaegu neli aastat kannatanud täiemahulise sissetungi all, võib olla sunnitud oma sissetungijale olulisi territoriaalseid järeleandmisi tegema, vahendab El Pais.

Keegi Brüsselis, mitte ükski Ukraina Euroopa liitlane ei tunnista avalikult, et riik peab selliseid ohvreid tooma. Kuid see idee hakkab diskreetselt levima kui väiksem halb. See oli arusaam, mis läbis sel kolmapäeval Brüsselis toimunud kohtumist Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Itaalia ja Ühendkuningriigi julgeolekusaadikute ning Ukraina rahuläbirääkimiste delegatsiooni juhi Rustem Umerovi vahel.

Diplomaatiliste allikate ja Umerovi enda sõnul oli kohtumine „produktiivne”, kuid see tõi esile mõned nüansid liitlasriikide seisukohtades territooriumide osas, mida Venemaa sõja lõpetamiseks nõuab. Kuigi Prantsusmaa president Emmanuel Macron oli kaks päeva varem öelnud, et „ainult Ukraina saab oma territooriumidest rääkida, sest need on tema enda omad”, hakkab valdav meelsus muutuma.

Mõned Euroopa esindajad vihjasid, ilma küsimust otseselt käsitlemata, et rahu oleks võimatu ilma olulise osa Venemaa nõutavate järeleandmisteta. Tegelikult hoiatas Soome president Alexander Stubb neljapäeval antud intervjuus oma kodanikke „ebaõiglase rahu” eest ja hoiatas lepingu osaks olevate territoriaalsete järeleandmiste eest. Umerov viitas omalt poolt sellise järeleandmise aktsepteerimise raskusele mitte ainult emotsionaalsete, julgeolekualaste ja poliitiliste tagajärgede tõttu, vaid ka seetõttu, et need territooriumid on sätestatud Ukraina põhiseaduses.

Mõte, et Ukraina võib aktsepteerida territoriaalseid kaotusi, mida Euroopas üha enam aktsepteeritakse, tekitab Balti riikides ja Poolas märkimisväärset vastuseisu. Isegi kui need kaotused oleksid ajutised, peaksid need Ida-Euroopa riigid juhul, kui leping peaks mõne nimetatud territooriumi staatuse külmutama, selliseid järeleandmisi mitte ainult äärmiselt delikaatseks, vaid ka tõsiseks ohuks oma territoriaalsele terviklikkusele. Mitmed Euroopa riikide luurearuanded on hoiatanud, et Venemaa võib järgmise viie aasta jooksul proovida mingisugust agressiooni mõne Euroopa riigi vastu.

Macron omalt poolt usub, et Washington võib olla Ukraina „reetmise” lävel, selgub Saksa ajakirja Der Spiegel avaldatud jutuajamisest läinud esmaspäeval Euroopa juhtide vahel, kes töötasid välja Kiievi kaitsmise strateegiat. Lisaks Macronile osalesid vestluses Saksamaa kantsler Friedrich Merz, NATO peasekretär Mark Rutte, Soome president Stubb ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski. Juhid arutasid USA juhitud rahuläbirääkimisi Kiievi ja Moskvaga. Nüüd, kui Washington on vähendanud oma majanduslikku toetust okupeeritud riigile ja president Donald Trump on otsustanud saavutada rahulepingu peaaegu iga hinna eest, on kasvav tunne, et Ukraina on sunnitud tegema suuri territoriaalseid järeleandmisi. Kuid kõik olid Der Spiegeli avaldatud üksikasjade kohaselt ühel meelel, et Ukrainat, EL-i kandidaatriiki ei saa jätta Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kätte.

„On võimalus, et Ameerika Ühendriigid reedavad Ukraina territoriaalses küsimuses ilma julgeolekugarantiide osas selgust pakkumata,” olevat Macron Der Spiegeli andmetel öelnud, lisades, et Zelenskit ähvardab „suur oht”. Élysée palee allikad selgitasid aga väljaandele El Pais, et Prantsuse presidendi kantseleil on oma kokkuvõte vestlusest, „kus sõna [reetma] ei esine”. Lisaks lisasid need allikad, et Macroni seisukoht rahuläbirääkimiste kohta „ei erine privaatselt” sellest, mida ta avalikult väljendab.

„Prantsuse seisukoht on, et Ukraina ja Euroopa osas ei tohiks midagi otsustada ilma mõlema poole täieliku kaasamiseta läbirääkimistesse. Selles kontekstis vajavad Ameerika ettepaneku teatud aspektid endiselt selgitamist. Eriti kuna ameeriklased on hiljuti kohtunud venelastega,” rõhutasid nad.

Tegelikkus on aga see, et Ukrainat toetava tahte koalitsiooni seas jääb üha enam mulje, et Kiievi võimud peavad sõja lõpetamiseks tegema olulisi järeleandmisi. Nüüd on võtmeküsimuseks see, milliseid julgeolekugarantiisid on Ühendriigid valmis sellise lepingu raames pakkuma, et takistada Kremlil uut rünnakut, nagu Macron ise oma vestluses teiste juhtidega täpsustamata avaldustes märkis.

Kolmapäevane Brüsseli kohtumine toimus pärast USA saadikute Steve Witkoffi ja Jared Kushneri Moskvas peetud läbirääkimiste ebaõnnestumist. Algselt pidi kohtumisel osalema Washingtoni esindajad ja Zelenski ise, kuid Moskva kohtumise tulemust arvestades vähenes osalejate tähtsus.

Ukraina peaminister Umerov andis avalduses kohtumisele positiivse hinnangu, kuid rõhutas selgesõnaliselt esmaspäevasel kohtumisel Macroni muret tekitanud küsimust. „Keskendusime eraldi ka julgeolekugarantiidele. Koos peame välja töötama julgeolekugarantiide raamistiku, mis on Ukraina ja kogu Euroopa pikaajalise julgeoleku tagamiseks reaalne ja tõhus,” märkis ta sotsiaalmeedias. Washingtoni surve Ukrainale on tohutu, Euroopa liitlased on sellest hästi teadlikud. Euroopa mõistab ka, et ta toetab sissetungitud riiki praktiliselt üksi ja et ta kannab ka ülesehituskulude põhikoormust. Levima hakanud argument, omamoodi lohutusauhind viitab sellele, et Ukraina on sõja juba võitnud, sest Venemaa pole saavutanud oma eesmärke: vallutada naaberriik ja panna võimule nukuvalitsus, et hoida Ukrainat oma mõjusfääris.

Nüüd, peaaegu neli aastat pärast ulatusliku sõja algust kuumeneb arutelu selle üle, milliseid järeleandmisi peab Ukraina konflikti lõpetamiseks tegema, kuidas Euroopa saab seda toetada ja kuidas Zelenski valitsus saab neid järeleandmisi kodus maha müüa, riigis, mis on Kremli imperialistlikus sõjas kaotanud tuhandeid. Vastus peitub julgeolekugarantiides, mida liitlased, kes on koondunud Kiievit toetavasse tahte koalitsiooni (mida juhivad Pariis ja London) ja kes soovib kaasata Ameerika Ühendriike nii palju kui võimalik, püüavad nüüd välja töötada. Teine vastus peitub EL-is: Ukraina liitumine blokiga võiks olla Kiievi jaoks kompromiss, et nõustuda mõne karmi järeleandmisega.