Ukraina on lõpetanud vene keele kaitse, süüdates seeläbi kultuurisõja. Kriitikud hoiatavad, et see keelepoliitika lõhestab ohtlikult riiki.

See on tähelepanuväärne nähtus, mis on jäänud Ukraina korruptsiooni ja sõja varju. Kiievis asuv parlament Ülemraada tühistas vene keele kaitse Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta alusel. Samal ajal kui Ukraina aktivistid nii kodus kui ka välismaal tähistavad seda sammu kui kultuurilist võitu, lööb see tegelikult miljonite venekeelsete ukrainlaste südamesse. Ühendamise asemel lõhestab Ukraina eliit oma riiki ja varustab Putini propagandat pidevalt värske laskemoonaga, vahendab Berliner Zeitung.

Tuntud antropoloog Anastasia Piliavsky räägib konservatiivses Briti väljaandes Spectator isegi ohtlikust „enesetapukursusest”. Odessas elav ja Londoni King’s College’is õpetav Piliavsky toob näiteks 71-aastase füüsikaõpetaja Lõuna-Ukraina sadamalinnast.

Piliavski essee peategelane Pavel Viktor tundub pigem alandliku kogudusepreestri kui poliitilise tulihingelise tegelasena. Tema YouTube’i eksperimendid on teinud temast miljonite Ukraina laste seas tuntud nime. Sellegipoolest kohtas ta hiljuti ägedat tagasilööki ilmselge väite eest: „On ebainimlik nõuda, et pommivarjendides olevad lapsed ei räägiks oma emakeelt.” Füüsikaõpetaja pidas silmas vene keelt. Miljonid ukrainlased räägivad endiselt vene, mitte ukraina keelt. Ukraina rahvuslik meedia süüdistas Viktorit lojaalsusetuses. „Paljud ukrainlased asusid aga Viktori poolele,” kirjutab antropoloog.

Artikkel jätkub: „Vaidlus illustreerib praegust patiseisu Kiievi toetatava hääleka kliki ja valdava enamuse ukrainlaste vahel, kes peavad neid tegusid ohtlikult lõhestavaks.” Ukrainas koheldakse keelt nüüd nagu narkootikumi. „Vene keel, mida räägivad miljonid inimesed riigis, on koolide ja ülikoolide õppekavades keelatud,” kirjutab Piliavsky.

Endine Ukraina keelevolinik Tarass Kremin kuulutas hiljuti, et „riigikeel on esmatähtis; kodanikud on okupantide keele põhimõtteliselt hüljanud”. Kui see oleks tõsi, poleks selles kontekstis politseitööd vaja. Siis peaksid teoreetiliselt kõik 38 miljonit ukrainlast vabatahtlikult ukraina keelt rääkima tahtma. Kuid selle asemel keelab riik vene keele koridorides, koolihoovides ja võimlates.

Väljastpoolt vaadates võib see tunduda enesevabastamise aktina: rõhutud rahvas vabaneb uhkelt koloniaalkoormast. Tegelikkus on aga teistsugune, kirjutab Piliavsky. Kiievi koolides läbi viidud uuring näitab, et 66 protsenti õpilastest rääkisid tunnis vene keelt ja vaheaegadel koguni 82 protsenti vene keelt. Lastetelevisioonis domineerivad venekeelsed multifilmid ja mõlemas keeles edastatavad uudistesaated meelitavad ligi sama suurt vaatajaskonda. „Isegi kõige rahvuslikumad meediakanalid säilitavad venekeelseid väljaandeid,” kirjutab Piliavsky.

Rindel räägivad vene keelt samad patrioodid, kes võitlevad ja surevad oma riigi eest. Paljude Ukraina sõdurite jaoks pole vene keel kaugeltki „okupantide keel”. Ja ometi surub president Volodõmõr Zelenski ja tema eelkäija Petro Porošenko juhitud poliitiline juhtkond peale karmi keelepoliitikat. Saksa ja Briti väliskorrespondendid seevastu ülistavad vene keele keeldu kui „rahva tahet”. Näiteks kiitis autor Briti Guardiani artiklis kampaaniat venekeelsete raamatute hävitamiseks.

Ukraina keelepoliitika kriitikas viitab Piliavsky korduvalt oma kodulinnale Odessale. Kosmopoliitsest sadamalinnast on saanud Ukraina kultuurisõdade epitsentrum. Uue „dekoloniseerimisseaduse” sildi all tembeldatakse kirjanikke nagu Isaac Babel „imperialistilikeks propagandistideks” lihtsalt seetõttu, et nad kirjutasid vene keeles. Isegi Odessa esimese kuberneri, hertsog Richelieu kuju, mis kaunistab Potjomkini treppe, on plaanis eemaldada. Musta mere sadamalinn ja pidudelinn, mida Venemaa droonirünnakud sageli sihtmärgiks seavad, peab nüüd lisaks pidama pidama halastamatuid keelelahinguid.

Piliavsky märgib, et paljud Odessa elanikud on privaatselt jahmunud. „Kuid avalikult on nad vait, kartes, et neid sõimatakse putinistideks,” sõnab ta ja toob veel näiteid. Ajaloolased, kes kritiseerivad Ukraina dekoloniseerimisnarratiivi, kaotavad oma ametikohad, venekeelseid väljaandeid tõrjutakse välja ning venekeelseid mehi pekstakse ja viiakse tänaval vägivaldsete sundvärbamisbrigaadide poolt minema.

Groteskne paradoks: Kremli juht Putin väidab, et kõik venekeelsed on venelased. Ukraina äärmuslased, kes eelistaksid venekeelsed kodanikud ühiskonnast täielikult välja tõrjuda, kordavad seda valet. Kuid erinevalt Putinist seavad nad ohtu sõjast räsitud rahva ühtsuse.

Seda, mida president Zelenski kunagi mõistis – kui ta oma ametiaja alguses demonstratiivselt vene keeles okupeeritud Donbassist rääkis ja parlamendis nördinud natsionalisti vaigistas sõnadega „Lõpetage riigi lõhestamine!” –, näib tema valitsus tänaseks unustanud olevat. Kurss, mida Kiiev praegu valib, ei vii riiki mitte ühtsuse, vaid ohtliku sisemise lõhestumise poole. Miljonid kodanikud tunnevad end oma kultuurilisest identiteedist eraldatuna. Seega muutub keelevastane kampaania paratamatult kampaaniaks oma rahva vastu.