Leinamuusika saatel kannavad sõdurite read kahte kirstu Kiievi kesklinnas asuvasse kuldse kupliga Püha Miikaeli katedraali. Vähesed möödujad, kes sel talvepäeval rongkäiku näevad, põlvitavad. Ukraina ja Kolumbia eredad lipud lehvivad Kiievi halli taeva taustal.

Toimuvad vabatahtlikult Ukraina armeesse astunud ja 11. detsembril Harkivi oblastis lahingus langenud kahe kolumblase matused. Nad olid Ukraina relvajõudude Teise Rahvusvahelise Leegioni sõdurid. Mõne päeva pärast likvideeritakse see leegion Ukraina sõjaväe juhtkonna otsusega, vahendab BBC.

Tänavuse, 2025. aasta lõpuks peaksid laiali saadetama kõik neli Ukraina relvajõudude maaväe väeüksust, mis loodi täiemahulise sõja alguses kaubamärgi „Rahvusvahelised Leegionid” all. Kindralstaabi plaani kohaselt peaksid võitlejad, sealhulgas välismaalased jätkama teenistust ründeüksustes.

Avalikkuse vastuseis sellele protsessile on juba alanud.

Mõned leegionide esindajad väidavad, et see otsus võib kaasa tuua välismaiste vabatahtlike voolu olulise vähenemise Ukraina armeesse. Ja võib-olla isegi selle täieliku lõppemise.

Ukraina relvajõudude juhtkond kinnitab, et see reform on evolutsiooniline protsess ja leegionid on juba oma rolli täitnud, mis oli oluline sõja esimestel aastatel.

Ukraina rahvusvahelised kaitseleegionid (mõnikord nimetatakse neid ka „võõrleegionideks” või „rahvusvahelisteks leegionideks”) on tegelikult eraldi erivägede pataljonid, mis täiemahulise sõja algusest peale eksisteerisid territoriaalkaitse struktuuris ja hiljem maavägede väejuhatuse alluvuses.

Neist eraldi on olemas „GUR-i rahvusvaheline leegion”, mis loodi Kaitseministeeriumi Luure Peavalitsuse sõjaväeüksusena ja täidab oma eraldi ülesandeid, peamiselt luure ja sabotaaži osas.

Rahvusvaheliste leegionide moodustamine algas president Volodõmõr Zelenski 27. veebruari 2022. aasta otsusega.

Peamine rõhk oli kogenud, sõjaväe- või politseiteenistuse kogemusega välismaalaste vabatahtlikul värbamisel Ukraina armeesse. Nad võisid sõlmida Ukraina relvajõududega kolmeaastase lepingu, kuid erinevalt ukrainlastest oli neil õigus see pärast kuuekuulist teenistust lõpetada.

Välismaalased saavad sama rahalist toetust mis Ukraina sõjaväelased, st märkimisväärsed lisatasud on võimalikud ainult pikaajalise lahingupositsioonidel viibimise korral. 2025. aasta seisuga tegutses Ukraina relvajõududes neli rahvusvahelist leegioni, millest igaühe suurus oli umbes pataljon (so ligikaudu 400–600 inimest). Neist kolm on lahingu- ja üks väljaõppeleegion.

Esimene Rahvusvaheline Leegion loodi 2022. aasta märtsis. Sama aasta aprillist septembrini osales üksus Harkivi oblasti kaitsmisel Venemaa piiri lähedal. Septembrist 2022 kuni juulini 2023 osalesid leegioni võitlejad vastupealetungil Harkivi suunal, eelkõige vabastasid nad Kupjanski. Pärast vastupealetungi hoidsid sõdurid vabastatud aladel kaitset.

Juulis 2023 – juulis 2024 osales leegion vastupealetungi operatsioonides Bahmuti rajoonis, vabastas Andrijivka ja Klištšijivka asulad ning kaitses neid hiljem. 2024. aasta suvel osales üksus sõjalistes operatsioonides Donetski oblastis Velõka Novosilka ja Vuhledari suunal.

Teine rahvusvaheline leegion moodustati 2022. aasta oktoobris. Pataljoni juhtkonna aluse moodustasid Ukraina relvajõudude esimese rahvusvahelise erivägede kompanii esindajad, kes osalesid lahingutes Lõssõtšanski, Hrõhorivka, Siverski ja Bahmuti eest.

Sõja käigus võitles leegion Donetski ja Harkivi oblastis mitmel suunal, eriti pidas see lahinguid Vovtšanski ja Tšassiv Jari eest.

Kolmas Rahvusvaheline Leegion alustas oma lahingukarjääri 2022. aasta augustis Ukraina relvajõudude maavägede koosseisus erivägede pataljonina. Leegion osales Harkivi oblasti kaitsmisel, osales Harkivi vastupealetungil, Kupjanski, osa Luhanski oblastist, Novoselivski rajooni ja Bahmuti rajooni tagasivallutamisel.

Neljas Rahvusvaheline Leegion tegutseb väljaõppe- ja värbamiskeskusena. Selle asutas USA armee veteran Matthew Parker, kes teenis aastatel 1990–2011 ratsaväe skaudina.

Ta tegi ettepaneku luua pataljon, mis spetsialiseeruks Ukraina relvajõudude kolme rahvusvahelise lahinguleegioni instruktorite ja sõdurite valikule ja väljaõppele.

Sõja ajal liitusid nende üksustega tuhanded esindajad enam kui 75 riigist üle maailma, sealhulgas Suurbritanniast, USA-st, Gruusiast, Poolast, Valgevenest, Eestist, Colombiast ja Brasiiliast.

Välismaalased ei võitle mitte ainult rahvusvaheliste leegionide koosseisus. Neid püüavad oma ridadesse värvata ka regulaarüksused, näiteks 47. mehhaniseeritud brigaad „Magura” või Rahvuskaardi teine ​​korpus „Hartija”.

Kuid just rahvusvahelistes leegionides hakati välismaalaste värbamist alustama juba sõja algusest peale ning see on kõigist teistest kõige süstemaatilisem.

Ukraina relvajõudude kõrgema juhtkonna hulka kuuluvate Ukraina õhujõudude allikate sõnul andis peastaap sel sügisel koos kaitseministeeriumiga välja ühise mitteavaliku korralduse saata laiali kõik rahvusvahelised leegionid ja määrata nende isikkoosseis rünnaküksustesse.

See protsess peaks olema lõpule viidud 31. detsembriks. See tähendab, et uuest aastast peaksid välismaised vabatahtlikud juba võitlema rünnakvägede koosseisus, mis on ilmselt plaanis lähitulevikus luua.

Neljas leegion on ümberkujundamisel väljaõppekeskuseks, esimene ja kolmas leegion on juba saanud osaks rünnakpolkudest. Eelkõige on esimese leegioni võitlejad liitunud 475. rünnakpolguga CODE 9.2 eraldi pataljonina.

Teise Rahvusvahelise Leegioni juhtkond oli aga avalikult laialisaatmise vastu.

Nad nõuavad peastaabi juhtkonnalt selle protsessi peatamist ja teise leegioni jätmist praegusesse staatusesse eraldi pataljonina või isegi selle laiendamist polguks või brigaadiks.

Mässumeelse leegioni juhtkond toob mitmeid põhjuseid, miks see peaks olema nii, mitte teisiti.

Selle pataljoni ülema asetäitja Andri Spivak ütles BBC News Ukraina’le, et nende üksus on ainulaadne sõjaline organism, mis esiteks omab kõrget komplekteeritust, samuti väljakujunenud protsesse välismaalaste värbamiseks, suurt inglise ja hispaania keele ekspertidest koosnevat ohvitseride meeskonda, samuti tugevdatud mehitamata õhusõidukite komponenti ja „uuenduslikku meetodit” lahingoperatsioonide läbiviimiseks.

Ta juhtis tähelepanu sellele, et rünnakvägesid, kuhu peaksid kuuluma ka leegioni võitlejad, pole veel ametlikult isegi loodud.

„Mis nüüd toimub? Meid lihtsalt likvideeritakse „kuhugi”,” kuulutab sõjaväelane.

Teine probleem on Spivaki sõnul see, et välismaalased liitusid leegioniga vabatahtlikult. Pataljoniülema asetäitja sõnul läks enamik neist Ukraina eest võitlema kiindumusest selle riigi vastu, mitte rahalise toetuse pärast.

Kuna neil on õigus pärast kuuekuulist teenistust Ukraina relvajõududega leping lõpetada, lõi leegion tingimused nende hoidmiseks, mugava õhkkonna loomiseks, nende funktsioonide üksikasjalikuks selgitamiseks lahinguväljal ja mitte lihtsalt käskude andmiseks rünnakuks.

Spivaki sõnul oli juhtumeid, kus välismaalane nõustus ülesannet täitma alles pärast seda, kui ta oli operatsiooniplaaniga põhjalikult tutvunud, droonivideot näinud ja mõistnud edasist tegutsemisviisi selles rindelõigus. Selleks peab ta täielikult usaldama oma ülemaid ja üksuses olevaid kaaslasi.

„Neid ei saa niisama tormirünnakule sundida, nad liitusid meie leegioniga, sest nad usaldasid meid,” rõhutab ohvitser. Tema arvates tajub enamik välismaiseid vabatahtlikke oma „sundüleviimist” rünnakvägedesse reetmisena ja lõpetavad lepinguid.

Pealegi, kuna „Ukraina rahvusvahelised leegionid” oli äratuntav kaubamärk ja paljud välismaalased tahtsid siia pääseda, võivad nad nende üksuste likvideerimist tajuda Ukraina täieliku keeldumisena värvata välismaalasi oma armee ridadesse.

Andri Spivaki sõnul on pärast seda väga raske taastada nende usaldust Ukraina relvajõudude vastu.

„Me olime välismaalastele nagu raskuskese. Nad tulid meie juurde, sest meil pole selliseid mõisteid nagu „painduma”, „sundima“ („sundima” ja „petma” – Toim.), meil pole ametlikke uurimisi ja nii edasi. Meil ​​on meeskond, uskuge mind, inimesed paluvad meie leegioniga liituda.”

Teine põhjus pataljoni likvideerimata jätmiseks on vajadus viia lõpule uue väljaõppe ja lahingutegevuse kontseptsiooni väljatöötamine, mida teine leegion on välja töötanud peaaegu aasta. Üldiselt seisneb asekomandöri sõnul see „uuenduslik kontseptsioon” selles, et ründeoperatsioonide läbiviimisel pannakse põhirõhk mehitamata õhusõidukite, mitte jalaväe kasutamisele.

Üks Teise Rahvusvahelise Leegioni sõduritest (rahvuselt ukrainlane) oli avameelsem põhjuste osas, miks üksuse võitlejad ei soovi rünnakvägedega liituda.

Tema sõnul teeb neile muret rünnakpolkude „kahtlane maine”. Räägitakse väidetavalt suurtest kaotustest, juhtkonna julmast suhtumisest ja nn „erikontingendi” suurest osakaalust rünnakvägede seas, see tähendab vangistuskohtadest rindele läinud inimesi.

„Pole saladus, et rünnaküksused värvatakse suures osas kurjategijate, kriminaalse taustaga inimeste hulgast… See tähendab, et ühel pool on meil tegelikult „karistuspataljon” ja teisel pool – välismaalased, kes on tulnud omaenda südametunnistuse kutsel, kes mõistavad, kui ebaõiglane see sõda on, ja on valmis Ukraina nimel oma elu ohtu seadma. Need on teistsugused inimesed ja neisse peaks olema radikaalselt erinev suhtumine,” ütleb ta.

Tema arvates ei toimi välismaalaste puhul absoluutselt selline „karm lähenemine” personalile, mida ründeüksustes harrastatakse.

„Inimesed lihtsalt solvuvad, pööravad otsa ringi ja lahkuvad. Kuidas see moraalsest vaatepunktist üldse on – panna vabatahtlikud ja kurjategijad samale pulgale?” – on leegioni esindaja nördinud.

Maavägede väejuhatus, mis praegu juhib nii leegione kui ka rünnakrügemente, ütles BBC-le, et nad ei saa kommenteerida „kõrgeima juhtorgani”, st peastaabi otsust.

Peastaabi kommunikatsiooniosakond teatas BBC-le, et nende seisukoht leegionide kohta avaldati maavägede veebisaidil tehtud avalduses.

Tõepoolest, viimastel nädalatel on maavägede Suhhopotka sotsiaalvõrgustikes ilmunud mitu sellekohast avaldust. Esimene, mis avaldati 16. novembril, väidab, et „rahvusvaheliste leegionide” formaat on tegelikult oma aja ära elanud.

„2022. aastal kasutusele võetud üksikud formaadid täitsid oma rolli riigikaitse kõige keerulisemal perioodil ja võimaldasid kiiresti integreerida ridadesse astumiseks valmis välismaalasi. Samal ajal on oluliselt muutunud olukord rindel, kaitseväe struktuur ja lahingüksuste vajadused,” seisab avalduses.

Uuemas 9. detsembril avaldatud tehtud avalduses rõhutab maavägede väejuhatus taas vajadust „täiustada lahinguüksuste formeerimise ja kasutamise lähenemisviise”, et „suurendada personali kasutamise efektiivsust”.

„Ukraina relvajõududega lepingu sõlmivatel välisriikide sõjaväelastel on jätkuvalt võimalus teenida vastavalt oma erialale, kogemustele ja väljaõppele. Nende lahingukogemus integreeritakse üksustesse, kus see saab riigikaitse ülesannete täitmisel kõige rohkem kasu tuua,” öeldi avalduses.

Maavägi märgib, et kõik otsused välisriikide sõjaväelaste kasutamise kohta tehakse „kaitseväe üldise ümberkujundamise raames ja rinde vajadusi arvestades.”

BBC News Ukraina sai teada, kuidas praktikas välja näeb võõrleegioni võitlejate integreerimise protsess ründeüksustesse.

Ukraina 475. rünnakpolgu KOOD 9.2 staabiülem Andri Mištšenko (kutsung „Vanaisa”) selgitas, et Esimene Rahvusvaheline Leegion on tema üksuse koosseisu juba arvatud. Selle integreerimisega probleeme ei olnud.

„Sõjaväeüksusena see leegion tõepoolest laiali saadetakse. Kuid kogu seal olnud personal viiakse üle meie rünnakpolku. Lisaks liidetakse see tervikliku organismina Võõrleegioni jalaväepataljoni nime all,” teatas „Vanaisa“.

Mištšenko nimetab jamaks avaldusi võimaliku „välismaalaste kaotuse” kohta, mis on tingitud leegionide ümberkujundamisest nende endisel kujul.

Tema arvates parandab nende pataljonide kaasamine rünnakpolkudesse või brigaadidesse ainult nende juhitavust ja efektiivsust, kuna peaaegu nelja sõja-aasta jooksul olid need leegionid pidevalt kaasavara, mitte iseseisvate üksuste staatuses.

„Seda oleks pidanud juba ammu tegema. Sest võõrleegionid kui lahingorganismid on alati kellegi külge kinnitatud olnud ja kuskil ning kellegagi koos võidelnud… Sellest lähtuvalt on suhtumine kahjuks lisatud üksustesse alati veidi teistsugune kui omadesse,” märkis polgu staabiülem.

Samuti nimetab ta väiteid rünnakpolkude väidetava „brutaalse lähenemise” või „suure kaotuste” kohta kuulujuttudeks, mis ei vasta tõele.

Mištšenko märgib, et tema polgus on rõhk ainult mehitamata lahingutegevusel, mitte jalaväel. Näiteks võõrleegionis, mis on juba polgu osaks saanud, on umbes pool isikkoosseisust mehitamata õhusõidukite operaatorid, mitte ründesõdurid.

Rääkides isikkoosseisu kaotustest märgib 475. polgu esindaja, et tema üksuses on see näitaja Ukraina relvajõududes üks madalamaid. See on tingitud asjaolust, et KOOD 9.2 on oma loomisest peale sihipäraselt rõhutanud droonide kasutamist ja operatsioonide hoolikat planeerimist.

„Näiteks viimasel suunal, kus me töötame, on meil vaenlasega võrreldes kaotuste suhe 1:38. Teised üksused on sellistest numbritest šokeeritud,” märkis Mištšenko.

Samal ajal võivad polgu võitlejad kaotada kuni 100 Mavici drooni kuus, lisab ta. Mitte iga Ukraina relvajõudude brigaad ei saa endale lubada nii suuri kulutusi mehitamata õhusõidukitele.

Polgu staabiülem on kindel, et nad püüavad uutes üksustes välismaalaste oskusi maksimaalselt ära kasutada ega näe neid lihtsalt „tõrkekindlate ründevõitlejatena”.