Soome kaitseminister Antti Kaikkonen näitas 2021. aasta lõpus üles draamat. Või oli see lihtsalt kokkusattumus.

Kaikkonen vaikis pressikonverentsil pikalt ja lõpetas selle kaua spekuleeritud teadaandega: 1990. aastatest Soomet teeninud F/A-18 Hornetid asendatakse Ameerika Ühendriikide Lockheed Martini mitmeotstarbeliste hävitajatega F-35A Lightning II, vahendab MTV.

See ei puuduta ainult kaitsevõime uuendamist, vaid Soome ajaloo kalleimat tehingut.

Ligikaudu 8,4 miljardi euro eest saab õhuvägi 64 hävitajat F-35, rakette ja hooldustarvikuid. Võib-olla isegi välispoliitilist kapitali Ameerika Ühendriikide suunas.

Veel 2021. aastal oli lihtne öelda, et F-35-l on kõik võimalused olla õhuruumi vaieldamatu peremees.

Kolm kuud pärast hävitajate tehingu väljakuulutamist alustas Venemaa oma suurrünnakut Ukraina vastu ja sõja õhuruumi lendas uus surmatäht: droon.

Soomel on 2025. aastal ikka veel „väga vähe droone”, tunnistab maaväe ülem Pasi Välimäki MTV uudistele. See pole meie jaoks uus asi, aga uus on ulatus ja see, milleks neid kasutatakse, ütles Välimäki taskuhäälingusaates Mighty Finland.

Kui on sõda, on arendustsükkel palju kiirem, kuna see on vajalik, jätkas ta.

Niinisalot külastanud Ukraina sõdur Oleksandr Voitko ütles otsekohesemalt: Soome ja Euroopa ei ole droonisõjaks „hetkel valmis”, vahendab Helsingin Sanomat.

Sadades ja sadades Ukrainast avaldatud sõjavideotes tapavad pisikesed droonid sõdureid, halvavad energiatööstust, ründavad laevu ja hävitavad strateegilisi pommitajaid.

Erinevate allikate andmetel põhjustasid droonid 2025. aastal 70–80 protsenti kõigist Venemaa ja Ukraina kaotustest.

Lahinguväljal näib olevat toimunud revolutsioon. Väike ja väle Taavet purustab Koljati.

Vana sõjatarkuse või terve mõistuse kohaselt valmistuvad kindralid alati eelmiseks sõjaks.

Kas Soome tegi kaheksa miljardi dollari suuruse ajaloolise vea, ostes droonide asemel hävitajaid?

Droonide paremuse pooldajate argumendi tuum on alati sama ja vaieldamatult tõhus: kõige odavamal juhul võib vaid paarsada eurot maksev droon muuta miljoneid eurosid maksva sõjamasina vanarauaks.

Tehnoloogiaguruna tuntud Tesla ja SpaceX-i tegevjuht Elon Musk jagas 2024. aasta lõpus videot droonide parvest ja kirjutas sellele juurde pildiallkirja: Samal ajal ehitavad mõned idioodid endiselt mehitatud hävitajaid, näiteks F-35.

Ameerika Ühendriigid ehitavad ja Soome ostab neid koos teistega.

Mõnikord ajavad need arutelud segadusse ütleb Soome kaitse- ja õhuväe endine ülemjuhataja ning praegune parlamendiliige Jarmo Lindberg.

Lindberg töötas Soome HX-projekti ajal paar nädalat konsultandina Lockheed Martinis, mis toodab hävitajaid F-35. HX-projekti ülesanne oli leida vananevatele Hornetidele asendus.

Mõnikord tundub, et tekib kuvand, et odav propellervidin asendab mitmeotstarbelisi hävitajaid, ütles Lindberg MTV uudistele telefonitsi 2024. aasta kevadel.

Lindbergi arvates on droonidebatis lahinguvälja kui terviku tajumine hägustunud ja paljastatud väärarusaamadele, mis on muutumas avalikuks tõeks.

Endise õhuväeülema Lindbergi sõnul tuleb selleks, et kümneid miljoneid eurosid maksev mitmeotstarbeline hävitaja õigustaks oma kohta droonidega täidetud õhuruumis, nendevahelisi erinevusi tõeliselt mõista.

Erinevates sõjapidamise valdkondades on vaja erinevat varustust. Mitte ainult õhusõjas, vaid kogu sõjas. Need täiendavad teineteist, ütles Lindberg.

Lindberg ei eita, et Ukraina sõda on toonud kaasa „pöördumatu muutuse”.

Soome ajateenijad magavad nüüd telkide asemel kaevikutes ja turvaline pelgupaik rindejoone taga on muutunud üha kaugemaks.

Endine USA armee ülem Mark Milley kirjutas USA ajakirjas Foreign Affairs, et Ameerika Ühendriigid ei ole valmis tuleviku sõdadeks, nagu see, mida praegu Ukrainas peetakse.

USA hävituslennukid, laevad ja tankid ei ole võimelised end droonirünnakute eest kaitsma, ütlesid Milley ja Google’i endine tegevjuht Eric Schmidt.

Droonid annavad ülematele ja tulejuhtimisele ka vaate, mis oli 1990. aastatel enamasti reserveeritud videomängudele: reaalajas linnulennuvaate.

Lindbergi hinnangul toovad F-35 mitmeotstarbelised hävitajad relvajõudude tööriistakasti siiski midagi sellist, mida droonid vähemalt praegu asendada ei saa.

On kõnekas, et Lindberg ei kasuta hävitajate eelistest ja ülesannetest rääkides isegi sõna „hävitaja”, vaid eelistab rääkida sõidukist või süsteemist.

Ukraina on Prantsusmaa suurune riik. Soome on samuti pindalalt suur. Kui sellise suurusega riikides tahetakse kiiresti erinevaid piirkondi ohustada, on hea, kui sõiduk liigub kiirusega 15 kilomeetrit minutis ja tulistab mürske, mille ulatus on üle 200 kilomeetri, väidab Lindberg.

See on nii suur oht, et igal ajal saab rünnata iga ala. See on päris peavalu, jätkab ta.

Ka droonide lennu-ulatus on suurenenud. Ukraina on öelnud, et toodab juba droone, mis väidetavalt suudavad lennata 1300 kilomeetri kaugusele.

Siiski pole massiliselt kasutusel droone, mis oleksid kiiruse ja hävitusjõu poolest võrreldavad hävitajatega.
Samuti ei saa kvantiteet asendada hävitajate teatud omadusi.

Hävitajate hävitusjõud ja liikuvus on selline kombinatsioon, mis võimaldab raskuskeset kiiresti ükskõik kuhu nihutada, ütleb Lindberg.

Lisaks on kõrgel lendavate reaktiivhävitajate andurite toodetav teave hoopis teisel tasemel võrreldes propellerdroonidega, jätkab ta.

Hävitajate individuaalsete omaduste rõhutamine on osaliselt sama probleem kui teiste relvade vajaduse õigustamine droonide tekitatud hävingu näitamisega.

Asi on tervikus, märgib Lindberg. Ja suur tervik, mille osa on F-35 Soomes, on õhutõrje.

Isegi ainuüksi õhutõrje kasutamine jätab Soome õhutõrjesse paratamatult tohutud lüngad, möönab Lindberg. See on lihtsalt riigi suuruse küsimus.

Selleks, et eesmärgile kasvõi lähedale jõuda, on vaja midagi, milleks professionaalsed sõdurid tavaliselt kasutavad terminit „integreeritud õhutõrjesüsteem”.

Soome mõistes on mõte selles, et õhutõrje edu eest ei lasu vastutus ühelgi üksikul relvasüsteemil, sest praktikas ei saa ükski süsteem kõike üksi teha.

Kuna õhutõrjest pole kunagi piisavalt, tuleb teha valikuid.

Tuleb mõelda, mida sa kaitsta tahad. Kui otsus on tehtud, ehitatakse sinna mitmekihiline õhutõrje. Õhutõrjet kirjeldatakse sageli ringide jadana. Erinevate ringide sees tegelevad erinevad õhutõrjerelvad erinevate ohtudega erinevatel kaugustel, ütles Lindberg.

Õhutõrjerakett suudab lennata piisavalt kaugele, et aeglast propellerlennukit alla tulistada, kuid ballistilist raketti, mis tuleb kosmosest vintpüssikuuli kiirusel, ei saa „ülesmäge” kuigi kaugelt alla lasta, jätkas ta.

Kui vaenlane saadab lennukid ja tiibraketid ootamatult mujale kui õhukaitse, pole aega näiteks maapealset õhutõrjevarustust sinna liigutada.

Siis tasub saata hävitaja, mis lendab kiirusega 15 kilomeetrit minutis, millel on head sensorid ja kümnete kilomeetrite ulatusega õhutõrjeraketid. Lisaks sellele luure ja segamine, ütles Lindberg.

Droonid on selle ülesande jaoks liiga aeglased ning nende relvastus ei võimalda hävitajatel ega rakettidel neid alla tulistada.

Teisest küljest on odavate propellerdroonide tõrjumine hävitajate poolt lastud õhutõrjerakettidega või nelja miljoni dollarilise õhutõrjeraketiga PAC-3 rahakotile kehv variant.

Tõhus õhutõrje on seega pidev kivi-paber-käärid mäng, kus erinevatele ohtudele tuleb reageerida sobivalt kulutõhusa süsteemiga.

Droonirünnakute tõhusa tõrjumise muudab praegu keerulisemaks asjaolu, et igaveses relvade ja vasturelvade vahelises võitluses on relvad ehk droonid praegu kulutõhususe poolest ees.

Ründaja jaoks on selliste hävitajate nagu F-35 eelis loomulikult sama, mis kaitsja jaoks.

Lindbergi sõnul ei ole fikseeritud platvormilt tulistatud püüdurraketil aega seda tabada enne, kui oma raketi välja tulistanud kiire õhusõiduk on lahkunud.

Hävitajad saavad rakette tulistada ka nii kaugelt, et isegi ei satu õhukaitse laskeulatusse.

Venemaa tegutseb praegu Ukrainas just sel viisil, võimaldades Ukrainal proovida alla tulistada ainult rakette, mitte nende stardiplatvorme, mille hävitamine avaldaks pikemaajalist mõju.

Nii kaitsja kui ka ründaja soovivad täpsust ja ulatust. Seetõttu on hävitajad muidugi ka ihaldusväärsed sihtmärgid, ütleb Lindberg.

Kallist mitmeotstarbelist hävitajat on kõige lihtsam hävitada lennuväljale pargituna. Soomus pole tugev ja lisaks on hävitajaid vähe ning neid on raske asendada.

Igaühele, kes on sõda kasvõi natukenegi jälginud, on selgeks saanud, kui olulised on pikamaa täppisrelvasüsteemid, ütles Lindberg.

Ukraina on suurendanud ja jätkab tulevikus oma droonide tootmise suurendamist.

Samal ajal on Ukraina otsustanud osta Rootsilt 150 hävitajat Gripen E ja 100 Prantsuse hävitajat Rafale.
Ukraina, kes on olnud droonisõja liikumapanev jõud, on seega oma ostudega andnud oma panuse hävitajate ja droonide vastasseisu.

Ta vajab mõlemat.