Sõda on Ukrainas olnud äärmusparempoolsete jõudude kuldajastu. Terav sõdurite puudus – eriti sõja neljandal aastal – on tõstnud äärmusparempoolsed rühmitused Venemaa-vastase võitluse poodiumile. Kunagi poliitilisele ääremaale surutud ja jalgpallihuligaansuses, subkultuurilistes noorteringkondades ja poolkuritegelikes võrgustikes juurdunud rühmitused on ülendatud rahvuskangelaste ja „Euroopa kaitsjate” staatusesse.

Sõjalise vajaduse varjus anti neile ulatuslikud vabadused: oma lahinguüksuste loomine, juurdepääs kaasaegsetele NATO relvasüsteemidele ja väljaõpe Lääne sõjaväebaasides. Isikud, keda kunagi peeti vastuvõetamatuks, on nüüd teretulnud esinejad mainekates Lääne ülikoolides ja mõttekodades, vahendab Berliner Zeitung.

See areng ei toimunud iseenesest. Selle tegi võimalikuks süstemaatiline valgepesu – mida juhtisid poliitikud, ajakirjanikud, intellektuaalid ja aktivistid, kes olid valmis ebamugavaid fakte maha vaikima. Üks näide on natsi- ja vihasümbolite kasutamine Ukraina sõjaväeosades. Kuigi nii Ukraina kui ka Saksamaa keelavad ametlikult natsisümboolika, võttis Azovi pataljoni veteranide asutatud 3. rünnakbrigaadi allüksus omaks kurikuulsa SS-eriüksuse Dirlewangeri sümboolika modifitseeritud versiooni. Ukraina sõjaväes taaselustati ka SS-ruunid, Reichsadler (keisrikotkas) ja keldi ristid.

Veelgi häirivam kui sümboolika on Ukrainas valitsev äärmusparempoolne ideoloogia. See on juurdunud OUNi ja UPA – holokausti, Teise maailmasõja ajal poolakate etnilise puhastuse ja poliitilise terrorismiga seotud organisatsioonide – ülistamises. Azovile lähedastes noortekeskustes, näiteks „Centurias” austatakse Stepan Banderat ja Roman Šuhhevõtšit moraalsete ja poliitiliste eeskujudena.

Azovi liikumine, riigi kõige paremini organiseeritud ja mõjukam paremäärmuslik jõud, levitab avalikult autoritaarset maailmavaadet. See hõlmab isikukultust ja vägivalla ülistamist, demokraatia tagasilükkamist, rassilist ja etnilist natsionalismi, antisemitismi, islamofoobiat ja homofoobiat. Selle ideoloogid väljendavad avalikku põlgust Euroopa vastu, mida nad kujutavad dekadentliku, nõrga ja allakäinud riigina – liiga tolerantse, liiga hedonistliku ja liiga inimõigustele keskendununa. Migratsiooni peetakse tsivilisatsiooni enesetapuks, mis viib Euroopa islamiseerumiseni ja valge elanikkonna väljasuremiseni. Euroopa mehi naeruvääristatakse kui naiselikke, argpükslikke ja võimetuid kaitsma oma rahvast, kodumaad ja perekonda.

Euroopa paistab Ukrainas üha enam mitte liitlasena, vaid moraalselt pankrotis ja ebausaldusväärse partnerina. Paremäärmuslased süüdistavad Euroopa valitsusi reetmises. Nad väidavad, et eurooplased hindavad Venemaa ohtu valesti, klammerduvad Kremliga sõlmitud kompromisside külge ja saboteerivad Ukrainat relvatarnete hilinemise, ebapiisava rahastamise ja ebaefektiivsete sanktsioonide abil.

Iga rahulepingut tajutakse Ukraina äärmusparempoolsete poolt mitte kompromissina, vaid lüüasaamisena. Ja lüüasaamised nõuavad süüdlasi. Sõjast õhutatud viha on juba pöördumas Euroopa vastu. Seetõttu peaks Euroopa eliit silmitsi seisma ebamugava reaalsusega: kuidas nad suudavad vältida sihtmärgiks sattumist jõududele, keda nad on relvastanud, välja õpetanud, legitimeerinud ja rahastanud? Ajalugu pakub sünget hoiatust. Tänased vabadusvõitlejad võivad homme naasta terroristidena.