Ukraina kaotab sõja Venemaa vastu – eurooplased peavad seda tunnistama, isegi kui see on valus. Ainus eesmärk, mis jääb alles, on ära hoida halvim, kirjutab väljaande Welt am Sonntag peatoimetaja Jacques Schuster.

On aeg faktidele otsa vaadata – kainelt, halastamatult ja valusalt. Ukraina kaotab sõja Venemaa vastu. Riik on lukustatud kurnamissõtta Vene agressori vastu, mis aeglaselt, aga kindlalt selle jõudu õõnestab.

Kurnamissõdu on võimalik võita. Võit läheb sellele, kes peab kauem vastu. Neil peab õnnestuma pidevalt uusi sõdureid ja relvi rindele saata. Venemaal on piisavalt mehi ja varustust, kuigi tema kaotused on hinnanguliselt miljonid. Ukrainal see võimekus puudub – sõjaliselt, sotsiaalselt ja rahaliselt. Ja seda hoolimata eurooplaste tõsistest pingutustest Kiievit toetada.

Alates 2024. aasta lõpust on Ameerika Ühendriigid keeldunud Ukrainale edasist abi andmast. Aastatel 2022–2024 ulatus aastane sõjaline abi 41,6 miljardi euroni. Kieli Maailmamajanduse Instituudi andmetel anti 2025. aastal sõjalist abi vaid 32,5 miljardi euro ulatuses. Lisaks ähvardab Kiievit pankrot. Eurooplased on peaaegu nelja aasta jooksul andnud 20 miljardit eurot majandusabi. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel on see kolmandik sellest, mida Ukraina vajab oma riikluse säilitamiseks. Uus 90 miljardi euro suurune EL-i laen annab Kiievile mõneks ajaks hingamisruumi. Aga mis saab pärast seda?

Sõda sellega ei lõpe. Venemaa jätkab võitlust, ükskõik kui palju eurooplased omaenda protestide kaja ka ei naudiks. Mõni võib seda pidada naeruväärseks ja absurdseks (ja see ongi!), aga Moskva tajub oma agressioonisõda Ukraina vastu kui võitlust omaenda olemasolu eest. Ta tunneb end NATO poolt ümbritsetuna, näeb end Atlandi Liidu itta laienemise tõttu kägistushaardes ega lase end aeglasest edasiliikumisest heidutada – vajadusel vaid meeter meetri haaval, aasta-aastalt. Nii see ka jääb. Psühhiaatrid teavad seda: paranoiahaigetele saab võimalikult lahkelt ja ratsionaalselt selgitada, et nende hirmud on illusioon. Nad ei lase aga oma pettekujutlustest lahti, ükskõik kui palju nad ise selle all kannatavad.

Venemaa seis on halb, selles pole kahtlustki. Majandussanktsioonidel on mõju. Need tekitavad riigile märkimisväärset kahju. Kuid igaüks, kes tõesti usub, et tema elu on ohus, ei hooli sel hetkel sellest, kui palju ta rahaliselt kahjumis on. Asjad võivad küll Venemaa, sõjalise hiiglase ja majandusliku kääbuse jaoks allamäge minna, kuid Kremli juht Putin jääb ükskõikseks.

Putin põlgab Euroopat ja Euroopa Liitu. Erinevalt armastusest teravdab vihkamine inimese tähelepanu teisele. Jäise külmusega märgib Putin, et Euroopa sõjaline võimekus on praegu kolmanda klassi tasemel, selle tugevus seisneb parimal juhul omaenda loosungite järgimises. Ta suhtub kainelt EL-i sisemisse ebakõlla. Ukraina ja Venemaa puhul on ebausaldusväärsed partnerid mitte ainult Ungari, Tšehhi Vabariik ja Slovakkia, vaid ka Hispaania ja Portugal. Prantsusmaa omakorda on majanduslikult raskustes ja vaevalt suudab edasist abi pakkuda. Samal ajal jälgib Kremli juht Valges Majas viibivat meest. Ta teab: Donald Trump soovib rahu – vajadusel Ukraina arvelt. Ta teeb selles Vene-Ukraina kurnamissõjas Kiievi abistamiseks vähe või mitte midagi.

Lühidalt, Ukraina ja ka eurooplaste aeg hakkab otsa saama. On vaid üks lootusekiir: Vladimir Putin teab, et ta on liiga nõrk, et säilitada kontroll Ukraina üle tervikuna ja pikas perspektiivis. Kogu riigi okupeerimine muudaks lääneosa sissisõja tsooniks ja sajad tuhanded noored põgeneksid läände, pannes selle „ajude äravoolu” kaudu juba niigi vaesunud Venemaa riigile täiendavaid kulusid – kulusid, mida Kreml ei suuda lõputult kanda. See asjaolu võib olla läbirääkimistel argumendiks halvima ärahoidmiseks.

Kas Lääs nõrgeneb sõja lõpus? Jah, nõrgeneb. Kahjuks! Selle usaldusväärsus saaks kahjustada. Lisaks süvendab olukorda veel üks tegur: Donald Trumpi juhitud Ühendriigid õõnestavad NATO-t – Putinile see meeldib –, ükskõik kui palju saltosid NATO peasekretär Mark Rutte Ovaalkabinetis ka ei teeks. Kuigi ameeriklased – vastupidiselt oma aeg-ajalt esinevatele ähvardustele – ei lahku kunagi Euroopast, vajavad nad baase, et Lähis-Idas kiiresti tegutseda. Kuid nad lasevad eurooplastel NATO sees manduda. On viimane aeg, et vähemalt tuumik-Euroopa mitte ainult ei kaaluks seda võimalust, vaid ka tegeleks sellega praktiliselt.

Järgmisel aastal paistab olukord sünge. Faktid on murettekitavad – eriti jõulude lähenedes. Aga nagu Thomas Mann kirjutas: „Pikas perspektiivis on kahjulik tõde parem kui kasulik vale.”