Euroopa valitsused ei tõrju enam ainult Vene häkkerirünnakuid. Nad on algatanud ka vasturünnakuid. Tuumariigi Venemaa vastu suunatud kättemaks tundus pikka aega mõeldamatu, kuid nüüd see toimub, ehkki varjatult. Selle kübersõja keskmes on üks riik.

Klaasist kontorihoone ülemisel korrusel Tallinnas kavandab Aare Reintam sõjalisi missioone, mida kõik asjaosalised hiljem eitavad. Ta seisab monitoride seina ees, millel on tabelid ja diagrammid ning mereäärse linna kaart. Näha on elamuid ja tehaseid, samuti elektrijaamu ja elektrimaste, haiglaid ja ladusid. Muutuvad värvid näitavad nende staatust: need on kas endiselt terved või juba häkitud, vahendab Welt.

„Meie tänapäeva maailma on üsna lihtne sandistada,” ütleb Reintam. Ta töötab Eesti ettevõttes nimega CybExer. Tema meeskond tegeleb kahe kriitilise küsimusega: kuidas saab end häkkerirünnakute eest kaitsta – ja kuidas neid edukalt läbi viia? Lääne valitsused on juba ammu kaitsest kaugemale liikunud; nad korraldavad ka rünnakuid, näiteks saates salaja arvutiviiruseid Venemaale või Iraani.

Reintam kannab teksaseid ja kapuutsiga dressipluusi; ta on tsiviilisik, aga ta on kõige selle juures – sõdur virtuaalsel rindel. „Me pakume mitmele EL-i liikmesriigile ründevõimekust,” ütleb ta. CybExeris on käimas õppus ja neljanda korruse monitorid kuvavad tulemusi reaalajas. Mida tabelid ja graafikud täpselt näitavad, tuleb saladuses hoida. „Kirjutage lihtsalt: see on moodne sõjapidamine,” ütleb Reintam.

Paistab, et Euroopa asub sõja ja rahu vahelises hallis alas. USA korporatsiooni Microsofti analüüsi kohaselt on Venemaa küberrünnakute arv sel aastal suurenenud 25 protsenti. Kremliga seotud häkkerid võtsid ilmselt Norras kontrolli alla tammi ja avasid paisuvärava. Rünnakul polnud tagajärgi, kuid see näitas, mis on võimalik.

Lisaks on oletatavad Venemaa droonid rikkunud korduvalt EL-i õhuruumi; vaid paar nädalat tagasi nähti Belgia tuumaelektrijaama lähedal Doelis droonide parve. Poolas hävitas hiljuti plahvatus olulise raudteeliini rööpad. Kuidas peaks kõigile neile provokatsiooni- ja sabotaažiaktidele reageerima? Mõned valitsused usuvad ilmselt: selliste ettevõtete nagu CybExer algoritmidega. Euroopa poliitikud mõtlevad oma lähenemisviisi ümber; kättemaks tuumariigi Venemaa vastu tundus pikka aega mõeldamatu, kuid nüüd see toimub, ehkki varjatult. Meie mandril on puhkenud algoritmide vaikne sõda.

Nagu Aare Reintam selgitab, on haavatavusi kõikjal. Häkkerid ei pea ründama isegi lennujaamu ega panku – piisab hästi kaitstud infrastruktuurist. Näiteks kanalisatsioonisüsteemist piisab. Paljud veepumbad kasutavad andmevahetuseks nõrgalt krüpteeritud 2G-võrke. Rünnak sellele võib käivitada ahelreaktsiooni: tualetid lähevad rikki, bakterid paljunevad, inimesed haigestuvad ja haiglad täituvad. „Lõppkokkuvõttes,” ütleb Reintam, „kõigub kogu tervishoiusüsteem pankroti äärel.”

Eesti küberfirmad on maailma parimate seas; eksperdid üle kogu Euroopa tahavad riigilt õppida ja NATO korraldab siin regulaarselt hädaolukorra õppusi. Kirde-Euroopas, mitte kaugel Venemaa piirist, on tekkinud omamoodi globaalne küberkaitse keskus. Kuidas see juhtus? Üks inimene, kes peaks seda teadma, on Eesti peaminister Kristen Michal. Ta võtab külastajaid vastu oma valitsuse peakorteri kolmandal korrusel asuvas konverentsiruumis. Põrandast laeni ulatuvatest akendest avaneb vaade Tallinna vanalinnale kitsaste tänavate ja ajalooliste hoonetega. Kauguses paistab hall ja lainetav Läänemeri.

„Oleme digitaalselt kõige arenenum riik maailmas,” ütleb Michal. „Kõike saab siin teha veebis, välja arvatud abiellumist, selleks peate kohal olema.” Eesti administratsioon töötab paberivabalt ja on võrgustatud. Arstid, koolid ja maksuametid kasutavad samu andmebaase. Kodanikud saavad digitaalselt dokumente allkirjastada ja oma parlamendi valimistel veebis hääletada. Ja programmiga nimega e-residentsus meelitab valitsus ettevõtjaid kogu maailmast. See on omamoodi virtuaalne kodakondsus, mis võimaldab kõigil Eestis ettevõtet juhtida.

Kuid kõigel sellel on ka varjukülg, nagu siinsed inimesed mõned aastad tagasi teada said. 2007. aastal kukutas suur küberrünnak kokku valitsuse ja pankade veebilehed ning sularahaautomaadid lakkasid töötamast. Kahtlustati Venemaad. Ja ka praegu jätkuvad rünnakud, ehkki väiksemas ulatuses. „Võiks arvata, et Kreml on Ukraina sõjaga juba piisavalt hõivatud,” ütleb Michal. „Aga kuidagi leiavad nad ikkagi aega häkkimiseks.”

Pärast 2007. aasta rünnakut ehitas NATO Tallinna uurimiskeskuse, mille akronüüm on mõnevõrra kohmakas CCDCOE. See asub Michali valitsuse peakorterist kümneminutilise autosõidu kaugusel. Territoorium on ümbritsetud okastraadiga ja hoonetele on paigaldatud kaamerad, on kohe selge: siin tegutseb sõjavägi.

CCDCOE-s analüüsib umbes 70 meest ja naist küberrünnakuid, kavandab vastumeetmeid ja nõustab NATO liikmesriike. Nad valmistavad Läänt ette järgmiseks suureks küberrünnakuks. „Väga vähesed kindralid on nohikud,” ütleb siin paiknevate Saksa relvajõudude kolonelleitnant Christoph Kühn. Tal on seljas lahingvorm: roheline kamuflaaž ja mustad saapad. „Seetõttu on väljaõpe üks meie peamisi prioriteete.”

Harjutuste ruumi ukse taha on sõdurid seadnud üles simulatsiooni: 20 metallkasti helendavate joonte ja sümbolitega. Need kujutavad elektrivõrku koos generaatorite, kõrgepingeliinide ja trafodega. Äkitselt lülitavad häkkerid generaatori välja, mis pole veel võrgule probleemiks. Aga kui mitu generaatorit veel rikki läheb, aeglustub elektrivool. Kahe minuti pärast vilguvad igasugused hoiatustuled. Toiteallikas laguneb, tekib elektrikatkestus. „See on üks halvimaid ettekujutatavaid stsenaariume,” ütleb kolonelleitnant Kühn. „Ilma elektrita ei tööta miski – ei krediitkaardid, külmikud ega arvutid.” Häkkerirünnak elektrijaamale võib ühiskonna kiiresti destabiliseerida.

Sel aastal on nad CCDCOE-s läbinud kaks suurt õppust. Ühes neist, „Locked Shields”, pidi fiktiivne Berylia osariik end kaitsma Crimsonia küberrünnakute eest. Mitmel päeval osales operatsioonis 4000 sõdurit ja tsiviilisikut, kõik reaalajas. Varsti pärast seda järgnes „Crossed Swords” vastupidise stsenaariumiga: rünnak kaitse asemel. Eksperdid ründasid, treenides seega neid oskusi, mis muutuvad Venemaaga peetavas varjatud sõjas üha olulisemaks.