See pidi olema unistuste töö. Mikaela alustas sotsiaaltöötajana Helsingi Pride’i kogukonnas 2024. aasta märtsis. Kui tema tähtajaline leping detsembris lõppes, ei tahtnud ta enam jätkata.

„Seal oli liiga palju eetilist stressi. Ma mõtlesin kogu aeg, kas kõik saab korda,” ütleb ta.

35-aastane Helsingi Pride on üks Soome silmapaistvamaid inimõiguste organisatsioone. See korraldab iga-aastast Pride’i üritust, mis kulmineerub paraadi ja pargipeoga juuni lõpus. Organisatsioon teeb ka aastaringselt noortetööd ja pakub tuge vikerkaarepagulastele, vahendab Helsingin Sanomat.

Mikaela töötas grupis Together with Pride, mis aitab seksuaal- ja soovähemustesse kuuluvaid varjupaigataotlejaid. Nad on haavatavad inimesed, kellest paljud elavad vaesuses.

Mikaela sõnul võisid kliendid grupi koosolekutele tulla näljasena. Koosolekute eelarve oli aga vaid 20–30 eurot. Selle eest pidi saama suupisted 15–25 osalejale. Samal ajal toodi Pride Helsinki juhatuse koosolekutele kulleriga sushit. Raha kulus ka esindustegevuseks.

„Tundus, nagu oleks organisatsioonis kahe klassi inimesi,” ütleb Mikaela.

Seda tunnet tugevdas veelgi asjaolu, et Kaablitehase viiendal korrusel asuvad Helsinki Pride’i töötajate ruumid olid kaunilt renoveeritud. Ta pidas alumise korruse kliendiruume viletsaks.

Mikaela sõnul oli organisatsiooni juhtkond huvitatud ainult juuni ürituse korraldamisest.

„Ürituse korraldamine võttis kogu minu energia, kuigi organisatsiooni südameks peaks olema konkreetne, aastaringne inimõigustealane töö,” sõnab ta.

Aastaringset tööd toodi välja ilukõnedes, kuid igapäevaelus Mikaela seda ei näinud. Näiteks ei antud töötajatele vaatamata nende soovidele telefonikabiini ja nad pidid klientidele tualettruumides ja koridorides tundlikke kõnesid tegema.

Ta tundis ka, et kuigi organisatsioonis töötasid tõeliselt kvalifitseeritud spetsialistid, ei kuulatud neid otsuste tegemisel.

„Hakkasin mõtlema, kas ma töötan inimõiguste organisatsioonis või ürituste korraldamise agentuuris,” märgib ta.

Pride’i üritus on kiiresti kasvanud. Kui 2010. aastate alguses osales marssidel vaid paar tuhat inimest, siis tänaseks on osalejaid juba umbes 100 000.

Tänavuse 2025. aasta juunis lehvisid samuti vikerkaarelipud, õhus oli rõõmu ja armastust. Yeboyah oli pargipeo peastaar.

Mõni päev pärast pidu avaldas Yle loo organisatsioonis valitsevast pingelisest õhkkonnast.

Loos kirjeldati tegevjuhi Annu Kemppaineni ja juhatuse esimehe Senni Moilaneni juhtimisstiili kui sobimatut ja autoritaarset.

Seda räägiti ka Helsingin Sanomatele.

Helsingin Sanomat on pikka aega uurinud Helsingi Pride’i kogukonna probleeme. Selle loo jaoks intervjueeris Helsingin Sanomat 16 inimest: organisatsiooni endisi ja praeguseid töötajaid, juhatuse liikmeid ja organisatsiooniga koostööd tegevaid erakondi.

Mõned neist kritiseerivad Kemppainenit ja Moilanenit karmide sõnadega, kuid ei julge oma nime all esineda, sest kardavad tagajärgi oma töö või kogukonna pärast.

Mõned ei soovi üldse kommenteerida. Samuti on palju vihakõnet vikerkaarekogukonna vastu ning kardetakse, et vaidluste avalikud kommentaarid suurendavad selle võimalust.

Helsingin Sanomate andmetel on kogukonna-sisesed lahkarvamused kestnud juba pikka aega. Kriitikute sõnul on Kemppainen ja Moilanen organisatsiooni „omanud”. Mõlemad on Pride’iga pikka aega seotud olnud ja neil on vikerkaarekogukonnas suur mõjuvõim.

Samuti väidetakse, et nad üritavad kriitilisi hääli vaigistada, et kogukond väljastpoolt ühtsena näiks.

„Peaksime ikkagi saama puudustest rääkida,” ütleb Mikaela.

Helsingi Pride’i kauaaegne partner ütleb, et organisatsioonis valitsev halb vaim peegeldub ka väljapoole. Pride’i kogukond annab aastaringselt tööd umbes kümnele inimesele ning lisaks on seal projektitöötajad ja vabatahtlikud.

Helsingin Sanomat kohtus Moilaneni ja Kemppaineniga eelmisel nädalal Helsingi Pride’i kontoris Kaablitehases, kus nad said kriitikale vastata. Nad teadsid, et lugu avaldatakse teisipäeval, 2. detsembril.

Esmaspäeva õhtul, 1. detsembril, sai Helsingi Pride’i kogukond ootamatult kutse erakorralisele koosolekule. Esimees Senni Moilanen teatas, et astub aasta lõpus ametist tagasi. Tal oleks ametiaega jäänud üks aasta.

Samal ajal, kui Pride on kasvanud, on ka selle korraldamiskulud tõusnud.

Ürituse raha tuleb peamiselt ettevõtetelt. 2024. aastal ulatusid partnerlustulud enam kui 860 000 euroni ja 2026. aasta eelarves on see summa juba miljon eurot.

Aastaringset tööd rahastatakse peamiselt avalikest vahenditest. Kogukond imestab, miks partnerlustulust suunatakse vähe raha sotsiaal- või noorsootööle, mis on paljudele konkreetseks abiks.

Kriitikud leiavad, et ürituse laiendamine ei teeni enam kogukonda.

Eelmise, 2024. aasta sügisel palkas Pride’i kogukond oma esimese partnerlusjuhi, kuid tema töösuhe lõpetati vaid mõne kuu pärast.

Otsus tekitas nördimust ja pahameelt. Töötajad ja paljud partnerid pidasid tema tööd oluliseks. Vallandamist põhjendati usalduse puudumisega. Ta ei olnud järginud juhiseid, sealhulgas asutuse jõulupeo korraldamise kohta.

Helsingin Sanomate andmetel oli põhjuseks muuhulgas vaidlus selle üle, et partnerlusjuht tõstatas küsimusi ja seadis kahtluse alla mõnede ettevõtete sobivuse partneriteks. Üks selline ettevõte oli Finnair, kuna ettevõte on osalenud varjupaigataotlejate sunniviisilistes tagasisaatmistes.

Helsingin Sanomate allikate sõnul ei meeldinud tegevjuht Kemppainenile, kui teda vaidlustati, sest tema poliitika oli võimalikult palju kassasse „raha teenida”.

Ettevõtete jaoks on Pride atraktiivne partner. Seda toetades saavad ettevõtted hõlpsalt näidata, et nad on pühendunud võrdsusele ja mitmekesisusele, isegi kui nad tegelikult seda ei ole.

Seda nähtust nimetatakse roosapesuks.

Roosapesu tõttu ei soovi Trans ry, mis muu hulgas edendab seksuaalvähemuste õigusi, enam olla Helsingi Pride’i ametlik partner.

Eelmise, 2024. aasta suvel avaldas Trans ry avaliku kirja, milles kritiseeris koonderakonna kaasamist Pride’i partnerite hulka lisaks ettevõtetele, kuigi valitsusprogrammis seksuaalvähemuste õiguste edendamist ei mainita.

Trans ry esimehe Valo Vesikaurise sõnul kogesid tegevjuht Kemppainen ja juhatuse esimees Moilanen Pride’i nädalal avaldatud kirja isikliku rünnakuna.

„See on hiljem mõjutanud ühendustevahelisi suhteid,” ütleb Vesikauris.

„Leiame, et Pride peaks olema meeleavaldus, mitte kommertspidu ajal, mil seksuaal- ja soovähemuste vastu suunatud inimõiguste rikkumisi jätkuvalt esineb,” märgib ta.

Pride sai alguse vastupanuliikumisest. 1969. aasta juunis korraldas politsei reidi New Yorgi Stonewalli geibaaris, mis viis rahutusteni. Esimene Pride’i marss toimus aasta hiljem, rahutuste aastapäeval.

Soomes lehvisid Pride’i lipud esmakordselt 1975. aastal.

Helsingi Pride oli varem tuntud kui HeSeta. HeSeta endine esimees ja kauaaegne inimõiguste aktivist Hassen Hnini leiab, et Helsingi Pride on oma radikaalsetest juurtest kaugele eemaldunud ja muutunud vaid „heaks parteiks”.

Tema sõnul juhivad organisatsiooni privilegeeritud keskklassi kuuluvad valged feministid ning mitmekesisust ei realiseerita.

„Pride ei ole enam see radikaalne inimõiguste liikumine, mis see kunagi oli. See ei ole enam huvitatud äärealadel elavate inimeste õigustest,” ütleb Hnini.

Ka inimõiguste ekspert ja uurija Matti Pihlajamaa astus kevadel Pride’i juhatusest tagasi, kuna organisatsiooni tegevus ei vastanud tema arusaamale eetiliselt jätkusuutlikust inimõigustealasest tööst.

Tema sõnul avaldas esimees Moilanen talle samuti survet tagasi astuda.

Pihlajamaa arvates ei saanud juhatus alati piisavalt teavet oma otsuste toetamiseks. Ta oli pettunud ka selles, et töö keskendus ürituse korraldamisele ning sotsiaal- ja noortetöö jäeti teisejärguliseks.

„Lisaks oli poliitilise eestkoste töö Pride’il hõredam, kui ma ette kujutasin,” sõnab ta.

Pihlajamaad häiris ka juhtkonna viis ignoreerida ja alahinnata organisatsiooni sisemist kriitikat.

„Vikerkaarekogukond ei ole üksmeelne ja ka selles on rassismi. Siiski on mitmesugused konfliktid osa aktivismist ja poliitikast,” märgib ta.

Pärast Yle artiklit püüdis Helsingi Pride’i juhtkond Helsingin Sanomatele öeldu kohaselt välja selgitada, millised töötajad olid meediaga rääkinud „süüdistades ja survestades”.

Üks praegune töötaja peab teguviisi sobimatuks. Tema sõnul oli partnerlusjuhi töösuhte lõpetamine „pistik”, mille eemaldamine tõi pinnale juhtkonna sobimatu käitumise muud aspektid.

Töötaja sõnul pole olukord sügise jooksul kuigi palju paranenud. Töötajatele on korraldatud töökogukonna koolitusi, kuid töökogukonda vaevanud probleemidega on tegeletud vaid pealiskaudselt.

Tema arvates ei ole kriitika vaigistamine inimõiguste organisatsiooni tegevuses kohane.

Siiski kiidetakse ka Moilanenit ja Kemppainenit. Kõik ei tunnista süüdistusi juhtkonna vastu.

Juhatuse kauaaegne ja lahkuv aseesimees Annika Lundström ei mõista, kust Kemppaineni või Moilaineni kriitika tuleb. Ta tunneb, et Helsingi Pride’i kogukonnas on hea vaim.

Lundströmi sõnul on igas töökogukonnas arenguruumi, kuid on ebaõiglane, kui probleemid personifitseeritakse Moilaneni ja Kemppaineni näol.

„Nad on küll energilised, aga neid pole vaja karta,” sõnab ta.

Helsingi Pride’i tegevjuht Annu Kemppainen ja juhatuse esimees Senni Moilanen ütlevad, et nad ei tunnista ühtegi juttu organisatsiooni halvast õhkkonnast.

Nad väidavad, et on esitanud Yle juulis avaldatud artikli kohta kaebuse Avaliku Sõna Nõukogule.

Pärast Yle artikli ilmumist vestlesid Moilanen ja aseesimees Annika Lundström iga töötajaga. Neilt küsiti nende arvamust tööõhkkonna ja lojaalsuskohustuse rikkumise kohta, kuna keegi oli andnud meediale sisekasutuseks mõeldud materjali.

Moilaneni sõnul pole keegi nendes ega teistes aruteludes kinnitanud väiteid halva õhkkonna või juhtkonna kohta.

Moilaneni sõnul mõistab ta, et pikaajalise töötaja töösuhte lõpetamine võib töökogukonnas pahameelt tekitada. Tööandja ei saa aga avaldada üksiku töötaja töösuhtega seotud üksikasju.

„Töökogukonnad ega inimesed pole ideaalsed ja alati on ruumi paremaks muutmiseks,” märgib ta.

Moilanen eitab, et ta avaldas juhatuse liikmele survet tagasi astuda. Tema sõnul oli tegemist aruteluga selle üle, milline käitumine on juhatuse liikmele kohane.

Tegevjuht Annu Kemppainen ütleb, et arutelu Pride’i marsi olemuse ja partnerite sobivuse üle pole uus. Sama arutelu on kogukonnas käinud aastakümneid.

Kemppainen ei kommenteeri üksikuid partnereid, kuid ütleb, et raha ei juhi otsuseid ja et partneriks ei aktsepteerita igaüht.

„Oleme keeldunud ka tõeliselt suurest rahast,” räägib ta.

Moilaneni sõnul on Pride’i marsi populaarsus kasvanud iseenesest, see pole olnud strateegiline eesmärk. Kuna üritust on korraldatud professionaalsemalt, nõuab see rohkem raha.

„Inflatsiooniga on kõik kallimaks läinud. Praegu kulutatakse rohkem ka turvainfrastruktuurile,” ütleb Moilanen.

Vabatahtlike asemele on palgatud töötajaid, et töökoormus ei muutuks ebamõistlikuks ja kõik saaksid vajalikku tasu.

Kemppainen eitab väiteid, et aastaringset tööd või sotsiaal- ja noorteteenuseid ei väärtustata ega rahastata. Tema sõnul suunatakse partnerlusfondidest juba praegu nendesse vahendeid ja tulevikus üha enam, kuna riiklik rahastamine väheneb.

Telefonikabiini kohta ütleb Kemppainen, et selle hankimisega on olnud raskusi. Sel sügisel hakkas ühing uurima, millise lepingu alusel seda saada võiks.

Kriitika tundub ebaõiglane, ütlevad Kemppainen ja Moilanen.

Nende sõnul on tegemist nõiajahiga, mille taga on mõnede endiste töötajate või kogukonnaliikmete pahatahtlikkus.

Nende sõnul on avalik debatt koormanud nii juhtkonda kui ka töötajaid.

„Pigem suunaks oma ressursid põhitööle, kui annaks sel viisil relvad anti-gender liikumisele,” ütleb Kemppainen.

Kemppaineni ja Moilaneni sõnul sisaldavad nende vastu esitatud süüdistused ka misogüünia (naistevihkamise) elemente.

„Kas selle taga on soov meile kahju teha?” küsib Moilanen.